Pealelend – Kaili Viidas, „Vapruse värinate“ lavastaja

TAMBET KAUGEMA

Nukuteatri Ferdinandi saalis esietendub 1. detsembril Ott Kiluski kirjutatud ja Kaili Viidase (Endla teater) lavastatud „Vapruse värinad“. Koguperelavastuses, kus räägitakse vaprusest, eneseületamisest, üksteisemõistmisest ja aitamisest, mängivad Getter Meresmaa, Doris Tislar, Laura Nõlvak, Lee Trei, Karl Sakrits, Risto Vaidla, Mait Joorits, Mart Müürisepp jt. „Vapruse värinate“ kunstnik on Illimar Vihmar, heliloojad Henry Kõrvits ja Paul Oja.

Mis on vahet julgusel, hulljulgusel ja vaprusel? Kuidas väljendub see lavastuses?

Nende eristamine pole lihtne. Kuidas teha üldse vahet, millal saab julgusest hulljulgus? „Vapruse värinates“ on kaks poissi, kaksikvennad, ning üks tüdruk. Tüdruk kardab enam-vähem kõike ja kõiki, poisid seevastu peaaegu mitte midagi. Kui tuleb aga ette eluohtlik olukord, siis julgeb see kõige arem inimene üles näidata suurt julgust ja vaprust. Võib-olla ongi selle loo üks sõnumeid, et kartmist ei tohi karta.

„Vapruse värinates“ räägitakse põhiliselt küll lastest, kuid mina pean neid väljakujunenud isiksusteks. Tänapäeva laps peab suuresti hakkama saama samade asjadega, millega täiskasvanu. Lapsel pole vaid kuskilt võtta neid kogemusi, mis on täiskasvanul. Loo teravik ongi suunatud sellele, kuidas õppida võtma vastu otsuseid ning milline otsus on mõistlik ja milline mitte.

Käsitletud teemade seas on ka julgus olla inimene. See väljendub igapäevastes asjades. Kas mul on julgust teistest erineda? Kas ma julgen seista iseenda eest? Ka täiskasvanud peavad endale need küsimused esitama. Kas mul on julgust oma tundeid välja näidata? See võib puudutada ka julgust olla isa või ema. Julgusel on mitu palet.

„Vapruse värinate“ lugu on eluline. Inimesed peavad tulema toime eluga just selles praeguses Eestis ja ühtlasi globaliseeruvas maailmas. Tänapäeval on see keeruline. Kui mina olin väike, siis oli võimalusi ja seega ka kohustusi vähem – ei pidanud nii palju üle otsustama. Praegune laps või noor peab juba varakult tegema õige valiku ning sellevõrra on ka võimalus eksida palju suurem. Peale selle veel ühismeedia koos oma pingetega. Julgustan vanemaid küsima oma lastelt, ega nad tunne ennast survestatuna ja kas neil on hirme, millest nad pole rääkinud.

Seda lugu kirjeldades on kasutatud argimaagia mõistet. Mis see on?

Argimaagia tuleneb inimsuhetest: tuleb osata märgata erilisi hetki, mis suhetes teiste inimestega ette tulevad. Küsimus ongi selles, kas neid olukordi märgatakse, kas neile omistatakse tähendus. Realistlik pilt muutub mingil hetkel, olenevalt fookusest, eriliseks, maagiliseks.

Kas lastele lavastades peab lavastaja tegema midagi teistmoodi kui täiskasvanute puhul?

Vahet ei ole. Seniseid lastelavastusi olen teinud nii, et need meeldiksid nii lastele kui ka mulle, täiskasvanule. Oluline on vaid vaadata lavastusmaterjalile lapse pilguga, üritada mõista, mismoodi laps seda kogeb. Lapsel pole suurt teatrivaatamise kogemust, ta võtab kõik vastu, mis talle pakutakse. Seepärast on lavastaja kohus tagada võimalikult hea kvaliteet, kuskil ei saa teha järeleandmisi.

See on teie esimene lavastus Nukuteatris. Kuidas teisest teatrist tulnule tundub, milline on Nukuteatri nägu?

Tegemist on noore teatrikollektiiviga, kes otsib teistmoodi lahendusi. Nukuteatri saalid on juba iseenesest teistega võrreldes väiksemad, kammerlikumad. Teatrimajja astudes hakkab kohe silma lapsesõbralikkus – mänguline on juba hoone sisekujundus. Nukuteatris ollakse mõtlemiselt modernsed ning klassikalised lahendused siin ei toimi, üritatakse vaadata teise nurga alt.

Nukuteatri repertuaar on mitmekesine, kõik on olemas: maailma klassika, eesti klassika, tänapäevased lood, trupi ühistööna valminud lavastused jne. Võrreldes suurte teatritega kasutatakse siin teistsuguseid teatrivorme – julge teater –, kuid ei oponeerita ühiskonnale, vaid minnakse sellega koos.