Pealelend – Juulius Vaiksoo, tantsija ja Ð-festivali korraldaja

TAMBET KAUGEMA

Sõltumatu tantsu festivalilt, mis toimub Tallinnas 5. oktoobrini, saab omakorda alguse Ð-festival, mille raames näitavad tänavu Islandi kunstiülikoolis nüüdistantsu eriala lõpetanud tantsijad oma diplomitöid selle kursuse välistudengite kodulinnades. Tallinnast siirdutakse oktoobri esimeses pooles edasi Soome, kus antakse etendusi Lohjas ja Tamperes, ning seejärel Rootsi Karlskronasse. Ð-festivali korraldajate ja sellel osalejate seas on ka Islandil nüüdistantsu õppinud eestlane Juulius Vaiksoo. Festivaliga saavad noored tantsijad näidata, mida nad on Islandil õppinud, tutvustada ennast oma kodu- ja ka rahvusvahelisele publikule ning ärgitada noori tantsijaid mõtlema Islandile kui võimalikule õpinguriigile.

Nüüdistantsu ringkondades pole Island õpinguteks ehk kõige tuntum paik. Miks otsustasid minna sinna õppima?

Tegemist oli asjaolude kokkulangemisega. Kuulsin eesti tantsijast Madli Pavesest, kes oli vahetusüliõpilasena Islandil, ja sealtkaudu jõudis minuni teadmine Islandi kunstiülikoolist. Nii ilmuski Island ja see kool minu ellu. Tegin katsed ära ja sain kohe sisse. Otsustasin, et kui mind tahetakse, ei hakka mujale proovima, vaid lähen Islandile õppima. Selgus, et tegemist on väga toreda kohaga. Ka kliima sobis – Islandi ilmast räägitakse alati hullemat, kui on tegelikkus.

Kas tänavu Islandi kunstiülikooli nüüdistantsu erialal lõpetanuid seob mingi ühine eripära või stiil?

Selle kooli puhul mulle just meeldibki – ja ma olen sellest rääkinud ka teiste tantsijatega meie koolist –, et töö­meetodid on ehk sarnased, kuid kõigil on lastud välja kujundada oma isikupärane liikumiskeel. Meid oli kursusel kümme tantsijat ning keskmiselt iga kahe nädala tagant tuli meid õpetama uus õppejõud. Tänu sellele sai pilt hästi mitmekesine.

Mida Ð-festivalil näidatakse?

Näitame oma lõputöid, mis tegime veebruaris Reykjavíkis. Igal lühilavastusel on oma temaatika: minu lavastuses räägitakse inimese ja looma olemusest, koolikaaslased käsitlevad autismi, soorolle ja -norme jpm. Osa lavastusi on liikuvamad, osa staatilisemad – kõik ongi väga eriilmeline. Festivalil antavate külalisetenduste tarvis tuli meil oma lavastusi siit-sealt ümber teha: kui Islandil kasutas mõni lavastaja seitset tantsijat, siis festivali rändtingimustes on tulnud teha lavastus ümber väiksemale koosseisule – rohkem on soolosid, minul on duett.

Kui aktiivne on Eestiga võrreldes Islandi teatri- ja sealhulgas nüüdistantsuelu?

On sarnasusi ja on erinevusi. Seal tegutseb Islandi tantsukompanii, mis on Eesti tantsukeskustega võrreldes suur, aga eriilmelisi lavastusi jõuab Eestis rohkem lavale. Island on väike riik, alla 400 000 elaniku. Kui võrrelda Eesti ja Islandi teatrimaastikku, siis Eestis on võib-olla rohkem eksperimenteerimist ja eriilmelist teatrit, kõigile leidub midagi. Tööalaselt naudin Eestit rohkem, aga seejuures oli Islandil elada ja õppida väga äge. Mõlemad maad meeldivad mulle väga.