Orwelli-vaatemäng Vanemuises

Kui juba otsustati Orwelli düstoopia „1984“ praegu lavale tuua, vajanuks see tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust.

JAAK ALLIK

Vanemuise „1984“, autor George Orwell, dramatiseeringu autorid Robert Icke ja Duncan Macmillan, tõlkija Tõnis Arro, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Epp Kubu, muusikaline kujundaja Vaiko Eplik, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Robert Annus, Maria Annus, Hannes Kaljujärv, Marika Barabanštšikova, Ott Sepp, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel, Gert Raudsep. Esietendus 26. VI Tartus Kammivabriku sündmuskeskuses.

Totalitarismi õudusi esile manada püüdvas Vanemuise suvelavastuses „1984“ hakkas tõeliselt õõvastav pärast etenduse lõppu. Ma pole kindel, kas toimunu oli Karl Laumetsa lavastatud või tuleb tänada hoopis teatrijuht Kristiina Alliksaart, aga kui aplausi vaibudes ilmusid oma kohtadelt püsti tõusva publiku ette kümmekond mustades särkides „mõtte­roimarit“, kes otsusekindlalt kamandasid rahva paigale ning manipuleerisid inimesi ridade kaupa saalist lahkuma, siis oli õhus tõesti tunda Suure Venna reaalset kohalolu. (Kahjuks puudusid löögirühmlastel küll meile viimase aastaga nii omaseks saanud suukorvid.) Samasuguse tunde tekitasid kümmekonna aasta eest meid paljude Tallinna majade fassaadidelt mitme kuu vältel jälginud (Paavo Pettai geniaalselt loodud) Savisaare silmad.

Paraku tuleb tunnistada, et lavastuses endas jäi sellist õõva minu meelest väheks, kuigi kaks komponenti selle loomiseks olid lavastajal käepärast. Üheks neist pean Kristjan Suitsu tõeliselt totaalset ning lõpuks efektselt purunenud lavakujundust. Enamiku lavaajast kujutas see paljudest metalsetest kapiustest koosnevat tohutut halli seina. Mida need kapikesed sisaldasid, jäi lavastuse käigus aga nii sisuliselt kui ka vormiliselt avamata.

Teine edu tõotanud komponent oli Robert Annuse õnnestunud valimine peategelase, Tõeministeeriumi pisiametniku Winston Smithi rolli. Tema habras ja hirmunud intellektuaalsus ning põlevi silmi kohalolu igas hetkes oli erakordselt täpne, loomaks kujutluspilti õilsa rüütli Lanceloti võitlusest koletu autoritaarse draakoni – Suure Vennaga. Annuse mängule, nagu ka tema antipoodi, Suure Venna maist esindajat O’Brienit kujutanud Gert Raudsepa omale, pole midagi ette heita. Viimase puhul jääb vaid kahetseda, et kunstnik ja lavastaja polnud tema ilmumise esimeses stseenis näitlejat toetanud nii romaanis kui ka dramatiseeringus ettekirjutatud sisepartei tähtsa tegelase luksusliku ja ülimugava pesapaigaga. Raudsep oli sunnitud ka seda stseeni mängima kõledas ja hallis Tõeministeeriumi interjööris, mistõttu tema pärastine muundumine jõhkraks timukaks ei tundunudki üllatuslikuna.

Kolmandal peategelasel Maria Annusel jäi aga Julia rollis puudu nihestatud karakteersusest. Ta mängis liiga tavalist armastusejanus naisolevust, kuigi Orwelli loodud maailmas oli ka Julia võitleja, kes ei tahtnud ju seksi lihtsalt seksi pärast, vaid magas teadlikult ainult Partei liikmetega, sest vihkas Parteid ja nautis selle õõnestamist neile keelatud sugutungi äratamise ja rahuldamise kaudu.

Kaudne puutumus

Lavastuse küsitavuste põhjus on ilmselgelt Robert Icke’i ja Duncan Macmillani dramatiseering. Selle eesmärk on olnud teha kaugeltki mitte teatripärasest romaanist laval mängitav tükk, millest sisuline arusaamine eeldab romaani tundmist. 2017. aasta jaanuaris kerkis Orwelli 1949. aastal kirjutatud romaan Amazoni raamatumüügi edetabelis esikohale. Seda seletati Trumpi äsjase valimisega USA presidendiks. Tõejärgne ajastu oli alanud ja maailm hakkas üha rohkem võtma Orwelli kirjeldatud düstoopiale omaseid jooni.

Esialgu oli selleks aga vaid ingliskeelne maailm. Eestis ei ole Orwelli teoste sellist edu täheldatud. Neli aastat on möödas. Äsja toimusid riigikogus tulised vaidlused NETSi ja ABISe seaduseelnõu üle, kust võib leida paragrahve, mis võiksid Suurele Vennale kindlasti meeldida. Ka Merkeli ja Macroni soov alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Putini vahel ei kõnele ju muust kui hirmust, et maailm võibki jaguneda kolme sõjalises mõttes üliriigi (USA, Hiina ja Venemaa – Orwelli ennustatuna Okeaania, Ida-Aasia ja Euraasia) vahel ning Euroopa osaks jääb olla nendevaheliste sõdade tallermaa.

Robert Annus on õnnestunud valik peategelase, Tõeministeeriumi pisiametniku Winston Smithi rolli. Tema habras ja hirmunud intellektuaalsus ning põlevi silmi kohalolu igas hetkes oli erakordselt täpne.

Maris Savik

Tõsimeelse sotsialisti Orwelli romaan oli omal ajal suures osas õel paroodia stalinlikus Nõukogude Liidus toimunud ajupesu ja justiitsroimade kohta. Emmanuel Goldsteinis ja temaga seostatud vandenõudes võis kergesti ära tunda Trotski ja nn trotskistide jälitamise Venemaal. Aga praegu kordab meie „väärtuspõhine“ partner NATOs, Türgi president Erdoğan, lausa täht-tähelt samasugust jälituskampaaniat imaam Fethullah Güleni vastu, kes elab juba 1999. aastast USAs, kuid kellele kuuletuvad „gülenistid“ olevat 2016. aastal korraldanud Türgis riigipöördekatse, mille eest neid on nüüd kümnete tuhandete kaupa represseeritud ja isegi Eestis taga otsitud.

Seega, kui juba otsustati Orwelli düstoopia praegu Eestis lavale tuua, vajanuks see alusena mitte romaani hästi tundvate inglaste tarbeks kirjutatud tegevuse ümberjutustust, vaid tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust. Jah, see on raske ülesanne, kuna romaani põhituum pole mitte sündmused, vaid Suure Venna juhitava ühiskonna toimemehhanismide kirjeldus. See ei ole aga dramatiseerijaid eriti huvitanud, mistõttu tekibki kummaline tunne, et meile näidatakse lavateost, millel Orwelli romaani põhiteemaga on vaid kaudne puutumus.

Lavastuse sissejuhatav kolmandik peaks tutvustama vaatajale Partei juhitud Okeaania painavat õhustikku, ent see venib ning markeerib vaid pealiskaudselt ühiskonda, milles Winston Smith elab ja tegutseb. Saame küll teada, et Smith töötab ajaloovõltsimisele pühendunud Tõeministeeriumis, ent millega ta seal täpsemalt tegeleb, jääb esimesel vaatamisel-kuulamisel arusaamatuks.

Lavastuse teine kolmandik näitab Winstoni ja Julia keelatud armastust, kuid jättes selle seksuaalse vastupanu aktina tähistamata, võib jääda vaatajale arusaamatuks, mida seal nii karta ja varjata. Kunstnik ja lavastaja on otsustanud noorte armupesa peita ning toimuvat näeb videoülekandena. Kaamera pidev kasutamine lavastuses tundub lähtuvat soovist teha tegevus nähtavaks ka kaugemal ja kõrgemal istuvale vaatajale. Kassa huvides on võte mõistetav, kuid tunnistan, et ei suuda enam vaadata teatris videoekraanile, kui selle kasutamine ei kanna selgesuunalist kunstiliselt rikastavat eesmärki. Seda eriti pärast koroona­pausi pealesurutud videoteatrit.

Lavastuse viimases kolmandikus on peategelane sattunud Armastuseministeeriumi, mis Partei juhitud riigis tegeleb inimeste piinamise ja hävitamisega. See on kindlasti teatriõhtu võimsaim osa. Piinamisvahendid, kuni elusate rottideni välja, on valitud naturalistlikud, Robert Annuse reaktsioonid neile on füsioloogiliselt ilmekad ning ülempiinaja Gert Raudsepa mäng professionaalne ja tõetruu. Mõte läheb vaid sellele, et kas pole tänapäeval taolised toimingud siiski rafineeritumalt ideoloogilised, nagu nägime hiljuti Valgevene vabadusvõitleja Raman Pratasievičiga toimunust, kus tulem – temas tekitatud siiras armastus Suure Venna vastu – on üsna sarnane Winston Smithi juhtumiga.

Vastuseta küsimused

Dramaturgide loodud proloog ja epiloog näitavad publikule tänapäeva (või 2050. aasta?) inimesi, kes tutvuvad Smithi päevikuga ning kuulavad Hannes Kaljujärve üsna jõuluvanalikke selgitusi noil kaugetel aegadel sündinu kohta. Tekib küsimus, miks nende inimeste olek ja riietus on üks ühele sarnane totalitaarriigi asukate omaga. Õhku heidetakse vihje, et võib-olla polegi Partei võim murtud, vaid ainult teisenenud, ent sinna see jääbki.

Niisamuti jääb vastuseta küsimus, kas ja kuidas selline süsteem üldse võis hävida. Orwelli romaanis kirjeldatud Suure Venna juhitud ühiskond on kolme­kihiline: 85% elanikest ehk proled, kes teevad füüsilist tööd ja saavad selle tasuks rahuldada oma kõige põhilisemaid füsioloogilisi vajadusi. Välispartei liikmed ehk riigi käed, kes elavad sünnist surmani Mõttepolitsei jälgimise all ning peavad seepärast kogu aeg demonstreerima oma usukindlust, on selle-eest aga „puhtama“ töö peal ning saavad tasuna isegi pisut šokolaadi ja rämpskohvi. Ning alla 2% elanikest moodustav riigi aju ehk sisepartei, kuhu kuulujad naudivad eripoodidest pärit luksust ja kaitsevad kõigi vahenditega oma elitaarsust.

Sellise ühiskonna muutumise ainus võimalus on üha kehvemini elava keskkihi ehk välispartei lühiajaline liitumine proledega, selleks et ülemkiht hävitada ja siis ise peagi uueks ülemkihiks saada. (Just seda nägime ka Nõukogude Liidu lagunemisel 1991. aastal ning kas mitte ka Eestis.) Et kogu see problemaatika ei ole dramatiseerijaid ega lavastajat huvitanud, näitab kas või see, et sõna „proled“ ei kõla minu mälu järgi lavalt kordagi, nagu avaneb pealiskaudselt ka Orwelli leiutatud põhimõiste „kaksis­oim“ (doublethink, mille mina tõlgiksin pigem topeltmõtlemiseks) tähendus. Valetamisega tegelev Tõeministeerium ja piinamisega tegelev Armastuse­ministeerium jõuavad loo arengu paratamatuse tõttu küll lavale, et aga tolles peensusteni läbimõeldud ühiskonnas tegutsevad ka samavõrra olulised näljutamisega tegelev Külluseministeerium ja sõda pidav Rahuministeerium, see jääbki vaatajale teadmata.

Tekib küsimus: ega ma ei nõua võimatut? On Orwelli romaani tegelik kude üldse teatrilavale toodav? Arvan, et siiski on, kuid mitte neljanda seina reeglite alusel laval toimuva suvise vaatemänguna, vaid publikuga algusest lõpuni osavalt manipuleeriva ja teda täielikult raputava läbielamisteatrina. Ma ei julgeks seda väita, kui poleks ise istunud 7. mail 2010 Saku suurhallis ning koos kuue tuhande kaaslasega paaniliselt klõbistanud mobiiltelefoni klahve, et valida Ojasoo ja Semperi loodud pseudopartei Ühtse Eesti juhiks mitte Tiit Ojasood, vaid Allar Jõksi.

Korraks püüdis neljandat seina oma lavastuses purustada ka Karl Laumets, tuues „vihkamisminutiteks“ publiku­tribüüni vahekäiku rahvavaenlastele needusi karjuma kogu oma näiteseltskonna. See jäi aga arusaamatuks hiire­piuksuks, sest karjuma oleksime pidanud me kõik. Tahtmist vihata ju meis leidub, sest mis on Orwelli kirjeldatud igapäevased müütilise Emmanuel Goldsteini vastu suunatud vihkamisminutid meie enda reaalsete riigijuhtide pihta sajatavate sadade netikommentaaride kõrval. Ja mis siin rääkida kommentaariumist, kui riigikogu aseesimehe Martin Helme nõunik Ivan Makarov kõrvutab meediaportaalis Objektiiv avaldatud arvamusloos president Kaljulaidi Ždanoviga ja Lavly Perlingut Vares-Barbarusega ning soovitab kogu Prantsuse lütseumi pedagoogilise kollektiivi saata mõnda Venemaa vanglasse, kus kaasvangid neid „õiglaselt kohtleksid“. Võib öelda, et Orwelli mõru fantaasia on tänases maailmas ja ka Eestis kohati juba ületatud. Paraku just seda, Orwelli maailma meie ümber, lavastuses ei näinud.

Karl Laumetsa katse tuua Eesti kutselisele lavale Orwelli loomingut pole esmakordne. 2005. aastal lavastas 26aastane Mart Koldits Tallinna Linnateatris (samuti suvelavastusena) romaani „Loomade farm“. Ja kuigi Kolditsal olid vahest siiski nii sisepartei õhustikust pärit geneetilised kui ka isiklikud pioneeriaegsed totalitaarsüsteemi mälestused, meenub see töö praegu pigem andekate loomaetüüdidega lastelavastusena. 13 aastat hiljem lavastas Koldits lavakunstikooli XXVIII lennu diplomilavastusena väga täpselt ja mõjuvalt Reginald Rose’i näidendi „12 vihast meest“, milles räägitakse isiksusepsühholoogia tasandil ju samadest asjadest, millest Orwellgi.

29aastasel Laumetsal ei ole enda elust võtta totalitarismikogemust. Tahaks loota, et kui ta 13 aasta pärast peaks samade teemade juurde miskipärast tagasi pöörduma, ei ole tal ka siis neid kogemusi küllaga. Selles mõttes olen ma Orwellist optimistlikum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht