Pealelend – Sven Karja, Vanemuise teatri dramaturg

TAMBET KAUGEMA

Eesti Teatri Agentuur avab 2. septembril Tartu Saksa Kultuuri Instituudis eesti näitekirjanduse keskuse, mis kannab nime Äratundmishetkede Maja. Keskus tegutseb festivali „Draama“ vältel kuni 7. septembrini.

Mida Äratundmishetkede Maja katuse all tolle nädala jooksul pakutakse?

Pakutakse erilaadseid (tasuta) võimalusi suhestuda eesti teatri ja eestikeelse teatrikirjandusega. Põhirõhk on omamaisel näitekirjandusel, aga mööda ei minda teoreetilisematest käsitlustestki ning esitletakse kaht uut teatriraamatut: „Teatrielu 2023“ ning Hans-Thies Lehmanni „Postdramaatilise teatri“ kaua oodatud eestikeelset tõlget.

Äratundmishetkede Maja tegemiste kese peaks olema kahe päeva peale laotuv näidendite lugemise maraton, kuid seal avatakse ka teatrikunstnik Illimar Vihmari kohaspetsiifiline näitus, toimuvad Balti Draama Foorumi arutelud, saadaval on maja tutvustavad giidituurid ja tegutseb eesti näitemängude hüpikraamatukogu.

Loota tahaks, et see imposantne ja värvika ajalooga maja Tartus Kastani ja Näituse tänava nurgal ärkab neil päevil uuele elule ja hakkab rääkima eesti näitekirjandusest tuttavaid lugusid ning ehitama sildu eri ajastul kirja pandud dialoogivormis tekstide vahel.

5. ja 6. septembril korraldatakse Äratundmishetkede Majas näidendite lugemise maraton. Näidendid valisid välja ja rühmitasid sa koos Endla teatri dramaturgi Anne-Ly Sovaga. Millistest põhimõtetest lähtuvalt valiku tegite?

Meile püstitatud ülesande kohaselt tuli valida 30 näidendit, võimalikult eri ajastutest, kaasates võimalikult palju autoreid, stiile, laade, suundumusi. Moodustasime kümme kolmest rühma, mis said endale tinglikud pealkirjad (näiteks „Kolm tulekut“, „Kolm minekut“, „Kolm kasvuvalulugu“ jne). Igasse rühma tekkis kolm näitemängu, kusjuures printsiibiks oli, et üks kuuluks oma kirjutamisajalt eesti näitekirjanduse ajaloo algusaega, üks tänapäeva ja üks jääks nende vahepeale, valdavalt siis ENSV aegadesse. Autorinimesid kogunes täpselt sama palju, 30, kuid selgituseks peab ütlema, et üks näidend on kirjutatud kahasse ja üks autor esineb kaks korda – ei ole ju võimalik jätta Kitzbergi „Libahunti“ ilma „Kauka jumalata“.

Eraldi peab rõhutama, et mingil juhul ei tuleks seda nimekirja võtta kui eesti dramaturgia „parimatest parimate“ edetabelit, sest etteantud kriteeriumid ei võimaldanud mitut lemmikut tabelisse suruda. Seejuures on oma väärtus ka sellel, et nüüd jõuab avalikkuse ette mitu teksti, mis teatrilavale vaevalt niipea satuvad ja mille olemasolu raamatukogude riiulitelgi on hakanud vaikselt ununema, näideteks Christian Rutoffi või väliseestlase Ilmar Külveti omad. Ladusime justkui lotomängu arvestusega, et kõik valitud 30 teksti on omal ajal olnud kõnekad, nende üle on vaieldud ja piike murtud, nende alusel on valminud olulisi lavastusi ja eesti teatriloos olulised näitlejad on loonud neis näidendites teatrilukku läinud rolle.

Eesti dramaturgia üldpildi kohta saab öelda ehk seda, et eesti näitekirjandus on „seestpoolt suurem kui väljast“. Kooliklassika ja hilisemate menuautorite rajalt kõrvale astudes võib sattuda täiesti uskumatutele haruteedele, kus ootamas täiesti pöörased dramaturgilised omailmad, masstruppidele mõeldud värsstragöödiatest suhteliselt sürreaalsete suhtedraamadeni. Loota tahaks, et vähemalt mõni neist satub kunagi ka mõne visionäärist lavastaja huviorbiiti. Lõppude lõpuks võib ju tugev lavastaja teatrilaval ellu äratada ka täiesti nõrga teatriteksti. Olgu näiteks toodud kas või August Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“, mille alusel tegi Jaan Tooming 1969. aastal eesti teatris silmapaistva lavastuse „Laseb käele suud anda“.

Kas näidendid loetakse niisama ette või on neile antud ka mõningane lavastuslik vorm?

Kuivõrd näitemängud on eelmainitud kolmikute printsiibil jaotatud kümne lavastaja vahel, siis eeldame mõistagi, et igaüks on vastavalt oma fantaasiale ja etteantud oludele lisanud oma kolmele tekstile ka lavastusliku tõlgenduse. Tuleb tunnistada, et lavastajate nimekiri on meil veidi kaldu noorema põlvkonna suunas: Maria Peterson, Birgit Landberg, Ivar Põllu, Karl Koppelmaa, Johan Elm, Kaili Viidas, Liis Aedmaa ja Elise Metsanurk. Neile lisandub kaks välislavastajat naaberriikidest: David Sandqvist Soomest ja Gildas Aleksa Leedust. Põgus pilk sellele nimestikule peaks kinnitama, et suurem osa neist ei ole saanud oma silmaga näha enamiku näidendite omaaegseid lavatõlgendusi ning saab seega neid tekste lugeda ja interpreteerida ilma traditsioonide samblakihita.

Äratundmishetkede Maja näitetrupis on aga loomulikult palavalt armastatud eesti näitlejad, kes siis veel! Näiteks Maria Petersoni lavastatavas triptühhonis „Kolm naist“ saab kokku nii unikaalne kooslus nagu Riina Maidre, Anne Reemann ja Liina Olmaru. Täpsemad koosseisud tekivad ajapikku Äratundmishetkede Maja kodulehele teater.ee-s.

Ennetamaks veel üht asjakohast küsimust – kui kaua see kolmekümne näidendi ettelugemine kestma saab? –, ruttan selgitama, et praegusel mobiilsel ajastul ei peeta võimalikuks terviknäidendite ettelugemist. Seega peavad kõik näidendikolmikud mahtuma pooleteise tunni sisse. Aga seegi peaks võimaldama mitmeid mälulaekaid avavaid äratundmishetki! Kokku teeb see viisteist tundi uut ja vana eesti dramaturgiat elavas ettekandes.