Pealelend. Sven Karja

Tambet Kaugema

Eesti Teatri Agentuuri ja rahvusvahelise teatrifestivali „Monomaffia” koostöös toimunud mononäidendite võistlusel pälvis peaauhinna Tõnu Õnnepalu monodraama „Vennas”. Peaauhinna kõrval anti välja veel kolm auhinda, need võitsid Raivo Küti „Kellukavälu”, Kristel Leesmendi „Tund aega, et hinge minna” ja Eva Samolbergi „Tangent universum”. Žürii koosseisu kuulusid Sven Karja (esimees), Alo Kõrve, Kaie Mihkelson, Triinu Ojalo ja Aare Toikka. Milline oli võistlustööde üldine tase? Mille poolest tõusis esile võidunäidend, Tõnu Õnnepalu „Vennas”? Sven Karja, mononäidendite võistluse žürii esimees: Eks ikka seinast seina, nagu võiski eeldada 46 tekstist koosneva ja eri tasemega autorite produtseeritud tekstimassiivi kohta. Õnnepalu „Vennas” kõrgus vähemalt peajagu teistest üle, selle järel tuli nelja kuni seitsme tööga „juhtgrupp”, seejärel paarikümne nimetusega „tagala”, kus kohtas mõnda üksikut ideevälgatust või teravat isiklikku äratundmist sisaldavaid tekste, mis aga enamasti takerdusid vormistuslikku kohmakusse. Ülejäänud kirjutiste autoritele soovin aga siiralt pisut enesekriitilisemat meelt, kusjuures võrdselt ruineeriv on lugeda lihtsalt diletantlikku tekstiloomet ja intellektuaalsele sügavusele pretendeerivat hülgeudu. Auhindade üleandmisel sai öeldud, et võistlus on toonud kaasa murrangu kogu eesti draama kontekstis, sest monodraama on seni püsinud küllalt marginaalses seisundis (ega Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile” ja Kiviräha „Aabitsakuke” kõrval hoobilt muud ei meenugi) ning 46 uut mononäidendit peaks justkui pilti oluliselt muutma. Kui aga tõsisemalt rääkida, siis on hulk saabunud töid oma olemuselt pigem „näidendilaadsed tooted”, mitte valmis näidenditekstid. Kõige üldisem häda on ehk see, et ei tajuta lavalt kõlava sõna mõju. Hirmus palju oli halba ja lohakat eesti keelt, tühja seletamist ja lobisemist.

Õnnepalu „Vennas” köitiski osalt tänu ehedale hiiu keelele. Tegu on monoloogivormis kirinäidendiga: üks osapool ehk siinolija, üks kahest vennast, on Hiiumaal, teine vendadest Ameerikas. Tegevusaeg hõlmab aastaid 1919–1939 (epiloogis ka 1967), mistõttu kahe venna elulugu laotub laiali küllalt avarates piirides. Kuna suur osa tekstist on autentne, põhineb reaalsel kirjavahetusel, siis ristuvad näidendis dokumentaalne ja fiktiivne alge. Nagu möönis ka autor ise, siis peaks teksti lavastamiseks olema õige mitu võimalust, sest kirjutatud küll monoloogina, on igati mõeldav tuua lavale ikkagi mõlemad vennad. Ideaalne koht lavastusele võiks olla kindlasti mõni Hiiumaa paadikuur. Ehk mõni selle kandi suvelavastuste produtsent korjab idee üles?

Kas saab esile tuua mõned teemad või suundumused, millest kõige rohkem kirjutati?

Sotsiaalne teravus oli täiesti esindatud, paraku ei tõusnud ükski tekst kõrgemale lihtsalt eestlase kurva elu üle ohkimisest. Žanriliselt oli pilt küll igati kirev: esindatud olid nii satiir, estraad, ulme kui ka kommunaalprobleemid ja kultuurilooline isikudraama. Üllatav, et ligemale pool tekstidest oli mõeldud naisnäitlejatele. Siiski on sellest raske järeldusi teha autorite soolise statistika kohta, sest juba kahe laureaadi puhul ei lange monoloogi esitaja ja autori sugupool kokku: Raivo Küti „Kellukavälu” on mõeldud nais-, Eva Samolbergi „Tangent universum” aga meesnäitlejale. Mõistagi leidus ka sedavõrd kõrge abstraktsusastmega tekste, mis võiksid sobida nii mees- kui ka naisnäitlejale, üks originaalsemaid võistlustöid kujutas endast aga monoloogi kartulile. Mis puudutab uudisdraamade lavalejõudmist, siis lisaks „Vennasele” väärib seda kindlasti ka Kristel Leesmendi „Tund aega, et hinge minna” (kindlalt parim naisnäitlejale mõeldud tekstidest), ülejäänud vajavad ehk teatavat „järeltöötlust”. Kõik võistlustekstid on kättesaadavad Eesti Teatri Agentuuris. Loetagu ja lavastatagu!