Palle seiklused nutiteatris

Eesti Noorsooteater avas hooaja uudse lavastusega, kus noored lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu demonstreerivad nuku ja video õnnelikku kooselu.

EVA-LIISA LINDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Noorsooteatri „Palle üksi maailmas“, autor Jens Sigsgaard, tõlkija Anu Saluäär, dramatiseerija Karl Sakrits, lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu, kunstnik Mikk-Artur Ostrov, videokunstnik Mait Visnapuu, animaator Meeri-Ann Ostrov, helilooja Mait Visnapuu. Mängivad Laura Nõlvak, Katri Pekri, Jevgeni Moissejenko, Karl Sakrits ja Gustav Visnapuu. Esietendus 4. IX ovaalsaalis.

„Palle üksi maailmas“ on üks neid lapsepõlve raamatuid, mille suur kujund jääb eluks ajaks kummitama. Praeguste keskealiste ühisteadvuses näib väljend „nagu Palle üksi maailmas“ jõudsalt edasi elavat, näiteks varahommikuses linnas jalutades. Taani psühholoogil Jens Sigsgaardil on õnnestunud tabada elu teravamaid konflikte egoismi ja teiste inimestega arvestamise vahel. Palle-loo taustaks kujunes uuring, kus tuhandelt lapselt küsiti nende salasoove. Ühiskonna nõudmistele allutamata laste, n-ö kärpimata taimede puhul tuleb inimese ürgne ellujäämisegoism varjamatult esile.

Ühtlasi seab „Palle“-raamat küsimuse alla laste- ja üldkirjanduse piiri. Seda on liigitatud filosoofilise lastekirjanduse hulka, ent võiks mõtestada ka üldfilosoofilise teosena nagu mitmeid lastejutte, nt „Väike prints“, muumilood või Anderseni muinasjutud. Ajaloos on Palle üksildus saanud eri tähendusi. Kirjutamisajal 1942 oli taustaks maailmasõda. Vaid aasta hiljem, 1943 sõnastas Sartre näidendis „Kinnine kohus“ mõtte, et põrgu on teised inimesed. Sõjajärgse filosoofia laines said kõlajõu nii idee, et inimene on sõltuv enda peegeldusest teise inimese hinges (Gombrowicz), kui ka vastutus Teise ees (Levinas).

Eesti kultuuriruumis on tuntuim Palle-loo tõlgendus nõukogudeaegne nukufilm „Peetrikese unenägu“ (1958), kus visuaaliast võis välja lugeda vastanduva totalitaristliku ja kapitalistliku maailma – viimases oli kaupu külluses saada, nagu märgib tabavalt Tristan Priimägi lavastuse kavalehel. Nüüd võib Palle loo puhul paralleele tõmmata äsjase pandeemiaga, mis teravdas (kooli)laste üksindustunnet.

Eesti Noorsooteatri „Palle“ on vaba liigsest ajalootaagast. See mõjub eeskätt kerge ja leidliku tänapäevaloona. Viljandi teatrikooli taustaga näitlejal-lavastajal Karl Sakritsal on õnnestunud ka varasemates Eesti Noorsooteatri lavastustes tabada nähtusi, mis lastele korda lähevad, nt vihmavarjud ja kummitused. Tema käekirjast õhkub maapoisi lihtsust ja rahulikkust, mis rabelevas maailmas on kõrges hinnas.

„Palle“ teine lavastaja, videokunstnik ja helilooja Mait Visnapuu on tuntud helirežissöörina. Olles ühtlasi Eesti Noorsooteatri video- ja heliosakonna juht ning muusika- ja teatriakadeemia helirežii õppejuht ja lektor, tunneb ta tehnikakunsti peensusteni. Kõrvaltvaatajale näib, et uus lavastustandem väntab hoogsalt ja annab lootust pikemaks distantsiks.

Südikas poiss Palle läheb õue vanemaid otsima. Ilmuvad korrusmajad ja pikad linnatänavad koos bussipeatuste, valgusfooride ja muuga.

Siim Vahur

Lavastaja Sakrits on kirjutanud ka „Palle“ dramatiseeringu, tuues tegevuse tänapäeva oludesse, justkui ühe Tallinna poisi ellu. Väike Palle räägib lihtsalt ja loomulikult, parajalt kõnekeeles. Lisaväärtus on Palle hääl, mis kuulub algkooliealisele Gustav Visnapuule. Armsalt asjalik kõneleja suunab vaatajad enne etendust telefone vaikseks lülitama. Sooja enesekindlusega jätkab hääl Palle sisemonoloogide vahendamist, olles nukutöö ja video kõrval lavastuse kolmas tugisammas. Tragi poisihääl annab sündmustele inimliku mõõtme, seob nuku- ja videoliikumise tervikuks. Helge helikujundus (helilooja Mait Visnapuu) kinnitab publikule, et eluohtlikuna näivad olukorrad traagiliselt ei lõpe.

Lavategevus kulgeb lineaarse ja loogilisena. Suure ümmarguse pea ja päikseliste särasilmadega Palle-nukk ärkab oma voodis. Videopliiats joonistab lavale üha uusi esemeid: kell, kraanikauss ja pall, millega saab mängida. Poiss küll imestab, „kus emme-issi on?“, ent juba hüppab voodil, sööb kommi ja naudib vabadust.

Kui väikemees hommikusööki ei leia, haarab ta ema eeskujul mahepiima, -helbed ja rafineerimata roosuhkru, armsa irooniana mahe-eestlase eluviisile. Kuid joonistatud pliidil hakkab puder üle keema ja põrandale valgunud kokanduskatsetus ei maitse. Südikas poiss läheb õue vanemaid otsima. Ilmuvad korrusmajad ja pikad linnatänavad koos bussipeatuste, valgusfooride, panga- ja teatrimajaga.

Etendust kannab tehniliselt leidlik ja hästi toimiv sümbioos loomutruult liikuva nuku, videomaailma ja sooja lapsehääle vahel. Palle tegutseb virtuaalmaailma keskel enesekindlalt nagu enamik juntsusid, kes sünnivad tahvel käes. Kogu etenduse jooksul joonistab nähtamatu jutupliiats mustadele kuubikutele retroesteetikas esemeid ja ruume: kodu sisustus, linnamajad ja tänavad, hiljem tramm, lennuk, kosmos (kunstnik Mikk-Artur Ostrov, animaator Meeri-Ann Ostrov).

Tumedasse tausta sulanduvad nukujuhid (Katri Pekri, Laura Nõlvak, Jevgeni Moissejenko ja Karl Sakrits) liigutavad sujuvalt nukku ja tõstavad täpsete liigutustega tumedaid kaste paika, et pastelne videopliiats saaks maalida üha uusi maailmu, koormamata lava üle. Nutinukuteater. Nutiteater. Sellist animauuendust olen eesti nukuteatris ammu oodanud.

Sisuliin kerib pinevaks pingpongiks üksiolemise põnevuse ja pettumuse vahel. Ühiskonna piire on lõbus lõhkuda. Hüpata porilompi. Käia pargimurul. Rallida ostukäruga mööda linna. Võtta pangast raha. Laduda poes käru head-paremat täis. Ent järgmisel hetkel Palle taipab, et hiilgava kuldmündiga pole kassas midagi teha, sest kassiiri pole. Raha on kaotanud väärtuse.

Avastusrõõm „ma olen üksinda ja võin …“ tüürib pettumuskarile. Mänguasju ei pea kellegagi jagama – iga lapse unistus! –, kuid seejuures ei aita keegi karussellil hoogu lükata. Palle hääles kõlab nukrus: „Auuu, kus te olete, inimesed?“

Kahtlused kajastuvad visuaalias: ümbrus lööb kõikuma, sündmused võtavad unenäolisi pöördeid. Palle hüppab trammi rooli, kuid väike käsi pole kindel. Kokkupõrge teise trammiga paljastab abitu lapse: „Emme, mul on aia.“ Suurim soov on muutunud suurimaks painajaks. „Põrgu on teised inimesed“ muutub tõdemuseks „põrgu on teiste inimeste puudus“.

Kuid käivitunud fantaasia ei peatu. Palle tiirutab punase lennukiga üha kõrgemale. Lavaruumi pihustatakse liikuvaid tähti. Vaatajad haaratakse kosmosereisile kaasa. Eesti Noorsooteatri ovaalsaal on korraga lõputu universum. Meenub ajaloolise „Põrgupõhja“ katartiline tähistaevastseen. Hea näide, kuidas minimalistlik esteetika pakub maksimumi. Vähem on rohkem.

Kuid seekord lõpeb Palle kukkumine ärkamisega. Voodist tõuseb hoopis teise näoga poiss – suurem, arukam (kooli)-poiss. Palle kolmas nukk. Tema kõrval lubavad ema-isa, et ei jäta teda kunagi üksi. Lõpp meelitab pisara välja.

Kui „Peetrikese unenäo“ filmist sai eesti animatsiooni avakäik, võiks „Palle“ lavastus avada nukuteatris uue peatüki, kus animalahendused on tööriistakohvri hinnaline osa. Samamoodi nagu digimaailm on laste elu osa. Kuigi lavastuse sihtrühmaks on lapsed alates kolmandast eluaastast, kõnetab tervikliku esteetikaga mõttemäng igas vanuses. Pool tundi kvaliteetteatrit.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht