Parkimine on tasuta!

Paavo Piik

Teatrireis Milwaukee’sse, Louisville’i ja Chicagosse, kus läheb vaja palju rohkem inimesi kui Eestis selleks, et saada aastas kokku miljon teatrikülastust. Lehitsedes Milwaukee’ ühe kunstiteatri Next Act hooaja brošüüri, hakkas silma, et esimeseks reklaamiti seda hõlpsa ligipääsuga, teiseks mugavate istmetega ja kolmandaks ohtra tasuta parkimisruumiga. Alles seejärel jõuti teatrilugudeni, mis stimuleerivad vaimu ja liigutavad südant. Ka Chicago tuntumaid teatreid Steppenwolf saatis välja infokirja, kus lubati odavaid pileteid, odavaid jooke ja vapustavaid näidendeid (just selles järjekorras). Ameerika keskläänes jäi silma, et võistlus muu meelelahutusega publiku tähelepanu pärast on armutu: see ei ole sul Eesti, kus paned suvel lava püsti ja inimesed tulevad telkidega, siin on vaja mõelda, millega eristuda, mis on see lisandväärtus, mis meelitaks inimese kohale. Teatris Next Act külastasime Eestiski käinud näitekirjaniku Richard Kalinoski (Tallinna Linnateatris esietendus 2011. aastal tema „Koletis kuu peal”) uue näidendi „Eeskoda” („The Front Room”) lugemisproovi. Näidendis on kuus tegelast, kusjuures kolme väiksemat rolli on mõeldud kehastama üks ja seesama näitleja. USAs ei võta teatrid üldjuhul teha näidendeid, mille lavastamisel läheb vaja palju näitlejaid, sest see ei tasu end majanduslikult ära. „Eeskojas” räägitakse lugu ülikooli teatriõppejõust, naisest, kes peab hoolitsema oma kogumismaania all kannatava ema eest ning kes armub Iraagi sõjast naasnud teatriüliõpilasse. Kergele konstrueerituse hõngule vaatamata näib Kalinoski tugevus olevat erilaadsete sotsiaalselt laetud vastasseisude põimimine traditsioonilisse psühholoogilisse draamasse.

Näitekirjanik näib siin lavastajaga võrreldes olevat siiski märksa etemas seisus. Louisville’is toimunud 37. Ameerika uue dramaturgia festivalilt „Humana” võtsime kaasa teadmise, et Ameerika teater on väga tekstikeskne, mis tähendab, et lavastaja ülesanne on kanda lugu täies mahus lavale ja mitte liiga palju eksperimenteerida. Tekstidest oli „Oh, guru, guru, guru ehk Miks ma ei taha sinuga joogatrenni minna” („O guru guru guru, or why I don’t want to go to yoga class with you”) pealkirjale vaatamata üks huvitavamalt komponeeritud näitemänge, mis algas pooletunnise loenguga ning läks sealt sujuvalt üle joogatseremooniaks. Mallery Avidon avas Ameerika 1970. aastate hipilaste problemaatikat keskealise naise identiteedikriisi kaudu: ta on üles kasvanud idamaiste suvelaagrite vaimus ja vaatab nüüd põlastusega nii enese elusegadust kui ka ümberringi vohavat uushipindust – eesotsas Julia Robertsi ja filmiga „Söö, palveta, armasta”.

Sam Marksi näidendi „Dellingi rand” („The Delling Shore”) viimase kolmandiku moodustas psühholoogiliselt pingeline seltskonnamäng, mis tõi intelligendinärakate karakteritest välja, kes on kes. Enamiku festivalil etendunud näidendite sisu oli seotud nüüdisajaga: Brandon Jacob-Jenkinsi „Paras” („Appropriate”) oli moodne perekonnadraama üheskoos internetioksjoniga ning festivali meeldejäävaim tekst, Will Eno „Gnit” tõi Peer Gynti loo Ameerika kolkakülla, naeruvääristades peategelase individualismi.

„Gnitis”, aga ka kahes Chicagos nähtud lavastuses jäi silma näitlejate hea tekstiandmisvõime ja lavaline koomikataju. Steppenwolfi teatri „külgkorvis” etendasid noored näitlejad noorte näitekirjanike katsetust „Järgmine peatus: Chicago” („Next Stop Chicago”). Kaheksa stseeni Chicago metroojaamadest mängiti maha koomikast ja irooniast pulbitsevana ning kohati vapustava musikaalsusega. Silma jäi just näitlejate võime tekstivaimukusi serveerida, nii kõnes kui ka laulus, millestki ei libisetud üle.

Chicago väiketeatris Remy Bumppo õnnestus näha uue lavastuse proovi. Strindbergi „Võlausaldajad” oli inspireeriv – peamiselt Gustavi tegelaskuju rollilahenduse poolest. Mark L. Montgomery mängis doktorhouse’liku intensiivusega ja erilaadse näomiimikaga oma tegelase nii nauditavalt ohtlikuks, et otsisime hiljem välja, mida ta veel on teinud (Steppenwolfis mänginud ning teinud paar väiksemat rolli telesarjas „Seaduse nimel”, Remy Bumppo turundajad ütlesid aga tema mängumaneeri kohta: „practically reptilian” – peaaegu usjas). Üldisemalt hakkas USAs silma näitlejate „näljasus”. „Võlausaldajate“ trupp oli USA kohta tavapärase kolmenädalase (sic!) prooviprotsessi alguses. Lühike prooviaeg, aga ka näitlejate tihe konkurents tähendab seda, et näitlejad tulevad proovi ülimalt ettevalmistunult, peas tekst ja erisugused mänguvariandid, mida lavastajale pakkuda.

Märkimisväärne on see, et ühe erandiga ei ole ka kõige suuremates ja tunnustatumates Chicago teatrites truppe. Ikka ja jälle öeldi, et seda on lihtsalt liiga kulukas ülal pidada. Tahate repertuaariteatreid – vaadake, kuskil seal lääne pool on paar Shakespeare Companyt, neil vist on.

Paavo Piik on Tallinna Linnateatri dramaturg-lavastaja.