Päev on hakanud täitsa ilusaks pöörama

„Piruka magus põhi“ paelub nii sisuliselt, lavastuskujundite läbimõeldud süsteemi kui ka kõigi osaliste mängurõõmsa pühendumise tõttu.

PILLE-RIIN PURJE

Ugala teatri „Piruka magus põhi“, autor Alan Bradley, tõlkija Bibi Raid, dramatiseerija Siret Campbell, lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Olga Privis. Mängivad Ilo-Ann Saarepera, Aarne Soro, Marika Palm, Mariann Tammaru, Vallo Kirs, Martin Mill, Andres Tabun, Vilma Luik, Jaana Kena, Rait Õunapuu ja Ott Kartau. Esietendus 4. III Ugala suures saalis.

Olen klassikaliste kriminullide austaja, eriti Agatha Christie fänn. Kummatigi polnud mul enne Ugala uuslavastust Kanada kirjaniku Alan Bradley kriminaalromaanidest õrna aimugi. Bradley sünniaasta on 1938 ja tema esimene Flavia de Luce’i müsteerium „Piruka magus põhi“ ilmus 2009. aastal. Detektiivina tegutseb 11aastane tüdruk, kellele autor sobiks vanaisaks. Nõnda tekib köitev kombinatsioon nooruse eluõhinast ja vanaduse elutarkusest. Tänu sellele on raamatuid tore lugeda nii Flavia kui ka kirjaniku eakaaslastel, nii koolinoortel kui ka täiskasvanutel, sest igaüks leiab tekstist oma maailma. Romaane, kus peategelaseks Flavia, on ilmunud juba kümme, eesti keelde on seni tõlgitud kaks.

„Piruka magus põhi“ kubiseb võrratutest võrdlusest, näiteks ütleb Flavia ühe mehikese kohta, et too „nägi välja nagu pesus kokku läinud Bernard Shaw“. Mõni tüdruku mõttekäik tundub isegi liiga erudeeritud või varavana, ent tegemist ongi erakordselt intelligentse teismelisega. Flavia suur kirg on keemia, oma koduses laboratooriumis tegutseb ta suisa noore geeniusena.

Tähelepanuväärne on, et tegevus toimub Inglismaal Buckshaw’ maamõisas 1950. aastal, seega autori noorusajal. See lisab retrohõngu, aga ka dramaatilisust, isegi süngust, kuna läbielatud sõja hingehaavad ehk posttraumaatiline stress kimbutavad täiskasvanuid, eriti sõjavangis olnud aednikku. Enigmaatiline persoon on Flavia isa, endassetõmbunud mees, kes jäänud üksi kolme tütart kasvatama. Nagu nendib Flavia: „Isa ja mina suhtusime privaatsusesse väga kirglikult.“ Flavia ema on taevas ingliks nagu Pipi Pikksukalgi.

Kui ei ole laps ega lapsevanem, võivad mõnedki lastelavastused jääda liiga hõlpsasti nägemata. Enamasti on põhjuseks vaatleja kahetsusväärne hoolimatus. Ugala suure saali koguperelavastused on tihtilugu elamuslikud, visuaalselt kaunid, kompromissitult lavastatud ja mängitud, Viljandi teatri repertuaari­valik ergas ja trafaretivaba. Hea näide lähiajast on Ulrich Hubi „Kohtume kell 8 Noa laeval“ (lavastaja Marika Palm, 2018).

Uuslavastus „Piruka magus põhi“ moodustaks justkui tüdrukute triloogia kõrvuti lavastusega „Tuul kuu pealt“ (Briti lastekirjaniku Eric Linklateri 1944. aastal ilmunud romaani on dramatiseerinud Liis Aedmaa, lavastaja Marika Palm, 2018) ja vanale muinasjutule lisatud uudsete motiividega „Tuhkatriinuga“ (Charles Perrault ja Silvia Soro, lavastaja Oleg Titov, 2019). Tõik, et kolme lavaloo peategelasteks on tüdrukud, ei tähenda hoopiski, et poistel pole saalis sama vahva.

Taavi Tõnissoni lavastus, mis kestab kaks ja pool tundi, haarab algusest lõpuni katkematult kaasa. Esietendusel oli saalitäis koolilapsi tuntavalt põnevil. „Piruka magus põhi“ paelub nii sisuliselt, lavastuskujundite läbimõeldud süsteemi kui ka kõigi osaliste mängurõõmsa pühendumise tõttu.

Lavastaja tahab ja oskab kasutada suurt lava. Marion Unduski stsenograafia ja Priidu Adlase valguskujundus Ugala pöördlaval on põhjalik ja stiilne, aga mitte ülekuhjatud. Tegevuspaigad vahelduvad dünaamiliselt, keskseks autorituu Buckshaw’ maamõis, taamal „maleruudulise kahhelpõrandaga hall – kaheks jagatud“, eeslaval Flavia keemia­laboratooriumi riiulid katseklaaside ja kolbidega.

Ilo-Ann Saarepera loob täiusliku illusiooni 11aastasest tüdrukust, kes on tulvil innukat seiklusjanu, avastamise hasarti.

Siim Vahur

Ees vastasseinas kõrguvad Bishop’s Lacey külaraamatukogu ajalehtede kaustad. Flavia destilleerimiskirge rõhutab valge aur, mida kerkib igast anumast, kaasa arvatud inglaslikest teetassidest.

Peeter Konovalovi muusikaline kujundus pingestab rütme, loob kriminaalset teravust, jääb õdusalt kummitama. Olga Privise koreograafia on ülitähtis, sõna- ja tantsuteater väga vaimukalt tasakaalustatud. Igale tegelasele on antud oma liikumisjoonis, mida on põhjust hoolikalt jälgida, sest nüansside tähendus avaneb ajapikku, loo käigus: näiteks saame teada, miks uurib filatelistist isa ühtepuhku pinevalt oma käsivart. Klaasseinte kokku- ja lahkulükkamine, tegevuspaikade rütmistatud teisaldamine on samuti näitetrupi ülesanne, naljaga pooleks võib osatäitjaid üksiti lavatöölisteks tituleerida.

Samavõrd maksimalistlikku ja viimistletud vormimängu näeb teatrilaval üsna harva: näitlejad liiguvad laval otsekui inimnukud, ent ei mõju ometi marionettidena – rollide isikupära ei loovutata. On ilmselge, et Ugala paindlik ja andekas trupp tunneb end Tõnissoni totaalses lavastajateatris läbinisti loominguliselt. Tulemuseks on Flavia lennuka kujutlusvõime hoogne materialiseerumine. Kogu seda tervikut harjutada ja saavutada ei olnud kindlasti kerge, sest iga etendus peab toimima kui kellavärk.

Romaan on liinirohke, Siret Campbelli dramatiseering nutikas ja ladus. Terve esimene vaatus on Flavia elustuv jutustus, sündmuste kirjeldus koos hüpoteesidega, mida kuulab inspektor Hewitt, keda Vallo Kirs kujutab muhedalt, klassikaliselt veidikese juhmi, aga eneseteadliku politseinikuna. Ilo-Ann Saarepera loob täiusliku illusiooni 11aastasest tüdrukust, kes on tulvil innukat seiklusjanu, avastamise hasarti. Loits „Umba-tšaka! Umba-tšaka! Umba-tšaka-bum!“, millega Flavia ennast julgustab, paneb tõesti kõik rattad käima.

Flavia räägib kahe viimase päeva sündmustest – just tema leidis aiast sureva mehe. Inspektor katsub iga hinna eest plikatirtsust detektiivi pöörastel teooriatel kannul püsida, sööstab sinna-tänna, ronib mööda riiuleid üles-alla, jälgib aplalt või jahmunult, kuidas Flavia sündmusi rekonstrueerib või kokku luuletab. Ilmekas, lustlik ja keerulise intriigi tõttu ka hädavajalik on kordusvõte: kui Flavia ütleb „ei!“, tegevus seiskub, kõik kuulatavad ja kuuletuvad, võtavad sisse uued positsioonid, kaasa arvatud laip, punapäine Horace Bonepenny (Rait Õunapuu).

Mitmel näitlejal on mängida paar erilaadset rolli: nii kehastab Rait Õunapuu vahepeal mõnuga töömeest Ned Copperit, tahumatuvõitu armunut. Flavia õed on meikimishull 17aastane Ophelia (Marika Palm) ja 13aastane nina raamatus Daphne (Mariann Tammaru, tema mängib ka võõrastemaja peremehe tütart Mary Stokerit). Ja kuigi õed on Flavia meelest nõmedad ning vaatajal pole eriti raske temaga nõustuda, ei jää ka pesamuna kiusajatele võlgu, rafineeritult ja keemia abiga. Imetore on, et tõelises hädaohus tormavad vanemad õed nooremale appi.

Ema vaim Harriet de Luce on alati Flavia liitlane ja julgustaja ning Vilma Luik viibib ema rollis helge ja mõistvana. Kontrastiks mängib Luik käredat raamatukoguhoidjat Matilda Mountjoyd. Diskreetse ja kohase huumorivarjundiga paotab Martin Mill aednik Arthur Doggeri kontrollimatuid raevuhoogusid, sõja pärandust. Flavia on muu hulgas hea psühholoog. Tema oskab Doggeri kriisidega suurepäraselt toime tulla, kuni aednik virgub kurjadest painajatest ja tõdeb lootusrikkalt: „Päev on hakanud täitsa ilusaks pöörama!“ Milli teine roll, Greyminsteri kooli õpetaja Twining, ilmub Flavia isa mälupiltides.

Samamoodi liigub kahes tegevusajas Andres Tabun: kord on ta võõrastemaja Kolmteist Parti peremees Tully Stoker, siis aga koolidirektor dr Kissing. Jaana Kena tore roll on vahvasti volüümikaks polsterdatud proua Mullet, Buckshaw’ kokk, kes hõljub ringi graatsiliste balletihüpetega. Proua Mulleti küpsetised on kurikuulsad: just tema kreemipirukas annab pealkirjale sügavama tähenduse, mis jäägu üllatuseks.

Erilist tähelepanu väärib Aarne Soro osa – kolonel Laurence de Luce, see „uskumatult inglaslik“ perekonnaisa. Soro mängib temale omase laitmatu stiilitajuga, ülimalt napilt. Ometi loeme tema mõtteid ja suhtumisi nagu luubiga, n-ö ridade vahelt. Isa süüdimõistmine ja vangistamine on ülekohus, mille vastu Flavia võitleb kirglikult, vapralt, väsimatuna tõde otsides. Lavastuses on isale kingitud üks sümpaatne viiv (romaanis seda pole), mil ta ilmutab huumorimeelt ja südamlikkust: nimelt teelauas luristamine, solidaarselt vanema tütrega.

Teises vaatuses jutustamisviis muutub: Flavia tegutseb omapäi ja olevikus. Tundsin inspektori juuresolekust vahepeal täitsa puudust, aga Flavia pidigi jääma oma juurdlusega ohtlikult üksi. Siit alles algab üllatustegelase lavaelu: hotellis peatuvat Frank Pembertoni, kelle lihtsameelne naeratus prillide taga tundub kohe kuidagi kahtlane, mängib Ugalas külalisena Ott Kartau. Leidlik on kriminullis väikene krutski, et Ott Kartau mõjub hämmastavalt sarnasena Rait Õunapuuga (nende kahe tegelase irvenaeratuse peegelpilditrikil on oma põhjus).

„Aktuaalsele kaamerale“ antud intervjuus toonitas Taavi Tõnisson oma lavastuse sõnumina, et mitte kunagi ei tohi alla anda – ei ole olemas väljapääsmatuid olukordi. Ilo-Ann Saarepera Flavia lavaelu kinnitab seda nii teo, mõtte kui ka sõnaga. Kõigele lisaks on keemiat jumaldaval Flavial varuks omaleiutatud retsept külmetuse vastu: ta pakub nohusele inspektorile topelt tõhusa ravimina „kanakihisevat“, s.t kanapuljongi ja NaHCO3 ehk söögisooda segu – kõlab igati loogiliselt!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht