Pauli päevik

  Ärkasin hommikul kerge pohmelliga. Umbes 10.15. Nojah, eile oli esietendus. Nii. Kas ma pean nüüd vabandama, et olin pohmellis? Mu meelest on loomulik, et pärast esietendust peetakse üks mõnus pidu, mis vahel hommikutundidessegi kandub. Aga me oleme seal omavahel lihtsalt lõbusad, sellest kaks kuud kestnud prooviprotsessi pingest igati vabanenud, mööblit ei lõhu, akendesse ei söösta ega telekaid asfaldile puruks ei viska. Muuseas, vahel on esikapeod peaaegu olematud, sest järgmisel hommikul peab pool trupist juba lastetükiga nendele rõõmurullidele etendust andma. Ja ma lihtsalt ei suuda järgmisel hommikul Lumehelbekestki mängida, kui olen eelmisel õhtul ennastunustavalt end pidujoobesse kühveldanud.

Aga ma tean, et keegi ei usu seda. Teatrirahva kannul käib ju legend, et nad laaberdavad, joovad, nuusutavad  ja teevad igasugu muid hirmsaid tegusid, mille peale Kristi Vainküla (sellest veidrast amööbväljaandest, mille omal ajal moodustasid Õhtuleht ja Sõnumileht) amokki jookseb, et teada saada, kuidas üks või teine näitleja hingab või ei hinga. Kristi, ole rahulik, ma hingan! Ja saan hakkama sinutagi. Ära rapsi ega proovi mind esikaanele pressida. Kuigi mul hetkel võib olla kehv olla (aga sa ju ei tea tegelikult, kas mul on pohmell, palavik või südamerike või olen täiesti terve).

Seega: kell on 10.15. Ja ma lähen proovi, mis algab kell 11. Sest esietendus langes niisugusele päevale, et pole pärast seda ei puhkepäeva ega lasteetendust.  Ongi uue lavastuse proov. Näitemängu teksti sain kätte alles üleeile. Ma ei tea, millest see sõltub, et nii viimasel hetkel. Kas lavastaja (või peanäitejuht) alles “üleeile” otsustas, et see tükk tuleb repertuaari (ja minul selles ka roll)? Või ei tööta lihtsalt teatri paljundusmasinad piisavalt kiiresti, et rolliraamat pisut varem näitlejateni jõuaks? Igal juhul ma pühin nüüd proovi, trükivärske tekstiraamat kaenla all.

Esimene lugemisproov pole sugugi vaevaline. Istume laua taga, loeme. Lavastaja ajab pateetilist pläma, vahepeal tukub, ja kui me kõik leiame midagi olulist, “ärkame” üles ja oleme rõõmsad, naerame, arutame. Tegelikult seegi on loomulik. Ma ammu enam ei oota, et lavastaja tuleks proovi tervikliku nägemusega, ma tean, et peame koos lõpuks kuskile välja “ujuma”. Järgmise esietenduseni. Ega kadund Mati Unt polnud esimeses proovis ka mingi “kontseptsioonimeister”, aga ta vähemalt valas meid üle selle tohutu taustamaterjaliga (raamatud, artiklid jne), millest võisime oma teed otsima hakata.

Lugesime teksti ja tegelikult polnudki asi nii hull. Vahepeal tekkis mingi sünergia, naersime ja saime korraks ühe liini peale. Kuigi lavastajat ma veel ei usalda. Patras mingit metafüüsilist jama nagu Linnar Priimägi või umbes nii. Kõik lavastajad ei ole tegelikult sellised “udumäe kuningad“ . Lihtsalt seekord on nii. Aga ma olen vait kui sukk (mitte kui Tiit Sukk, kuigi ma ei tea, kui vait tema on: nali!). Teatris peab tegelikult ikkagi olema ettevaatlik. Mis teha, aga  pead arvestama, mida arvab direktor, peanäitejuht, lavastaja või kolleeg kõrvalgarderoobist. Kui teed mingi vea, oled ilma rollist või rollilepingust.

Õhtul etendus. Proov lõppes kl 15.16, koju ei jõudnud (Lasnamäe), käisin väljas söömas (need teatrisöögid ajavad juba öökima), siis tegin šoppamistuuri (pesumasin kodus vajab mingit vidinat).  Ja kella 18ks teatrisse. Kl 19 etendus. Ja see on mõnus. Kui vähegi rahvast saalis. Aga viimasel ajal nad ongi saalis.

11. veebruaril