Ordu

Tõnu Õnnepalu

Teekond XII. TeatrireisikiriEesti rahvas on teatriusku. Niisugune mõte tuleb, kui näed neid õhtust õhtusse täidetud saale, isegi kui see, mis laval ... Nojah. Ei, see pole lihtsalt armastus, see on usk. Esialgu ma mõtlesin seda rohkem kalambuurina, veidi irooniliselt, pidades silmas selle usu tühist, ilmalikku külge. Igas usus, igas religioonis on ju oma tühine pool. Kõik see kombe ja hea mulje jätmise pärast kirikus­istumine, kõik need sisutühjad ja oma eluga mitte kokku minevad tõekspidamised. Ka kirik, tempel, palvemaja, mošee on omal kombel meelelahutusasutused. Sealgi käib etendus. Publiku kaasamine. Staarjutlustajad. Aga see on vaid asja üks külg. Kõige inimliku üks külg on tühine, häbi- ja naeruväärne. Armetu, abitu.

Teine külg on teine. Oma pikal ja kurnaval palverännakul (aga peab siis palverännak olema mugav ja mõnus!) mööda Eesti teatreid, linnast linna, etenduselt etendusele, olen hakanud taipama selle eesti teatriusu teist, varjatumat, müstilist, traagilist külge.
Ma poleks seda iial taibanud teatrit vaid vaadates. Küllap mõni taipab, mina nii läbinägelik pole. Või kas saab päriselt mõista kirjandust, olemata seda teinud? Võib-olla saab, aga see on üks teine mõistmine. Ja võib-olla, olles kord näinud seestpoolt, ei taipagi sa enam, kuidas vaadata väljast? Sest muidugi toimub proovides asju, suuri asju, mida etendustel iial ei näe. Ei peagi nägema, ei tohigi näha. Proovide elektriseeritud õhustikku, seda tunnetest laetud tolmu jääd igavesti taga igatsema. See on teine maa, teine koht, teine aeg. Jubedalt võlts ja läbini tõeline. Naeruväärselt püha.
Juba läinud kevadel Ugalas proovides ja puhvetis istudes, mööda seda suurt maja ringi liikudes tajusin seal midagi kummaliselt kloosterlikku. Need pikad koridorid, kust garderoobiuksed viiksid nagu näitlejate kongidesse. Ja isegi kui neis kongides vedeleb rohkem tühje viinapudeleid kui psaltreid, ei puudu need viimasedki. Või mida muud need näruseks lapatud osaraamatud siis ikka on? Kas siis näitleja, grimmis, kostüümis ja parukas, justkui pühitsetud rüüs, mis eraldab ta maailmast ja endast, ei palveta seal kongi eraldatuses, enne kui …
Teater on avatud maailm ja suletud maailm. Tal on kaks sissekäiku: ilmikute oma ja pühendatute. Kui sisened võõrana tagauksest, kui sul on selleks põhjust ja voli – noh, näiteks autorina –, võetakse sind muidugi lahkesti vastu. Sa oled külaline, ja külaline on kloostris ikka au sees olnud. Aga ta on külaline, ta ei kuulu pühitsetute ringi, ta tuleb ja läheb, sellal kui need, kes sinna kuuluvad, on eluks ajaks ära märgitud. Munk või nunn, isegi kui ta lahkub kloostrist, jääb ikkagi mungaks või nunnaks. Terve maailm on täis ärakaranud preestreid. Ükskõik kui hukas nad ka poleks, nende usaldav lapsepilk reedab nad ikka. Seda pühitsust ei saa maha pesta. Ja näitleja, teatraali oma ka vist päriselt mitte. Lavalt lahkumine on alati traagiline.
Muidugi on see klooster nii kaugel kui üldse võimalik kloostri vagast ja askeetlikust ideest. See on täis keelepeksu, kadedust, intriige, sisinat ja susinat, roppe nalju, viinajoomist, ohtlikke suhteid. Nojah – nagu tegelikult iga klooster omal viisil. Sest klooster, kui ta on elu osa, nii nagu ta vanasti oli ja nagu mõnel maal ehk veel on, sisaldab endas ka elu kõiki tahkusid. Aga kokku on tuldud ja ennast nende müüride ja nende tõotustega maailmast eraldatud siiski ühe eesmärgi nimel. Selles on püha ka kõige allakäinum klooster. Vaga legend räägib ühest Venemaa kolkakloostrist, kus mungad muud ei teinud kui jõid, õgisid ja laaberdasid. Siis tuleb revolutsioon, kodusõda, mungad aetakse oma müüride vahelt välja ja punane komissar viskab nende jalge ette risti ja pühakirja: tallake neil, siis jääte ellu ja võite minna, kuhu tahate. Ärajoonud näoga paks kloostriülem vaatab neid pühi esemeid maas, pöörab siis munkade poole ütleb: „Vennad, elasime nagu sead, sureme siis vähemalt nagu kord ja kohus”. Kõik tapetakse.
Muidugi, seda pühadust, mille nimel surra, teatril pole. Kas on sedagi, mille nimel elada? Teatrist, ka tagaukse kaudu, minnakse õhtul koju oma perekonna juurde, kui see on (hea, kui on!), minnakse kõrtsu ja ilma peale hoorama, vahetama oma kallist poolpüha kuulsust odavaks rahaks ja odavaks armastuseks, sest elu tahab elamist ja see elu on midagi muud kui kunst. Elu nagu elu ikka. Hommikul enne proovide algust on teatrimaja üks kummaline paik. Tühi ja mõttetu kõigi oma publikukoridoride, tooliridade, vaipadega. Lava on pime. Kuskil undab koristaja tolmuimeja, õhus on kerget alkoholi, kohvi ja sigaretisuitsu lõhna, mis ei kao neist seintest seni, kuni püsib see maja. Hommikupalvus selles kloostris ei alga mitte enne koitu, vaid enne keskpäeva. See on õhtune maailm, mitte hommikune. Mitte koiduaegse vabina, vaid loojangujärgse erutuse, öö eel üles köetud südamete maailm.
Ja ometi kogunetakse just sellesse keskhommikusesse proovi nagu mingile pühale teenistusele, osaraamatud käes, mässumeelne hing nii vagaks tehtud kui võimalik, valmis kuuletuma, valmis ennast andma, ükskõik, kas või kõige tühisema tühisuse, kõige tobedama meelelahutuse altarile. Selles kuuletumises on midagi suurt. Publik seda ei näe ega saagi näha. Sest publik tuleb teisest uksest, maailma uksest. Või ta ehk ka näeb ja kuuleb, isegi tunneb, aga ei tee seda kaasa. Seda tehakse tema hingeõndsuse pärast. Või noh, vähemalt tema meelelahutuseks. Aga tal on, kuhu tulla. On see koht, kaheks, keelatuks ja lubatuks jagatud ruum. See, mis publikule on tähtis, on nimelt see eraldatus, see mõeldava teise maailma olemasolu sealpool. See võimalus olla päriselt seal, veel vaid võltsilt siin. Olla kohal teises, tõelises endas, Jumal ise teab, kus. See on üks kogemus, mida inimene otsib ja jääbki otsima. Ja üks koht, kust seda otsida, on teater. Mitte kunagi, seni kui teater jääb teatriks, ei õnnestu seda nähtamatut seina, seda teispoolsuse peeglit lõhkuda. Selles ongi teatri essents. Olgu peale, et tullakse mängima publiku keskele, olgu peale, et „kaasatakse” publik mängu. See žest tuleb ikkagi sealtpoolt. See žest jääb ikkagi arusaamatuks ja müstiliseks. Publik lahkub ikkagi oma tühise publikugarderoobi kaudu, mitte ei lähe munga- ja nunnakongidesse grimmi maha võtma. Müsteerium jääb puutumatuks, sest ta peab jääma puutumatuks.
See on see teatri kloosterlikkus. See maja, see vennas- ja õeskond. Muidugi, see on vaid võrdlus. Selles on vaid osake tõtt. Aga ikkagi. Ja alles ajapikku, olles juba nädalaid ja kuid õhtust õhtusse istunud neil teenistustel, vabandust, etendustel, hakkasin taipama, et see võrdlus ei kehti ainult üksiku teatri, vaid ka kogu eesti teatri kohta. Kui üksik teater oma ülemate ja vähemate vendade-õdedega on üks klooster, siis kogu eesti teater on kongregatsioon, ordu, oma traditsiooni, oma reegli, oma vältimatu kooli, selle taastootmiskombinaadiga. Oma pühade vanameeste ja pühade vana … daamidega, kelle sõrmust suudeldakse, isegi kui neid tagaselja pilgatakse. Pühaks jäävad nad ikkagi. Lõpuks sellega, et ollakse olemas maailma, kogu selle välja jääva rahva jaoks, nende hingeõndsuse nimel, muidugi mitte tasuta. Nojah, päris kahte protsenti SKTst nagu kaitseväele eesti rahvas (publik, riik, sponsorid, kõik kokku) teatri peale ehk just ei kuluta, aga odav see kõik just ei tule. Või kas peabki? Kui nii palju mängus on. Nagu kunagi munkade ja nunnade armee pidi vastu seisma Kurja jõududele, nii sõdib eesti rahva vaimu eest oma püha võitlust eesti teatri ordu.
Muidugi on selles ordus olemas ka kõik allakäigu seemned. Ühtpidi on teater Eestis ainus kultuurivaldkond, mis toimib tõeliselt autonoomse, ennast­uuendava organismina, pole vaid midagi hädapärast, kah-olemasolevat, nagu näiteks kirjandus. Teisest küljest ähvardab ta omaenda massiivsuse all iga hetk kokku vajuda. Ikka veel asutatakse harukloostreid, jälle leidub rahulolematuid vendi ja õdesid, kes lähevad „metsa”, eemale allakäinud ja mugandunud peavoolust. Ja taas ja taas võtab ordu need eksinud lambukesed, need uued kloostrikesed oma rüppe. Seni veel pole teist teatrit sündinud. Kui just … Aga ei! Mis ketserlikud mõtted! Eesti teater on üks ja jagamatu, põhineb ainuõigel õpetusel, mida jagatakse pühast kateedrist Toompeal. Ma ei tea, mis on selle ordu reliikvia või kus see asub, ma ei saagi seda teada, sest ma pole pühitsetu. Ja kes pühitsetud on, ei räägi. Ordu on suletud süsteem kogu oma välises lahkuses. Ta peabki seda olema, et edasi kesta, et jätkuvalt palvet teha selle hukas ja kõva­südamelise rahva eest. Meie kõikide eest, aamen.