Pealelend. Priit Raud

Marie Pullerits

21. – 31. augustini korraldab Kanuti gildi saal XIII Augusti tantsufestivali, kus lisaks eesti tantsu- ja teatritegijaile näeb esinejaid Jaapanist, Belgiast, Portugalist, Austriast, Hispaaniast, Šveitsist, Hollandist ja Soomest. Kuidas kujunes festivali seekordne programm? Kas pidasite silmas mingit läbivat kontseptuaalset ja esteetilist joont või on tegemist valitud silmapaistvate leidudega praeguselt nüüdistantsumaastikult? PRIIT RAUD, Augusti tantsufestivali kunstiline juht: Programm hakkas kujunema ikka teatud märksõnade järgi, aga neid ei tahaks varem välja öelda, vaatajale võiks jääda võimalus pärast festivali tervikpilt ise kokku panna. Mõistagi pole keerukuselt siin tegemist tuumafüüsikaülesandega: see, millest tänapäeva kunstnikud räägivad, on ikka need samad nähtused ja teemad, mis meid kõiki ümbritsevad. Kui rahulikult oma sisemusse vaadata, saame ju aru, et meil kõigil on praegu identiteedikriis, ükskõik mis tasandil: alates globaalsetest kuni iga inimese isiklike probleemideni välja. Kunstnikud elavad täpselt samasuguses maailmas nagu kõik. Võib-olla on tänavusel festivalil varasemast vähem tavapärasema näoga teatrit, mingi loo jutustamist. Seda on, aga vähe. Nähtavaim ja läbivaim teema on kindlasti tantsulisus. Tantsu vähesust on mõnikord Augusti tantsufestivalile ette heidetud, ent seekord tantsitakse tõesti väga palju, peaaegu kõik lavastused on n-ö tavapubliku arusaama järgi tantsulavastused. Inimesed higistavad laval, väga erisugustes stiilides esitatakse puhast füüsilist tantsu. Näiteks Doris Uhlichi (Austria) lavastuse „Rising Swan” („Tõusev luik”) lähtepunkt on klassikaline tants. Või Ameerika ajakirjaniku Bess Kargmani dokfilm „First Position” („Esimene positsioon”), väga karm lugu noorte baleriinide elust. Esindatud on ka klassikaliselt tugev tantsuteater: Pina Bauschi looming nii filmilinal kui ka laval – Roger Bernati lavastus „The Rite of Spring” („Kevade pühitsus”) on koopia Bauschi samanimelisest lavastusest. Näeb nii hip-hopi kui ka tõsist nüüdistantsu.

Kas tantsu senisest suurem esindatus on teadlik valik või on selles näha mingit suundumust? Ehk on lõputu eksperimenteerimine jõudnud ringiga tagasi tantsulisema väljenduslaadi juurde?

Jah, see on selge suundumus kas või eesti noorte koreograafide seas. Juba kaks-kolm aastat tantsitakse rohkem kui vahepealsel ajal.

Augusti tantsufestival ei taha tegelikult olla ainult tantsufestival, alapealkirjas oleme ennast nimetanud rahvusvaheliseks etenduskunstide festivaliks. Kui etenduskunstide festivalide programmidesse hakkas lisanduma tantsu, oli see põhjustatud toonase kontseptuaalse tantsu selgest lähenemisest teatrile – tantsu võis näidata juba ka teatrifestivalidel. Ent nende lavastuste autorid olid ikkagi koreograafid ega lubanud ennast lavastajaks nimetada. Ka nüüd on tants suurtel etenduskunstide festivalidel esindatud, aga juba selgesõnaliselt tantsuna.

Hea näide selle teemaga tegelevast lavastusest on festivali viimasel päeval etenduv Tabea Martini „Duet for Two Dancers” („Duett kahele tantsijale”). Seal otsitaksegi vastuseid küsimustele, mis on tants, miks olla tantsija, mitte lihtsalt esitaja. Veel võib näiteks tuua jaapani koreograafi Hiroaki Umeda – põhimõtteliselt võib tema etendusi vaadata nii, et inimest, esitajat ennast ei näegi, sest ülejäänud visuaal n-ö tapab ta ära. Need on sisulised eksperimendid. Muidugi tegeldakse endiselt ka vormieksperimentidega, vahe kustutamisega publiku ja esitaja vahel.

Võib-olla saab öelda, et kui varem esitati rohkem küsimusi selle kohta, mis eristab tantsu mittetantsust, siis nüüd pöördutakse juba järgmisele tasandile – kes on esitaja, kes mitte?

Just. Ja kas nende vahel üldse on vahet? Arvan, et see tuleneb üldisest sotsiaalsest olukorrast. Esitaja ja publiku vahe äralõikamisega tahetakse eristada end meelelahutusest. Kui meelelahutus on oma olemuselt publiku teenindamine – mõnikord kasutatakse ka eesti teatristatistikas sõnastust „teenindati nii ja nii mitu inimest” –, siis siin ei ole esitaja laval enam teenindaja. Ta tahab olla samasugune inimene, võrdses seisus publikuga. See eeldab, muidugi, et publik mõtleb kaasa, muidu ei ole võimalik lavastusest kõike kätte saada. Teiseks ei pretendeeri kunstnikud selle tegevuse kaudu mingil juhul tõe esitamisele: igaüks lahkub etenduselt oma arusaamaga loost. Kunstnik ei taha pähe määrida kindlaid arusaamu, isegi kui tegemist on sotsiaalse teemaga. Inimene püütakse panna mõtlema ning selle tulemusena jõutakse oma arusaamani.

Millele tasub publikul tänavusel festivalil tähelepanu pöörata?

Kanuti gildi saal toetab teist korda Twisted Dance Companyt, 2005. aastal Carmel ja Rene Köstri asutatud, peamiselt tänavatantsu viljelevat eesti kollektiivi. See on keel, mida mina ei valda – etendused on inspireeritud gooti, reivi ja koomiksi stiilist –, ent mulle on oluline teada saada, mis on tegijate seltskonnale oluline. Mis on nende inimeste käivitaja, mis ajendab neid selliste meediumide kaudu teistele midagi edasi ütlema. See kõik on väga põnev.

Huvitav on seegi, kui meediumina kasutatakse filmi. Kaks festivalil näidatavat filmi on kõrvuti lahates täiesti erisugused, olgugi et mõlemad on nime poolest dokfilmid. Wim Wendersi „Pina” on pigem efektne ajalooline tagasivaade, ühe inimese nägemus teisest inimesest, Bess Kargmani juba jutuks olnud „First Position” aga sotsiaalne dokfilm, kus pööratakse tähelepanu probleemidele. Mulle on huvitav, kust on pärit kõigi nende teoste lähtekohad, proovin seda mõista, ning ka publikule võiks see olla huvitav.

Esile võiks tuua ka Kris Verdoncki n-ö magamislavastuse „Exit” („Väljapääs”): niivõrd lihtsa vahendiga saab täiesti müstiliselt tekitada publikus erisuguseid emotsioone! Selle lavastusega on antud korduvalt etendusi, millelt publik on pahaselt lahkunud, ja ka selliseid, kus on tulnud teha katkestus, sest üks vaatajaist puhkes nii hüsteeriliselt nutma, et talle tuli abi anda. Minu arust on see kõrgtasemel kunsti üks põhitunnuseid: reaalselt, väliselt justkui ei toimugi midagi, ent publikus tekkiv emotsioon on absoluutselt midagi muud.

Või Roger Bernat, kes paneb publiku rühmatantsu olukorda: vaatajaile antakse kõrvaklapid, nad viiakse suurele tühjale lavale ja juhiste toel tantsitakse läbi Pina Bauschi lavastus. Seda on üle kogu maailma väga hästi vastu võetud, sest see on pigem sotsiaalne sündmus kui tantsuetendus.

Aga kui küsida vastupidi: kas Augusti tantsufestival ootab midagi oma publikult?

Meil on vist vedanud, sest meie publikuks ongi valdavalt inimesed, kelle uudishimu ja vastuvõtuvõime on keskmisest natukene suurem. See on publik, kes on natukenegi toimuvast huvitatud ning need ei pruugi olla seejuures sugugi kutselised tantsuinimesed. Festival ongi millegi uue, harjumuspäratu kogemiseks. Selles mõttes pole meil publikule erilisi ootusi – kes siia festivalile tuleb, on juba võtnud riski neid etendusi vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht