Parukate langemise aegu

Nagu hea komöödia ikka, on ka „Kaheteistkümnes öö“ tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega.

MARIS PETERS

Ugala teatri „Kaheteistkümnes öö“, autor William Shakespeare, tõlkijad Peeter Volkonski, Hannes Villemson ja Georg Meri, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Mari-Riin Paavo, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov, Jaana Kena jt. Esietendus 6. IV Ugala teatri suures saalis.

Kohe alustuseks tuleb öelda, et nagu kevadine teatriauhindade jagaminegi kinnitas, on Ugala teater ennast suureks mänginud. Nende tempokas ja lustlik „Kaheteistkümnes öö“ on hea täiendus viimastel aastatel mitmes Eesti teatris lavale jõudnud Shakespeare’i komöödiatele. Põnev on seegi, et üsna tihti mängitava „Suveöö unenäo“ kõrvale on tulnud mitu vähem tuntud näidendi lavastust.

Nii ka seekordne „Kaheteistkümnes öö“. Vaatasin mälu värskenduseks järele: seda ongi Eestis lavastatud üldse paar korda 1930. aastatel, paar korda 1940. aastatel, siis 1960. aastatel ja 1990. aastate alguses (viimased kaks mõlemad Rakveres) ning viimati 1998. aastal Vanemuises, kui lavastaja Finn Poulsen tõi Rootsist Uppsalast lavastuse tarbeks kohale spetsiaalse lava.

Kui tollele viimasele lavastusele heideti pisut ette, et Liina Olmaru ja Margus Jaanovits olid Viola ja Sebastianina liiga erisugused, et neid kaksikutena segi ajada, siis uuele Ugala lavastusele seda süüks panna ei saa. Maarja Mõts Viola/Cesariona ja Vallo Kirs Sebastianina näevad valgetes parukate ja roheliste kostüümidega küllalt sarnased välja, et vaataja ei takerduks sellelaadsetesse mõtisklustesse.

Kõige üldistatumalt võib öelda, et selle näidendi tuum on verbaalsete ja visuaalsete sõnumite tõlgendamine –seda tehakse muidugi oma parema arusaamise järgi. Nii juhtubki, et tekivad nii tahtlikult kui ka kogemata mitmed valetõlgendused ja nihked, millest saab meile kui vaatajale ohtra koomika allikas.

Lavaloos ei edasta sõnumeid need, kellelt need arvatakse tulevat (Malvoliole kirjutatud kirja autoriks ei ole Olivia), ning nendega eksitatakse meelega (duellistseen Cesario ja Sir Andrew vahel, kus Fabian ja Sir Toby toimivad vahemeestena). Loo keskmes ongi identiteediga eksimine ning kõik see, mis valesti tõlgendamisest tuleneb. Peale selle illustreerib lavastus ilmekalt, et armastus, mis kõrgelt ja kaugelt kuulutab (või näib kuulutavat), et on armastus, on kõike muud kui tõeline armastus. Seevastu tõeline armastus tuleb hiilivalt ja nii, et sellest isegi aru ei saa, ega küsi ka alati, kes on selle armastuse objekt.

Lavastuse tegelaskonna võib suures plaanis jaotada kaheks: kõrgemast soost valge paruka kandjad (Olivia, Orsino, Cesario ja Sebastian) ja ülejäänud. Nende esimeste hulka üritab end sokutada ka Olivia lossivalitseja Malvolio.

Parukakandjate koorekiht, Olivia (Margaret Sarv) ja Orsino (Oskar Punga) on lavastuses suuresti igavlevad aadlikud. Selgelt mängitakse välja see, et Oliviasse armumine on Orsinole poos, kõige rohkem naudib ta iseenda armunud olekut ning seda, milliseid tegevusi, žeste ja ütlemisi see kõik võimaldab. Lava tagaseinale kuvatav Olivia portree toob mõttesse teismeliste ihalused mõne välismaise staari järele, kelle plakat on toa seinale pandud. Orsino hoovkonna ülesandeks jääb püüda Orsino meelt lahutada. Lustlik on stseen hommikuvõimlemisele saabuva hommikumantlis Orsinoga, muhedaks vahepalaks on Orsino kolmekümnenda sünnipäeva tähistamine, mis tekitab seose enesekesksete, lapsikute staaridega, kes tahavad, et maailm ikka nende ümber keerleks.

Samavõrra on asendustegevusena mängitud Olivia sügav lein oma venna kaotuse pärast. Ka see näib olevat poos, millega oma aega täita, kuni mõni meeli kütkestavam tegevus peaks teele sattuma. Nagu Orsino lossis Olivia portree, on Olivia lossis seinale kuvatud surnud venna portree. Pikkamisi kaob kõik siiski kardinate poolvarju.

Meeldivam ja huvitavam tegevus saabubki uue käskjala Cesario tulekuga ning Olivia sukeldub uude mängu täiel rinnal. Tema arengukõver teeb ta meeldimispüüdelt sarnaseks Malvolioga (Aarne Soro), Olivia käitumist vürtsitab napakas esinemine Cesario seltskonnas. Erisuseks on muidugi see, et kui Malvolio lõpuks kaotab kõik, isegi parukas kukub tal peast, siis Olivia saab oma Cesario Sebastiani kujul ikkagi kätte.

Viola Cesariona sulandub väga hästi tervikusse, võib isegi öelda, et Cesario on noormehena nii usutav, et peab lausa meeles pidama, et tegemist pole meherolli valitud naisnäitlejaga (neid soovahetusrolle on seekordses lavastuses teisigi), vaid et meie ees on tragi ja ettevõtlik kangelanna, kes igasugustest siksakilistest oludest lõpuks terve nahaga välja tuleb. Siiski, üldine parukate langetamine on küll naljakas ja huvitav leid, kuid vähendab tublisti Cesario Violaks muutumise tähtsust ja tähendust.

Nagu ikka, kannab paljustki lavastuse koomilist südamikku Malvolio, kes seegi kord, kehvasti pähe pandud parukaga ja haigevõitu jalgadel komberdades, on koomiline esimesest ilmumisest peale. Helde käega on koomilisi detaile puistatud aiastseeni, kui Malvolio leiab kirja, millega ta haneks püütakse, õhutades tema enesearmastust ja edevust ning püüdu Oliviale meele järele olla. Suurepärane leid oli kirja kleepumine Malvolio kingatalla külge, mis kruvib ootust, et millal ta küll märkab, et see seal on. Ka kõik, mis toimub selles stseenis „põõsastega“, lisab tubli annuse koomikat.

Ja siis muidugi Malvolio ilmumine oma kollaste sukkade ja ristatud sukapaeltega. See stseen ei saa kuidagimoodi ebaõnnestuda, jääb ainult põnevusega oodata, kui ülepakutult on rõivastatud järjekordse lavastuse Malvolio. Seekord on kollastele sukkadele lisatud veel lillad lotendavad püksid, mida Malvolio dramaatilise liigutusega ribideni üles kehitab. Käesolevas lavastuses on selleks ajaks kostüümi vahetanud ka armunud Olivia, kes on isegi kingad jalast heitnud. Lavastuses tõmmatakse siin paralleel nende kahe „armunu“ vahele.

Koomiliste tegelaste galeriile lisavad tubli annuse pontsakas Sir Toby (Tarvo Vridolin) ja kiitsakas Sir Andrew (Rait Õunapuu), kes just paarina, esimene neist teise rumalust ja edevust ära kasutades, annavad arvukaid võimalusi mitut sorti koomilisteks detailideks ja mahlakateks dialoogideks. Narr Feste (Alden Kirss) on lahedalt lustlik, kuid mõned repliigid ning eriti laulud toovad lavastuses pinnale tasakaalustavaid nukraid allhoovusi. Loo tumedamast, varjatud poolest, annab aimu ka problemaatiline stseen, kus kinni seotud ja vangi pistetud Malvolio kallal „lustitakse“.

Nagu hea komöödia ikka, on seegi lavastus tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega. Lavastust hoiavad tempokana minimaalsed muudatused lavakujunduses, milles peamisteks elementideks on sinised merelainelised kasttasapinnad, erisugust tooni pool­läbipaistvad kardinad ja lava tagaseinale projitseeritud pildid, mis markeerivad tegevuskohta: merevaade rannas toimuvateks sündmusteks, venna portree Olivia lossi, Olivia portree Orsino lossi tähistamiseks jms.

Etendusele sõites mõtlesin hiljutisele kirjavahetusele, kus olin läti kolleegile maininud, millised Shakespeare’i lavastused on meil viimasel ajal välja tulnud ja tulemas. Tema vastuses, nii palju kui ühest e-kirjast saab midagi seesugust välja lugeda, oli selge kadeduse noot: teil seal paistab olevat tõesti Shakespeare’i plahvatus … Tõepoolest, on olnud aegu, kui aastate kaupa pole Eestis lavale jõudnud ühtegi Shakespeare’i näidendit, kuid nüüd paistab pigem erandlikuna silma see, kui mõnel aastal pole neid mitu (või karjuvalt silmatorkava erandina ühtegi). Loodetavasti inspireerivad viimase aja lavastused teisigi teatreid ja lavastajaid Shakespeare’i poole vaatama ning lavale jõuab tuntumate kõrval ka tema vähem tuntud näidendeid. Seda, et see materjal on (taas)avastamist väärt, kinnitab Ugala teatri õnnestunud lavastus.