Õpetaja Ingo Normeti delta

Katri Aaslav-Tepandi

Raamatust „Ujuda selles jões” ei saa rääkida Ingo Normeti pedagoogi- ja lavakooli juhi tööst lahus. Ingo Normet, Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool ning Eesti Teatriliit, 2011. 187 lk. Delta on jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu. Ingo Normeti „Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits” on ütlemata hea lugemine, mis äratab mõtteid, samas ei suru oma tõde ja teadmist peale, vaid jätab mõtlemisruumi. See on dialoog, mõtete ja kogemuste jagamine. Seda esiteks. Teiseks: nõndanimetatud aabits on teatrikunsti kauaoodatud õpperaamat. Päris oma, eestikeelne. Ligi pool sajandit on olnud selles vallas paus. Mis meil siis on näitlejakoolitusest kirjutatud, sõnastatud, avaldatud? Kõigepealt 1904. aastast Adolf Rühka „Lühike näitemänguõpetus”, mis on tõepoolest väga lühike õpetus. Siis oli ligi kakskümmend aastat vahet ja 1921. aastal ilmus Elise Kevendi „Näitlemiskunsti teooria” neljakümne kuuel leheküljel. Siis tuli pikk paus, kuni 1965. aastal ilmus lavakunstikateedri juhataja Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus”. Kõik.

Kolmandaks: „Ujuda selles jões” tekitab rea assotsiatsioone Normeti kui õpetaja ja koolijuhi tegutsemise ja õpetamisega, lavakooli juhtimise ja töölaadiga. Sellest raamatust ei saa rääkida Normeti pedagoogi- ja lavakooli juhi tööst lahus. Kakskümmend aastat pühendunud ja tulemuslikku tööd, nagu see on olnud nähtav eesti teatrihariduse ja -kunsti taustal, väljendunud diplomilavastustes ja seal mänginute rollides, samuti kooli lõpetanute hilisemates loomeaktides. Kooli võib juhtida mitut moodi, igal juhil oma viis – see võib meeldida või mitte –, aga Normeti töö on olnud läbimõeldud, terviklik. Vana tõde: kui ei meeldi, loo ise kõrvale uus kool, kogu õpilased ja õpeta. Teatrikooli üle saab otsustada, anda hinnangu selle lõpetanute võimekuse, oskuste, teadmiste, loomisjõu, iseseisvuse ja ka isiksuslike omaduste järgi. Lavakoolist on välja kasvanud hulk avara vaatega ja sotsiaalselt tundliku närviga andekaid ja töökaid noori, kes jõuliselt on ennast avaldanud praeguses eesti teatris – ja mitte ainult, ka euroopa teatris. Pühendunud, otsiv, avatud vaimuga – nii võib sellest koolist tulijaid iseloomustada küll. See asjaolu paneb aabitsasse suhtuma väga tõsiselt, annab juba enne raamatu avamist n-ö stardiks eelhoiaku. Kirjutanud on Õpetaja.

Raamatu eessõnas on Normet öelnud, et lähtus kirjutamisel oma õpetajakogemusest Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis, võrdluseks aitasid teda teiste koolide kogemused ning teatriraamatud. Ta lisab: „Kahetsen, et ei kirjutanud seda raamatut juba aastaid tagasi, oleksin pidanud oma kahekümneaastase õppejõutöö kestel enam püüdma süsteemsuse ja läbimõelduse poole. Liiga sageli olen usaldanud oma intuitsiooni, improviseerinud.” Vastan spontaanselt: ongi hea, et sa ei süstematiseerinud, usaldasid rohkem intuitsiooni – vastuvõtlikkus ja loomingulisus on seda suuremad. Süsteem on elus siis, kui see on loomisel. Kui vaadata sinu õpetaja õpetaja õpetaja Stanislavski teatrimõtteid, tema märkmeid ja kirjatöid, arvan, et kõige huvitavam ajajärk oli otsimise, katsetamise, teel olemise aeg. Hiljem, juba klassikuna, kui ta oli eemal oma Moskva Kunstiteatrist, võttis kokku, vormistas ja paigutas ühtsesse süsteemi oma kogemusi ja otsinguid, kui ta kirjutas Nõukogude Liidus krestomaatiliseks kuulutatud „Näitleja töö endaga”, oli kokkupuude elusa ainesega mõneti kadunud. Sündis teooria. Süsteemsus on hea, süsteem on vajalik, aga sõnastatuna, kirjapanduna on see fikseeritud, sõnadesse püütud, vormistatud, lõplik nii oma täiuslikkuses kui ka ebatäiuslikkuses.

Normet tuletab raamatus näitlejakoolitusest kirjutades meelde vana head dialektikaseadust vastandite võitlusest ja vastastikku täiendamisest. Nagu kõigil kunstialadel, nii saab ka näitekunsti õpetamist vaadelda kahel põhisuunal. Esiteks kui reeglite, traditsioonide, juba loodud vormide ja mudelite järgimist, väljendusvahendite täiuslikkuseni harjutamist, sh ka mänguvõttestiku kopeerimist. Ning teiseks, vastupidiselt esimesele, kui isiksuse otsinguid, improvisatsiooni ehk vaba mängu, reeglite eiramisest, kusjuures põhiline on inimese vaba vaimu-hinge-keha impulsside väljendamine, spontaansuse arendamine.

Omal rahuliku moel, ilma häälekate manifestideta, on Normet juhtinud ise teatrikooli, oma õpilased pendli vahelt nii läbi, et lavakooli õppes, kui seda tervikuna võtta, on tekkinud süntees, kokkukõla kahe suuna – traditsiooni ja avangardi, reeglite ja vaba mängu vahel. Kõige selgemalt ilmneb see õppekavas, ka diplomilavastustes. Ühtpidi keskendutakse klassikalisele teatriõppele, süsteemse hariduse andmisele, ent lennutatakse lavakooli õpilased igal aastal ka pikemaks või lühemaks ajaks Eestist välja, Londoni või Berliini või Avignoni, et nad saaksid vabalt vaadata, mida mujal tehakse, ning seal oma senised teatrikunsti arusaamad, siin õpitu justkui unustada, pilt lahti lüüa, et siis kooli tagasi tulles minna jälle uuelt tasemelt edasi. Sellest sünnib loomisenergia ja tahe areneda, otsida, leida oma tee. Täpsemalt, võib sündida. Teatrikool ei anna ainult tarkust ja oskusi, tähtis on ka õpetajate-poolne vaimse arengu ja loovuse sütitamine, aimuandmine vaimse ja füüsilise taastuvenergia tekitamisest, ideaalidest, mis loovad uut energiat, aga, tagasi raamatu juurde.

Näen raamatu ühe põhiküsimusena: „Kuidas õpetada seda, mida ei saa õpetada? Mis on üldse koolitatav, arendatav ja mis mitte?”. Siit algab kõik, see ongi küsimuste küsimus, ja mingi teeotsa peaks see raamat kätte andma. Andma juhiseid, teadmisi ja praktika, igaüks võib proovida, katsetada, juurde mõelda, edasi otsida. Aga üks seletus on veel vajalik: miks aabits? Teemade-harjutuste puhul on käsitletud põhiliselt näitlejaõppe esimest aastat, seepärast.

Mida on siis aabitsa nõul ja jõul võimalik otsida, leida, millele kaasa mõelda? Teatrikunsti, näitlejamängu igivahendeid (hääl ja keha, liikumine, žestid, miimika, ruumitaju jne) avamaks on Normet teinud kõigepealt ülevaate euroopa teatrikunsti algusaegadest Vana-Kreekas ja -Roomas. (Ka Rühka ja Kevendi õpetusraamatutes on kõigepealt räägitud antiikteatrist ja selle näitlejast, isegi mõned näited, nagu Demosthenese arenemine pudilõuast säravaks kõnemeheks, on sarnased, muidugi mitte nii põhjalikud. Aga tore tõdeda: mis on üks sajand aastatuhandete kõrval, hetk vaid!). Teema lõpetuseks võtab Normet kokku näitlejakunsti põhituuma, mis on olnud sajandeid olemuslikult muutumatu, viidates XVIII sajandi prantsuse filosoofi Diderot’ teatriteooriale „Näitleja paradoksis” (seoses Brechti postuleeritud „distantseeritud” mängu vastandamisega Stanislavski rolli „sisseelamisele”). Ta tõdeb, see kõik pole nii lihtne nagu teooriates kirjas, „tegelikkuses on kõik palju keerulisem – nagu ka looduses ei esine keemilisi elemente puhtal kujul, vaid ikka teiste ainetega koos”. Teatrikunsti õpetamisega, näitlemise algtõdedega, alusoskustega on sama: see kõik ei ole üheselt postuleeritav, sõnastatav, süstematiseeritav, raamatusse raiutav (et loe, tee järele ja saadki meistriks), kuna tegemist on elava ainesega, eluga, inimesega, kes mängib, tegutseb laval kogu oma hinge, vaimu ja kehaga, kes on jagamatu tervik. Kui siit nüüd edasi mõelda: kas siis üldse saab teatriteooriaid, kirjapandud juhiseid, süsteeme rakendada? Mis ülesanne võiks olla teooriatel, õpikutel? Ka teatrikooli aabitsal „Ujuda selles jões”? See pole tavamõistes õpik, õpikuks-aabitsaks on see nimetatud pigem kujundlikult. Mõju on kaudsem ja sügavam: see on näitlejakunsti põhialuste mõtestamise, energia jagamise ja ammutamise, kaasamõtlemise üks võimalusi.

Kõigepealt on energia. Enne lavakooli sisseastumist ja näitlejakoolitust, harjutusi ja etüüde, enne tegevusi, sündmusi, suhteid, atmosfääri, rütme on peatükk energiast. See intrigeerib, tekitab pinge, küsimuse, ridamisi assotsiatsioone, äratundmisi ja mõtteseoseid. Energia on äärmiselt puudutav teema, saladusega, kaasakiskuvalt ka kirjutatud (mis kehtib kogu aabitsaraamatu kohta). Tajutavalt tulevad oma kogemusest silme ette needsamad hetked, kui teatrietenduses või näitlejamängus oleks kõik justkui õige, liigagi õige, paikalavastatud, -mõeldud, -mängitud, ent jõuetu ja igav. Olen ka ise lavastajana tundnud, kuidas näitlejatega koos proovides või tunnis tudengitega on korraga kõik hall, igav, vaene, kogu teatrimängu illusoorsus, see teise reaalsuse olemasolu muutub kahtlaseks ja tehtuks, vaimustus kaob, energia vaob kuhugi põrandalaudade vahele. Nüüd, lugedes neidsamu küsimusi, otsimisi, leides ka vastuseid, tabas mind rõõmus äratundmine: jah, tõepoolest, kõigepealt on muidugi energia, see on elujõu avaldus, päris asi ise. Seda teatris püüda, sellele toetuda, seda ammutada, jagada, vahendada, muundada – see on teatrikunsti üks võimalusi. Normet toob energia tekkimise eelduseks muutumise, vastuolu, võitluse, pinge ja lõdvestuse vaheldumise. Nõus! Ja kui raske saavutada! Nii elus kui ka teatris, nii proovis kui ka laval publiku silme all, koos temaga. Vägagi asjakohased on Normetil isiklikud kõrvalepõiked, näited (neid oleks tahtnud rohkemgi lugeda), see annab teooriale, definitsioonidele mahu, elusa hinguse, loob pildi.

Siis tulevad vastuvõtueksamid, näitleja koolitamine ja Stanislavski. Teatrikooli vastuvõtukatsed, esimene voor, teine voor, kolmas voor ning 12–16 inimest ongi kooli pääsenud, saanud lubakirja õppida. Võib kujutleda, missuguse põnevuse, hingevärinaga, sõnahaaval loevad lavakasse sisseastujad eksamite ja ülesannete, etüüdide kohta: mida ma peaksin oskama, millele tähelepanu pöörama, kas ma võiksin hakkama saada, kas mina olen just see õige, „heade eeldustega” või „täiesti kõlbmatu”. Nii mõnigi võib saada just siit impulsi, julguse, ettevalmistuse, enesekindluse. Mõtlen omaenda lavakasse sisseastumise peale (paratamatult tekivad lugedes paralleelmõtted), et küll oleks selline spikker ära kulunud, oleks vähem närveerinud, hingeliselt ennast paremini ette valmistanud – aga võib-olla ka mitte. Igatahes saab siit sisseastujale lausa ülesanne ülesande haaval selgeks, milleks mingi harjutus antakse. Ole aga julge ja proovi.

Raamatu mahukaim osa on praktilised harjutused: etüüdid koos selgitustega, lausa andmebaas, mis senini eesti teatriõppekirjanduses puudus. Praktikuna on selle harjutuste rea üle tõesti hea meel. Paljud siin kirjeldatud ülesanded on tuttavad, nagu Normet ise ka ütleb, ta on saanud neid Stanislavskilt, Grotowskilt, Lee Strasbergilt, Cohenilt jt (tundsin mõned ära ka Knebeli teatriraamatutest). Loeme ju siin maanurgas enam-vähem samu maailmas ringlevaid teatripraktikute raamatuid-õpikuid, ammutades sealt inspiratsiooni. Kuna aga see, kuidas iga õpetaja harjutuse sõnastab, milline on tema kujutlusvõime, maitse ja loomus, lisaks kõigi harjutuses osalejate ainukordne isiksus, varieerub, siis on üks ja seesama harjutus oma sisus ja toimes alati erisugune. Huumoriga võiks ju tõstatada selle kuulsa autorikaitse küsimuse, kes ikka on ühe või teise harjutuse esmalooja, kes kuidas edasi arendas, taastada harjutuse etümoloogia. Tekkis selline võrdlusmõte, et teatriõpetusest tuttavad, lausa universaalsena tunduvad, eri modifikatsioonides vanad-uued harjutused sarnanevad folklooriga – see on teatriõppe folkloor, meie kollektiivne mälu. Kõigi harjutuste põhiküsimus on näitleja olemine ja selleks saamine, samuti nagu rahvapärimus on inimene olemise ja selleks saamise põhiküsimuste kogum. Tähtsaim on aga see, et raamatusse kogutud harjutuste siht on saada näitleja mängima kogu ihu ja hingega.

Näitlejaoskuste ABC-harjutused (sihipärane tegutsemine laval, oma keha tundmaõppimine, kujutlusvõime arendamine, avaliku üksioleku harjutamine, suhtlemine, sündmuse mängimine, tempo-rütm, emotsionaalse mälu käivitamine jne) ei ole omaette eesmärk, vaid tee millenigi. See on ettevalmistus minekuks raskemate ülesannete juurde, nagu näitemängus rolli loomine-mängimine, lavastuse loomine. Aga milline on see ABC, siin ei ole mingit kokkulepet. On küll kujunenud traditsioonid, võttestikud, mida õpetajalt õpilasele edasi antakse, kuid kõik üksnes tundub universaalne, ühe koolkonna või teatriregiooni (Euroopa) näitlejahariduse traditsioonina, kusjuures ka traditsiooni eitamine kuulub traditsiooni. Selles mõttes on huvitav jälgida, mida Normet peab oluliseks, millest koosneb tema ABC. Näiteks, tal on rida „esemeteta tegevuse” harjutusi, mis aitavad argitegevuse automaatseid liigutusi detailselt tundma õppida, kontrollida, oma kehaliigutusi valitseda, aga on teatripedagooge, kes ei pea „esemeteta tegevuse” etüüde üldse vajalikuks, vaid asjaks iseeneses. Või näiteks, kui Normet alustab näitlejaõpet „oma keha tundmaõppimisest”, siis on pedagooge, kes alustavad tudengitega iseenda kui isiksuse tundmaõppimisest, tudengid räägivad ja mängivad lahti omaenda lugu, elusündmusi. Need on vaid mõned üksikud näited selgitamaks, et ABC võib olla ka CBA või üldse CCC. Või näiteks, tean teatrikooli õpetajat, kes alustas esimest semestrit „Hamleti” analüüsi ja mängimisega, kõrval oli ka harjutusi-etüüde, aga vähemas mahus. On olnud näitlejakoolituses terve ajastu, kus lõdvestumise kui pinge tekitamise eeldusest küll teoreetiliselt räägiti, aga kuidas seda saavutada, seda ei õpetatud. Nüüd on lavakoolis Alexanderi tehnika eraldi ainena õppekavas.

Normeti aabits on kokkuvõte õpetamisest, otsimisest ja leidmistest koos õpilastega. Sellisena on see sillaloomine järgmistele otsijatele, kes võivad siit saada abi oma teel, kinnitust ja innustust. Jah, teatriinimesele, kes lavakoolis õppinud, ei ole midagi põrutavalt uut Normeti põhjalikes eksamikirjeldustes, harjutuste reas, Stanislavski teooria ülevaates. (See on konspektiivse meeldetuletusena asjalik. Lisaks fakt omast õpetajakogemusest: 500-leheküljeline „Näitleja töö endaga” on nii mõnelegi teatritudengile liig mis liig, kuigi alati peaks kõigepealt lugema algteksti ja alles siis tõlgendusi, kokkuvõtteid.)

Raamatus on aga küllaga kaasamõtlemisainest. Omaette küsimus on, mida loeb siit välja inimene, kes ei ole näitleja, lavastaja, on teiselt erialalt, suhtestub teatrikunstiga ainult vaatajana. Vaadates laiemalt, ühiskonnas kujunenud eelarvamuste ja argiteadmiste taustal, on ikka väga vajalik selgitada, avada näitlejatöö olemus. Eriti selle infomüra sees, kuidas peegeldub meedias näitleja elukutse, kõige selle glamuuri ja sära, kollaste lugude ja muu seesuguse kerglase ja kahtlase segus. Teatrikooli aabitsas avaldub teatrimängu erilisus, raskus, keerukus, siit saab aimu, kui pingeline, haavatav, süvenemist nõudev, kogu inimest tervikuna haarav on näitleja töö ehk mängimine.