PEALELEND: JAANUS ROHUMAA, „Noore Eesti” lavastaja

Tambet Kaugema

Rakvere rahvaaias esietendub täna hilisõhtul Rakvere teatri vabaõhulavastus, Jaanus Rohumaa lavastatud „Noor Eesti”. See on vaatemäng meie kultuuri suurkujudest nende teekonna alguses, teatrimaja taga asuva ajaloolise mõisapargi tiikide ja põlispuude vahel saab kokku kunagine kuulus kirjandusrühmitus Siuru: Under ning  mehed tema ümbert – Tuglas, Visnapuu, Gailit, Semper, Adson, lisaks Laikmaa.        Kust pärineb sinu huvi selle eesti kirjanduses olulise ajajärgu vastu?          Ilmselt on süüdi noorpõlvemälestused: õppisin kirjandusklassis ja olen üles kasvanud nii eesti kui ka muu maailma kirjanduse keskel. Ühel hetkel innustusin väga eesti luulest, see huvi on saatnud mind siiamaani. Seda ajastut ja toonast kirjandust käsitlevast teatrilavastusest olen juba hulk aega mõelnud. Keskkooli päevil nägin ka Margus Kasterpalu eestvedamisel  Tartus tegutsenud üliõpilaste luuleteatri Valhalla Noor-Eesti ja Siuru kava – minu teadmist mööda oli see esimene ja viimane kord, kui seda ajastut on teatrilaval sel kombel käsitletud. Mõni aasta tagasi rääkisin sellest mõttest Rakvere teatri peanäitejuhile Üllar Saaremäele, ja minu üllatuseks arvas ta alanud suvele mõeldes, et nüüd on tegemiseks õige aeg käes. Rakvere teater on ärksa vaimuga,  sealne valmisolek midagi korda saata on suur.     

Millele lavastus keskendub? Miks on pealkiri „Noor Eesti” ilma harjumuspärase sidekriipsuta?       

Näidend algab sellega, kuidas üks seltskond – aasta oli siis 1917 – noori erksaid kirjanikke tuleb kokku, et taastada Noor-Eesti. Eestisse on naasnud ka Friedebert Tuglas, tookord pisut üle kolmekümne mees, kes on kirjanikuna endale juba nime teinud – kunagine  nooreestlane, kelle abiga loodetakse taastada endine hiilgus. Tegevus võtab aga hoopis teise suuna, selle tulemusel tekib kirjandusrühmitus Siuru. Lavastuses kõneldakse loomingust ja loomisest. Kui mõtleme viimasel kahel-kolmel aastal kultuuriga seotud retoorikale, siis valdavalt alustatakse kultuurist rääkimist sõnadega: „Raha ei ole ega tule!”. Mulle tundub, et mõnikord oleme iseennast tegijatena just  vaimses mõttes lõksu mänginud: keskendudes sellele, mida ei ole, unustame ära selle, mida tegelikult luua suudaksime. Seda suutis Siuru seltskond 1917. aastal, kui kogu Euroopa nagises liigestest ja õhus oli tunda suurte muutuste hõngu, valitses suur segadus, oli nii poliitilist tõmblemist kui ka majandus oli pea peale pööratud. Keset kogu seda kaost – selle asemel, et haarata relv – kirjutasid ja avaldasid siurulased eesti luuleajaloo mitu üliolulist  kogu. Tegid midagi sellist, mis on siiamaani kestnud ja edasi helendanud. Sellega kaasnenud loomisrõõm ülendab ega lase elu proosal end maha suruda. Oma parimatel hetkedel on luulel omadus võtta ümbritsev kokku kõigest paari ritta, mis löövad pildi selgeks. Ma usun, sellest tuleb rõõmus, värviline ja müstiline lavastus, me näitame, kuidas sünnib looming. Mind huvitab, kuhu me oleme jõudnud kahekümne aasta jooksul, mil me oleme olnud taas vabad – loojatena, kunstnikena praeguses ühiskonnas, kus muu elu on muutunud väga praktiliseks.

Küsinud Tambet Kaugema