Oskaks vaid piiri pidada

Mari Bassovskaja

Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Ajuloputus” annab sõltuvusele kindla ja konkreetse pärdiku kuju. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Ajuloputus”, lavastaja ja koreograaf Duda Paiva (Brasiilia-Holland), stsenaariumi autor ja helilooja Allan Segall (US A-Holland), nukukunstnik Jim Barnard (Suurbritannia-Holland), lava- ja kostüümikunstnik Kaspar Jancis, dramaturg Vahur Keller. Mängivad Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange ja Jevgeni Moissejenko. Esietendus 7. XI teatri väikeses saalis. Inimene on kordumatu bipolaarne süsteem: tema sisemised ja väljaspoole näha omadused mõjuvad nii vastastikku kui mõjutavad ka jõudumööda ümbrust, ent nende kasulik ja tarvilik kooselu jääb varju. „Ajuloputus” annab isiku omapärast sündinud sõltuvusele kindla ja konkreetse pärdiku kuju. Vaba tahe võib viia teele, millel rahulolevalt ja julgelt astuda, aga minekust võib saada ka illusioon ning sammumüdin tekib vaid lõputust tammumisest ühel kohal. Tegelikku liikumist takistavad ahvi peenikesed kämblad, mis klammerduvad inimese kaela ümber, lastes tal näha vaid loomakese niiskeid silmi ja kuulda anuvat häält: jää minuga. Sõltuvuspärdik on armsake, sest kui teda poleks, oleksime ju hoopis teised inimesed. Sõltuvuspärdik ootab oma inimeselt sooja hoidmist ja kaitset. Oma tugevamalt poolelt, kelle ta kägistav haare teeb tegelikult nii nõrgaks, et kõige targem on pista see inimene kuskile kinnipidamiskohta. Lavakunstnikul (Kaspar Jancis) on seda hea mõnus kujundada, sest mingi kirjutamata seadus paistab ütlevat: sellistes kohtades peab olema mõranenud kahhel seintel ja roostes torud katkise valamu all. Seal moonutab plekiline räämas peegel tegelikkust ja laseb paista trööstitul ümbrusel, mis kõik võimendab ummikus inimese üksindust ja lootusetust. Vaevatud inimesele jääb ainult kindlalt kaelas rippuv ja omaseks saanud häda, mis tuleb tal endast eemale tõrjuda.

Taavi Tõnissoni mängitud kannatajal on üks tüüpilisemaid sõltuvusi, millega keeruline piiri pidada: alkohol ja narkootikumid. Andrew vabanemise lugu on ühtlasi ka näitleja enesest loobumise lugu. Lavastuses leiab aset topelt iseendast lahtiütlemine: Andrew peab sinnapaika jätma sõltuvuse ja näitleja Taavi Tõnisson peab ära andma tükikese harjunud siseruumi. Ta peab tõmbama koomale oma isiku, nii et tühjaks jäänud koha täidab nukk, millest saab näitleja orgaaniline osa, ihuliige, mis saab elushoidva vereringe inimeselt, aga mõistuse ja hinge … Need on nukuga kahasse ja loksuvad energia jäävuse seaduse kohaselt vaheldumisi ühest teise. Meisterlikkust näitab kiirus ja sujuvus, millega jõud ühest kehast teise kandub. Vaataja on võlutud ja unustab end uskuma, et laval on kaks elusolendit. Ja kui ta kord lummusest ärkab, siis küllap ehmub hetkeks ning tal kulub pisut aega taipamaks: laval on siiski inimene nukuga. Tõesti! Ehk on meie ees hoopis kaks nukku? Laval olles kuulub näitleja keha rollile ja lavastusele, ta muutub nii ka ise nukuks. Tantsu dekoratiivne plastilisus vähendab veelgi inimlikkust ning tema keha on oma ehituselt ja materjalilt võrdväärne partner tantsisklevale vahtkummist ahvile.

Taavi Tõnissoni soolot ja Andrew’ edulugu toetab saateorkestrina neli samasuguste nukkude ja ülesandega vaevatud hinge. Nende häda pole nii tähtis ning loo edasiandmise mõttes oleks võinud olla nende etteasted veelgi põgusamad ja abstraktsemad. Kuigi, ka nemad kannavad süles tihkelt enda vastu surutud pärdikut ja peavad talle igal juhul otse silma vaatama. Ka nemad tantsivad, ka nemad on lummatud sametiste silmade kutsest, millele ei saa „ei” öelda, ka nende pärdiku tõukab elav loomus, katsetamishimu ja arutu ahvimine ohtlikesse ning kahetsusväärsetesse oludesse, kuhu inimene talle järgneb. Lõpuks ei saa ka nemad enam vanaviisi ning ainus võimalus edasi elada on hoida pärdik puuris ja kontrolli all. Needki näitlejad (Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moissejenko) vääriksid rohkem näitamist, video ja võõrkeelsete monoloogide asemel.

Väike pärdikualge, mis on igaühes neist, ei sega olemast loperdavate kõrvade ja vänderdava sabaga meditsiinitöötaja. Või hiiglasliku ahvipeaga sadistlik tohter, kelle koomilisus loob optimistlikumaid toone, aga ka teadmist, et inimene on inimene ja nukk on nukk. Tegelikult on sõltuvus ja inimese isiksus siiski kaks lahutatavat asja. Küsimus on piirides.

„Ajuloputus” on astunud paar sammu sõltuvusravi keerulisel rajal ja võõrutanud kultuuritarbija juurdunud arusaamast, nagu kõlbaks nukuteater vaid lastele, nagu mingist east alates seda sorti teatrivorm enam ei sobiks. See lavastus pani teatri proovile. Nüüd on see meil nähtud, suudetaks vaid piire kaitsta ja hoida.