Pahe nimi on isemajandav bürokraatia

Sven Kivisildnik

Tänane eesti teatrikogemus näitab, et mida vähem raha teatrile anda, seda parem on kunstiline tulemus. Eesti teater on lõhkine moll, kus ühel pool vaimset tühjust laiutab ametnike hord ja teisel pool riigi poolt peale pandud kohustus teenida raha. Riigiteatris midagi ära teha on ülimalt keeruline, esiteks: kellega teha? Iga näitleja kohta tuleb viis ametnikku ja mustatöölist, tänaseks on vanast heast nõukogude töölisteatrist välja kasvanud uus närvesööv bürokraatide dramaturgia.

Teame ju kõik väga hästi üht Tallinna teatrit, mis võõrlavastaja rikkakstegemise järel majandusraskustesse sattus ja koondas kõik näitlejad ? räägiti projektiteatrist, aga tegelikult jäi riigi palgale ametnike jõuk. Miks ametnikud projekte nii kirjutada ei saa nagu muud inimesed, ei ole teada? Fakt on aga see, et enamik maailma projekte kirjutatakse väljaspool teatrit ja ilmselt ka ilma riigipalgal parasiteerimata.

Ent ametnike ideaalteater ongi just selline, mitte ainult kunstivaba vaid ka näitlejatevaba. Tõsi, ametnike elu eesti teatrites pole meelakkumine, riik on meil kapitalistlik ja turufundamentalismi tingimustes nõutakse teatritelt müüki. Majakobaka kütmiseks ja ametnike nuumamiseks peab iga tükk müüma kümme-viisteist saalitäit, selline isemajandav bürokraatia on meie teater.

Kunst ei sobi teatrisse õige mitmel põhjusel. Esiteks pole mingit garantiid, et ta müüb. Teadupoolest müüb hoopis kommerts. Kunstil on veel see pidur peal, et ta ei ole tehtud ametniku peaümbermõõtu arvestades, sageli on kunst suurem ja vajub silmile. Pealegi tekitab bürokraatides kõhedust, kui ümberringi hiilivad vilavate silmadega artistid ja toimetavad mingeid hämaraid asju.

Selgemast selgem on ju see, et kõik väärtuslik tuleb projektijuhi kaustavahest, äärmisel juhul ka mõne läbisõitva ?arlatani ilukõne voogudest. Bürokraatia käsipatu ja turufundamentalismi käsulaudadele lisaks reostab teatrit (nagu õnnetusi veel vähe oleks) hulk okupatsiooniaegse partei ja kultuurieliidi sigidikke. See eriti väärastunud eliidi aseaine, mille juured on sügaval genotsiidis, märatseb edukalt rahvusooperis. Eks vaadake, miks ja kuidas seal Kaie Kõrbiga ümber käiakse.

Vähesed teatritegijad, kes pole veel riigiteatris halturt?ikuteks või t?inovnikuteks mandunud, hoiavad kas madalat profiili või joovad. Igale vähegi arukale olendile on selge, et majandusliku surve all, sissepiiratuna ülekaalukast paberimäärijate armeest ja idiootide juhtimisel pole võimalik teha kunsti, isegi siis, kui seda kellelgi vaja peaks olema. Tõesti, pealinna publik on suhteliselt valgustatud pööbel, ent ühiskondlikud tendentsid on nii kindlalt paigas, et pole kaugel see aeg, kui striptiisist saab valitsev teatri?anr. Kusjuures pesu loobitakse seljast idaeuroopa estraadimeloodiate saatel.

Komöödiate, muusikalide ja lääne ees lömitamise moodsate vormide kõrval hakkab mulle tunduma, et ooper ja tsirkus ongi midagi väärt. Kui nimetatud probleemidele lisada veel noorte inimeste kihu iga hinna eest midagi trenditeadlikku korda saata ja kõõmaste tagurlaste viimane õlekõrs ? mitte midagi ütlevad klassika uuslavastused ning algupäraste autorite käsitööoskused miinus vaimne vaakum, siis on ju isegi hästi läinud, kui mõni tükk veel vaadata kannatab. Asjad lähevad isegi vaikselt paremuse poole, ühes lõunaosariigi teatris pole enam tuhat üks tuletõrjujat palgal, ühe läänranniku teatri etendused kõlbavad täiesti vaadata ja peale riigiteatrite on hulk väikeseid ja vesiseid, ent ausaid teatreid, kus tehakse kunsti, mis on kroonumajade väikeste saalide jaoks liiga suur.

Ma olen ühel nõul kriitikutega, kes väidavad, et kümnest heast etendusest üheksa tehakse väikestes, projekti- või nurga- ehk nurgataguseteatrites. Tänane eesti teatrikogemus näitab, et mida vähem raha teatrile anda, seda parem on kunstiline tulemus. Võime välja arvutada, kui palju projektiteatreid saaks esmaklassilist teatrit teha, kui riigiteatrid laiali peksta.

Ma ei mõtle hoonete lammutamist ega näitlejate ja lavastajate koondamist, aga kindlasti tuleks lõpetada bürokraatide vohamine. Siiani läheb ju teatri raha kontori asjapulkadele, kinnisvaraarendusele, dekoratsioonidele, reklaamile ja kurat teab millele, mitte loovatele isikutele. Kõige hullem pahe ongi meie teatri inimkaugus. Teatrit ei tehta inimestele ja seda ei tee inimesed, vaid tegu on veidra meelelahutustööstusega, mis peab võimaldama mõnusa äraolemise kultuurilähedaste arveametnike leegionile. Võrreldes okupatsiooniajaga on loovuseta teatritegelaste osakaal riigiteatrites märkimisväärselt kasvanud: asjaolu on seletatav sellega, et tänapäeval on ausa tööga hulga raskem leiba teenida kui Bre?nevi aegu. Okupatsiooniaegse tsensuuri asemel piiravad teatrit majanduslikud kohustused, müügikohustus on hullem pidur kui ärakeelamine, sest turgu juba ära ei peta ja ridade vahelt raha ei teeni.

Vähe sellest: pole ideid, ent ikkagi liigub ringi ekslikke kujutelmi, üks võikamaid on kvaliteetse meelelahutuse dogma. Iga süldi ja saastakaupmees räägib kvaliteetsest meelelahutusest ? mis imeloom see veel on? Meelelahutus on meelelahutus. Milline võiks välja näha Äiade-Ämmade või Meie Mehe kvaliteetversioon? See on mõttetu jutt, pole sellist asja. On söök ja sitt, kvaliteetsitt ei asenda sööki, raiuge see endale peakolu sisse.

Kõike seda võiks ju põhjendada olude ja halbade inimestega, aga ma ei näe kusagil rahulolematust. Paar keskeale lähenevat meeskriitikut esindab teatrimaastikul mõtlevat inimkonda ja ongi kõik. See rasvane rahulolu on kõige hullem pahe, kõik võib muutuda, kui on tahe ja eesmärk, mille poole püüda. Riigiteatris ma seda ei näe ja selles on süüdi meie olematu kultuuripoliitika, millel on silmi ainult kivikobakate, kontorirottide ja müüginumbrite jaoks.

Olukord ei saa muutuda niikaua, kuni teatrite rahastamisskeem ei muutu: kuni bürokraatlik-meelelahutuslikud monstrumid neelavad praktiliselt kogu ressursi, ei saagi midagi juhtuda. Kui, siis veel hullem, et teatrid vabastatakse näitlejatest ja asustatakse ametnike möriseva massiga. Hetkel on olukord sama kui ennemuistsel ajal vene kirjanike liidus. Samal ajal, kui Platonov luuaga majaesist kasib, loputavad bürokraadid kõrge laega saalis vahuveiniga kaaviari alla.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht