Pealelend — Priit Pedajas, Eesti Draamateatri peanäitejuht
1999. aastast Eesti Draamateatri peanäitejuhina töötav ja äsja kolmeks aastaks sellesse ametisse tagasi valitud Priit Pedajas soovib teatris säilitada loomingulise töörahu.
Kui kandideeritakse, olgu või tagasi, teatri peanäitejuhiks, tuleb valikukomisjonile esitada oma programm. Mida sinu seekordne programm sisaldab ja mille poolest erineb see senistest juhtimispõhimõtetest, mida oled sellel ametikohal nüüdseks juba üle 15 aasta järginud?
Eesti Draamateatri peanäitejuhi üks peamisi tööülesandeid on koordineerida teatri repertuaari koostamist. Repertuaar kujuneb ennekõike lavastajate ettepanekutest ning mõningatel juhtudel tuleb ka üks või teine lavastus tellida – näiteks lepime kokku, kes teeb seekord lastelavastuse. Eesti Draamateatri repertuaaris on kõige olulisem koht eesti dramaturgial, eriti just uuel eesti dramaturgial – see moodustab mängukava teraviku. Ent kuivõrd Eesti Draamateater on suur mitte ainult trupi poolest, vaid ka külastatavuselt – aastas tehakse meie teatrisse umbkaudu 100 000 külastust –, siis peab repertuaaripilt olema mitmekesine. Selles peab olema kõike.
Eesti Draamateatri palgal on praegu 36 koosseisulist näitlejat. Kui arvutada välja nende keskmine vanus, siis on see tosin aastat kõrgem kui Eesti teatrite keskmine. Ühelt poolt väärib see kindlasti kiitust, et pensioniikka jõudnud näitlejaid kohe üle parda ei heideta, vaid kasutatakse nende annet, kogemust ja oskusi üllastel eesmärkidel ära, kuid kas nii suurele trupile jätkub väärilist tööd?
Eesti Draamateatril on korraga repertuaaris palju lavastusi ja nendega antakse väga palju etendusi – kõik see nõuab suurt püsitruppi. Sisetunne ütleb, et näitlejate optimaalne hulk jääbki sinna 35–40 vahele. Pärast seda, kui Ain Lutsepp valiti riigikokku ning veel mitu näitlejat hakkas vabakutseliseks, otsime võimalusi võtta mõni näitleja juurde. Uuest hooajast on Eesti Draamateatris tagasi Aleksander Eelmaa, liitub ka Inga Salurand.
Eesti Draamateatri trupi tugevus seisneb suures vanuselises ampluaas. Olen ikka püüdnud kutsuda teatrikooli lõpetajad siia teatrisse, just selle mõttega, et noorte näitlejate side ei katkeks. Kuid meil on ka vanemast generatsioonist võtta väga väärikaid näitlejaid, kas või Ita Ever.
Mis aga näitlejate hõivatusse puutub, siis aastad ei ole vennad ja hooajad erinevad üksteisest vahel väga. Teatri tegevuses on siiski kõige olulisem, mida tehakse. See, et spetsiaalselt vaadatakse, kas üks või teine näitleja on küllaldaselt hõivatud, käib sellega kaasas, kuid ei saa üldjuhul olla esmatähtis.
Merle Karusoo ja Ingomar Vihmari äraminekuga jääb Eesti Draamateatri palgaliste lavastajate nimistu märksa lühemaks. Kas see tähendab külalislavastajate osakaalu kasvu või on oodata truppi uusi lavastajaid?
Esialgu tuleb külalislavastajaid mõnevõrra rohkem, aga loodame, et mõnest külalisest saab edaspidi ka koosseisuline lavastaja. Olen seda usku, et suures repertuaariteatris peavad olema koosseisulised lavastajad, seda eelkõige just sellepärast, et tagada kogu trupile loominguline areng. Külalistega kipub see areng olema juhuslik.
Mis aga külalislavastajatesse puutub, siis pärast pikki ponnistusi – tõsi, küll alles ülejärgmisel hooajal – tuleb Eesti Draamateatrisse lavastama leedu kuulsus Oskaras Koršunovas.
Eesti Draamateatrisse kriitiliselt suhtujad on väitnud, et raske on aru saada, mis seda teatrit teistest eristab. Mis see võiks olla?
Kui repertuaaris on nii palju lavastusi, siis kipub pilt muidugi hägustuma. Mis seda teatrit iseloomustab? Eesti Draamateatris tehakse selgelt väga häid näitlejatöid, see on meie kindel kvaliteedimärk. Eesti nüüdisdramaturgia tähtsust ja tähendust ma juba nimetasin. Võimalik, et kunstilisi katsetusi on olnud viimastel aastatel vähem, aga eks see sõltub eeskätt lavastajatest ja nende plaanidest.
Mis on see, mida tahad oma uue kolmeaastase ametiaja jooksul korda saata, et pärast saaks rahuloluga tehtule tagasi vaadata?
Kindlasti tahan seista selle eest, et noored saaksid tegijateks – see on üks eesmärke. See pilt ei ole praegu väga rõõmustav ja puudutab kogu Eestit. Lootust on. Üks asi, mille pärast ma selle ametikoha kunagi ammu vastu võtsin, oli see, et teatris oleks loominguline töörahu. See on kindlasti oluline, ka praegu.