Pealelend – Triinu Aron, Sõltumatu tantsu festivali juht

TAMBET KAUGEMA

Sõltumatu Tantsu Lava (STL) korraldab 26. septembrist kuni 5. oktoobrini Tallinnas Telliskivi loomelinnakus esmakordselt rahvusvahelise Sõltumatu tantsu festivali (STF), kus etendub üle 20 lavastuse Prantsusmaalt, Itaaliast, Portugalist, Ungarist, Saksamaalt, Islandist, Luksemburgist, Ukrainast, Eestist jm.

Mis eesmärke silmas pidades see festival korraldatakse?

Plaan korraldada rahvusvaheline nüüdistantsufestival on meil meeles mõlkunud juba mõnda aega, ent viimasel aastal on see võtnud täpsema kuju ja joonistunud selgemalt välja, milliseid eesmärke tahame tähtsaks pidada. STF pakub võimaluse saada osa maailmatasemel tantsukunstist, kusjuures üks eesmärke on tuua kokku erisuguseid tantsuliike. Rõhk on küll liikumispõhisel tantsul, ent see toetub siiski lavastuslikule kontseptsioonile. See mitmekesisus võiks inspireerida siinseid tantsukunstnikke ja ka publikut, anda uusi impulsse. Nüüdistants on küll osa etenduskunstidest, kuid aeg-ajalt kaob tants seal kõige muu sekka ära – et seda ei juhtuks, selleks ongi STF mõeldud.

Kas saab esile tuua mingeid ühiseid teemasid, mida festivali lavastustes käsitletakse?

Festivali tegema asudes ei võtnud me sihiks hoida kinni mingitest kesksetest teemadest, kuid töö käigus ja ennekõike kutsutud tantsukunstnike lavastustes ilmnevate valikute kaudu on mõned teemad siiski välja settinud. Pööratakse tähelepanu aktuaalsetele ühiskondlikele teemadele nagu läbipõlemine, keha iluideaalid ja vananemine.

Ungari koreograafide Boglárka Börcsöki ja Andreas Bolmi lavastuses „Figuring Age“ („Arvestades vanust“) portreteeritakse kolme endist priimabaleriini vanuses 90 kuni 101 ning näidatakse nende elu XX sajandi sotsiaalpoliitiliste muutuste keerises. Praegu Euroopas üks nõutumaid lavastusi paneb mõtlema, kuidas ühiskond suhtub vananemisse ning mis saab tantsijast lavalt lahkudes.

Ungari tantsukunstniku Viktor Szeri lavastuses „Fatigue“ („Väsimus“) tegeletakse ühiskonnas leviva täiusepüüdluse negatiivsete kõrvalnähtudega. Lavastuse keskmes on läbipõlemisega kaasnevad sümptomid nagu meeleolu kõikumised, aeglustunud refleksid ja pearinglus, mis imbuvad igapäevaellu. Szeri pälvis 2022. aastal selle lavastusega Ungari parima tantsulavastuse auhinna.

Ilustandardid seab kahtluse alla itaalia koreograaf Silvia Gribaudi oma lavastusega „Graces“ („Graatsiad“). Ta ammutab ainest Antonio Canova skulptuurist „Kolm graatsiat“, mille kaudu taas­mõtestab ilu tähendust. Koos kolme balletitaustaga meestantsijaga teeb Gribaudi humoorikal ja publikut kaasaval moel kummarduse ebatäiuslikkusele.

Tantsukunstnik Piny keskendub lavastuses „.G RITO“ pärimusele ja kehade poliitilisusele. Piny on Portugali nüüdistantsus üks julgemaid ja provokatiivsemaid koreograafe, kelle loomingus on mõjutusi klubikultuurist, tänava-, Aafrika ja idamaistest tantsudest. Piny dekoloniseerib naisekeha ning kasutab oma loomingus erootikat, iha, naudingut ja valu.

Seega tulevad STFil esile teemad, mis on seal esinevatele tantsukunstnikele tähtsad, kuid kõlavad vastu ka meie ühiskonnas, kitsamalt eesti tantsuringkonnas.

Mida festivalil veel näeb?

STFi avab siinsete kunstnike koostöö­lavastus „Pühendusega“, millega tehakse kummardus eesti tantsukunsti grand old lady’le Mai Murdmaale. Otsingulise ja eksperimenteeriva ballettmeistri liikumismaterjali paigutavad tänapäevasesse koreograafilisse keelde Henri Hütt, Maarja Tosin, Florian Wahl, Rainer Jancis, Cloe Jancis ja Rommi Ruttas. „Pühendusega“ luuakse poeetiline sild eri generatsioonide kunstnike vahele, mis on STFi üheks kandvaks mõtteks. Sama eesmärki täidab ka festivali programmis olev Mait Agu tseremoonia, mille korraldavad Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia õppekava tudengid.

STFi programmis on mitu platvormi. Näiteks Ukraina tantsu platvorm, kus saavad oma töid näidata ukraina tantsukunstnikud – ukrainlased ise praegu välismaalasi külla kutsuda ei saa, küll aga on neil võimalus näidata oma tehtut välismaal, sealhulgas Tallinnas. Islandi kunstiülikooli kevadel lõpetanud tudengid, kelle seas ka eestlane Juulius Vaiksoo, toovad oma lõputööd Islandilt Euroopa mandrile projektiga „Ð festival“. Samuti on kavas lühietenduste õhtu – formaat, mida Eestis peaaegu ei kasutata, kuid mis mujal Euroopas on väga levinud.