Pealelend – Katre Väli, kultuuriministeeriumi teatrinõunik

TAMBET KAUGEMA

Millised on eraõiguslike nüüdistantsuteatrite ja -truppide võimalused saada riigilt rahalist toetust?

Kõigil etendusasutustel, kes vastavad seatud tingimustele, on kord aastas õigus taotleda kultuuriministeeriumilt tegevustoetust. Ennekõike on tegevustoetus mõeldud pikemat aega ja regulaarselt tegutsevatele etendusasutustele, kellel on ette näidata arvestatav hulk lavastusi. Nad peavad olema tegutsenud vähemalt kolm aastat, nende kogueelarvele on seatud alampiir, et tegevustoetusest ei kujuneks tegelikult ühe projekti-lavastuse toetus – see on rohkem kultuurkapitali ülesanne –, samuti peab neil teatritel-truppidel olema teatud hulk publikut ja piletitulu. Tegevustoetusele võivad kandideerida kõigi žanride teatrid, nende seas ka tantsuteatrid, valdkondlikke piiranguid pole.

Mõne oma lavastuse väljatoomiseks saavad teatrid taotleda raha kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitalilt, seda muidugi tingimustel, mille on seadnud kultuurkapital. Üks võimalusi on ka hasartmängumaksu nõukogu, ent sealt ei saa taotleda toetust konkreetse lavastuse väljatoomiseks, küll aga mõne valdkondlikult olulise sündmuse, näiteks festivali korraldamiseks. Samuti on mitmesuguseid rahvusvahelisi projekte, millele saab omaosaluse lisafinantseeringut taotleda kultuuriministeeriumilt.

Eesti tantsunõukogu väärt algatusena toimib programmi „Teater maal“ alamprogramm, mille kaudu saab tantsulavastuste maale viimiseks taotleda transporditoetust jm.

Kui vaadata tänavu riigilt tegevustoetuse saanute nimistut, siis on nüüdistantsuteatreist seal nimetatud vaid Fine 5 ning kaht produktsioonikeskust: Sõltumatu Tantsu Lava ja Kanuti gildi saalis tegutsevat Teist Tantsu. Kas sellest võib järeldada, et rahastamise põhiraskus on siin asetatud kultuurkapitali õlgadele?

Pigem küll. Kuigi, kui vaadata sellest nimistust, kes on taotlenud kultuuriministeeriumilt tegevustoetust ja ei ole seda saanud, siis ega neid tantsuvaldkonnas kuigi palju olegi. Üksiklavastuste väljatoomine on pigem kultuurikapitali rida, tegevustoetus on mõeldud kestliku tegevuse toeks.

Tantsuinimesed kurdavad, et Tallinna balletikooli lõpetanuil on raske saada tööle meie kahte suurde balletiteatrisse ning Viljandis või Tallinnas koreograafiks-tantsijaks õppijaid ei oota samuti ees kerge ja kindlustatud põli. Kas siin oleks võimalik kultuuripoliitiliselt midagi ette võtta või toimib looduslik valik kõige tõhusamalt?

Olen seisukohal, et kultuuripoliitiliselt ei pea seda suunama, keda ja kui palju teatrid tööle võtavad. Ka sõnateatris pole ju sundust, et kõik lavakunstikooli lõpetanud peavad saama teatrisse tööle suunatud – sellist maailma enam pole ja seda ei igatseta vist ka tagasi. Kohe kerkiks ka küsimus, kuidas hakata tantsijaid piiritlema: kas neil peab olema Eesti kodakondsus jms. Teatrid valivad endale nii näitlejad, lavastajad kui ka tantsijad ikkagi selle järgi, milline on kunstilise juhi soov ja nägemus ning trupi vajadus.

Küll on aga tantsunõukogus kõlanud mõte, et kirjaniku- ja kunstnikupalga kõrval võiks olla ka tantsijapalk, samuti on räägitud riigi nüüdistantsumaja vajadusest jm. Kõike seda võib arutada, aga esialgu tuleb leida kõigile osalistele sobivaim ja riigile optimaalseim lahendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht