Pealelend – Argo Valdmaa, festivali „Öövalgel“ peakorraldaja

HEILI EINASTO

26.–28. septembrini Pärnus kuuendat korda korraldatava valgus- ja visuaalteatri festivali „Öövalgel“ programm koosneb kümneminutistest lühilavastustest, kus lisaks esinejatele on peamiseks lugude jutustamise vahendiks visuaaltehnoloogia.

Mille poolest erineb „Öövalgel“ teistest valgusfestivalidest?

Pärnu „Öövalgel“ on pühendatud etenduskunstile, mujal korraldatakse valdavalt installatsioonifestivale. Olen näinud tehniliselt võimsaid valgusetendusi, ent need ei ole mind puudatanud – midagi olulist jääb puudu. Meenub, kui Lätis „Staro Rīga“ festivalil ühes väikses hoovis ilmus valgustatud aknale naine, kellele laserid heitsid valgust, ning sellest sündis koreograafiline etendus. See oli lummav. Nägin, et ka teised vaatajad seal pimedas olid näidatavast haaratud, ning mõistsin, et inimest huvitab kõige rohkem teine inimene. Kuna meie riik on väike, siis ei suuda me kunagi võistelda suurte linnade festivalide eelarvega ja tuua kokku sama palju kallist tehnikat, mistõttu peame tegema festivali nutikalt ja tooma välja just inimese – see on festivali „Öövalgel“ tuum.

Keda ja millega näeb seekordsel festivalil esinemas?

Mulle on olnud tähtis leida tiim, kes oskaks inimesed lavastustesse panna, ja seetõttu on meil hea koostöö tantsuteatriga Fine 5. Eelmise festivali mullu tegime täies ulatuses koos Fine 5ga, kes liitus meiega 2022. aastal ühe lavastuse tarvis. Tänavu näeb selle trupi kaht lavastust: „Ada Lovelace’i“ ja „Ilmalindu“. Esimene tõukub maailma esimese arvuti leiutajast, luuletaja George Byroni tütrest Ada Lovelace’ist (1815–1852). Rannapargis etendatava „Ilmalinnu“ aluseks on läänemeresoome rahvapärimus, mille järgi Ilmalind, lenneldes ürgookeani kohal, leiab lõpuks üksiku saarekese, kus ta muneb kolm muna, millest sünnivad taevas, maa ja taevakehad.

Koostöös Carousel Companyga sündis kaks lavastust: Brackmanni pargis toimuv „Be Nothing“ („Ole niisama“), kus on juttu kiirustavast elust ja aja mahavõtmisest, ning Pärnu Vallikääru aasal näidatav „Desire“ („Ihalus“), lugu inimeste igatsustest ja ihadest ning nende teostamiseks tehtavatest valikutest.

Valgusfestivalil on teinud kaasa ka Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilased. Tänavu on neilt kaks lugu: „Mets“ ja „Choices“ („Valikud“). Valikut tehes tuleb arvestada suurte lavadega vabas õhus – me ei saa teha kammerlikke lugusid. Sealt ka sügavad teemad: surm, armastus, sõprus, eluvalikud.

Milliste takistustega olete põrkunud festivali korraldades?

Meie festivalil põimub uus ja vana ning kultuurkapitali seisukohalt on see žanriteülene ja valdkondadevaheline kultuur. Paraku on see loomerahastuse leidmisel takistuseks. Kuna „Öövalgel“ on massifestival, oleme saanud abi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS ühines Kredexiga ja kannab 2022. aastast uut nime Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus), mis on toetanud suursündmusi eelkõige turunduseesmärgil, s.o selleks, et tuua Eestisse välisturiste. EASi toetusega oleme saanud kätte tehnika, millega kunsti teha, aga EAS ei ole toetanud loometegevust ning kunstitegemiseks raha napib. Kui taotleme raha kultuurkapitalist, siis jääme näitekunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali vahele: näitekunsti seisukohalt on probleemiks harrastajate kaasamine ja piletitulu puudumine, rahvakultuuri poolelt jälle heidetakse ette professionaalide rakendamist. Püüame selgitada, et korraldame uut tüüpi kultuuriüritust, mis ühtpidi läheb massidesse, aga teistpidi on kvaliteetne nii sisu kui ka vormi mõttes. Ja meie harrastajad, Pärnumaa noored, töötavad koos professionaalidega. Seetõttu on väga oluline, et kultuurkapital, kultuuriministeerium ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus teeksid omavahel koostööd ning suurüritusi toetataks samade põhimõtete järgi.

Kui müüksime pileteid, tekiksid kohe kulutused, mida piletimüük ei kata: esinemisalad on vaja sulgeda, tuleb korraldada valve ja piletikontroll, ühineda piletimüügisüsteemiga. Festivali siseruumidesse viia ei saa, sest selleks sobilikke on väga vähe. „Öövalgel“ on populaarne ka turistide seas, palju kuuleb publiku seas soome ja läti keelt. Oleme etenduspaigad sättinud üksteisest jalutuskäigu kaugusele. Festivalil üht kandvat teemat ei ole, sest tahame näidata mitmekesisust ja erilaadseid lugusid, mis kõnetaksid eri sihtrühmi. Soovime, et festival oleks keelte- ja kultuurideülene.