Peatatud maailm Vanemuise draamatrupi näitel

Fotoraamatus „dRAAMAT“ näeb teatri loomingulisi töötajaid proovides, lavale minekut ootamas, poseerimas mitmesugustes teatri ruumides, laval rollis, grimmitoas, suitsetamas, kolleegidega vestlemas.

RAIT AVESTIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise teatri 150. hooaega tähistav fotoraamat „dRAAMAT“ ilmus igati õigel ajal. Kuna uue viirushaiguse üleilmse leviku tõttu pole publikul juba kolmandat kuud teatritesse asja, siis on füüsiliselt käes hoitav suures formaadis foto­album audiovisuaalsete digimeeldetuletuste „me oleme jätkuvalt olemas“ kõrval igati väärikas ja oma ajatuses rahustavgi. Tühistati ka 23. maile planeeritud suur juubelipidu ning õigel Vanemuise austajal on paras aeg kulutada pidustuste ärajäämise tõttu rakendamata jäänud energia eraviisilisele kohtumisele teatri draamatrupiga, abiks fotograaf Maris Saviku koostatud säilik.

Säilitamistung on teatrikunstis juba olemuslikult sees. Tavapäraste etendustel tehtud fotode kõrval on teatriloos väärtuslikud ka need, millel teatritöötajad ei ole mitte objektid, vaid just subjektid. Kui on olemas kõnekas foto kuulsast näitlejast mõnes tema hiilgerollis ning foto samast näitlejast etendusejärgsel olengul puhkenurgas, suits ühes ja joogi­klaas teises käes, pajatamas noorematele kolleegidele põlevate ja seejuures pisut väsinud silmadega kunsti- ja elutõdedest, siis räägib tekkiv kuvand (olenevalt fotodest) dramaatiliselt teatrist kui elusast organismist. Üksnes saalist vaadates võib mõnel andunumal teatrisõbral see vahest meelest minna. Teatrilooliste raamatute tegija vaatevinklist on sellised nii-nagu-on-fotod väga väärtuslikud.

Vanemuise teatri draamajuhi Tiit Palu ja fotograaf Maris Saviku kontseptsiooni järgi ongi kõnealuses raamatus draamanäitlejad sellised, nagu nad on: eesmärk oli pildistada näitlejaid ilma sättimata, lavastamata. Draamatrupi igast näitlejast, lavastajast ja dramaturgist on raamatus keskmiselt kolm kuni viis fotot. Nende hulgas portreed, reportaažfotod, n-ö vaikelud jm. Portree­fotosid põhjalikumalt silmitsedes ja (teatriga) kaasa mõeldes saab endamisi kaaluda, kas näeme inimestest pigem psühholoogilisi portreesid või vaatavad meile vastu elukutset esindavad tüübid.

Näeme teatri loomingulisi töötajaid proovides, lavale minekut ootamas, teatri mitmesugustes ruumides, kuhu publik ei pääse, laval rollis, grimmitoas, suitsetamas, kolleegidega vestlemas. Üldjoontes paistavadki lavalt tuttavad inimesed, kuigi tuttavad „kellegi teisena“. Raamatu eessõnas avaldab fotograaf, et tegemist on pildiridadega, mis said kokku ettekavatsematult, painutamata. Tõesti, lavastatud kaadreid, kus fotograaf on üritanud maailma peatada, ei ole. Kui aga fotograaf ikkagi pildistab kuude viisi Vanemuise teatrimajades fotoprojekti raames akrediteeritud piltnikuna, siis ei saa seda ettekavatsematust ka päris tõsiselt võtta.

On ju üldteada, et kui nurga tagant kargab välja kaameraga inimene ning varitsetavad teavad, et nad ei tohi põgeneda või teda ära ajada, käivitub asjaosalistes kaamerakäitumine, muutub koreograafia. Oluline on see, et pildistatav teab, et ta pole enam üksi ja jahtija tegevuse tulemusel saavad tema tegemised avalikuks. See tähenärijalik sedastus ei tähenda, et vanemuislased oleksid raamatus kuidagi sunnitult või võltsilt loomulikud. On fotosid, kus näitlejad ei pruukinudki märgata fotograafi proovi­ruumis viibimist või vähemalt jätsid olukorrale reageerimata. Näiteks fotod möödunud hooaja parimast meesnäitlejast duširuumis mõjuvad lausa foto­süüdistusena.

Kuna tegemist on teatri ümmargust aastapäeva tähistava raamatuga, siis on ka fotod igati normaalsed ja viisakad. Teistsugune, pisut nagu privilegeeritud vaade teatrile tuleb kätte. Ühest küljest ei tekita fotod tülikaid küsimusi, et miks ja mida see näitleja seal teeb, millele ta mõtleb jne. Teiselt poolt: kui eesmärk oli draama­trupi näitamine n-ö köögiukse kaudu, siis võib-olla mingisugune intriigi­alge, vere-, higitilk ja pisar, mis on ühe suure teatri lahutamatu pärisosa, on pildilt puudu. Ent selliseid fotosid, samuti fotosid rolli sissesaamise või rollist väljapääsemise piinadest ja rõõmudest, saab teha ilmselt ainult varitsedes. Ja kui juba olme oli eesmärk, siis oleksid mõned „kogemata“ kaadrisse jäänud lavamehed köögi­atmosfääri veelgi kinnis­tanud. Tõsi, grimmitoarahvast lipsab siiski läbi.

Peale raamatu mitmekordset vaatamist hakkasin ennast üles kruttima küsimusega, mida selle muidu ilusa ja fotograafi igati heast küljest eksponeeriva kinkeraamatuga tegelikult pihta hakata. Ühest küljest ongi see sünnipäevakink teatrilt endale, selle teatri näitlejate jäädvustamine, üks tahk teatri­kunsti populariseerimises, reklaam ja arhiivitäide korraga. Seetõttu jääbki pisut segaseks, mida on fotograaf silmas pidanud eessõnas lendu lastud lausega, et raamatust ei leia klassikalisi lavastusfotosid, reklaamiks või arhiveerimiseks mõeldud jäädvustusi. Jah, klassikalisi lavastusfotosid, millel on neil leiduva info tõttu pikk säilivusaeg ja mida teatri­uurija vaatevinklist võiks sõna otseses mõttes nimetada tarbekunstiks, ei leia. Kui fotograaf pidas silmas, et suurema osa fotodega on tõesti mõnevõrra keeruline või lausa talumatult kelmikas näiteks keeduvorsti või eterniiti müüma hakata, siis nii on. Vähemalt teatri vaatevinklist on aga kogu see raamat siiski ju maitsekas reklaam.

Jaanus Tepomees „Naiste kooli“ proovis. Lavalt publikutsooni poole liikuva näitleja näos võib aimata mingisugust vahepealse aegruumi ilmet, kui ei olda enam tinglikus ajas ega ka veel reaalses ajas.

Maris Savik

Kui fotograaf leiab, et fotod (rõhutan veel kord: fotod on raiutud juba raamatusse) võiksid olla pidevas kasutuses ehk siis fotosid (raamatut) tuleks võimalikult järjepidevalt tarbida, mitte aga riiulisse unustada, siis võib sellest mõttekäigust aru saada. Kui tegemist on võltstagasihoidliku hüüatusega – oh, arhiveerida ehk turvaliselt säilitada pole siin midagi, sest ma olen siin pildistanud ainult aega, ei midagi muud –, siis julgen teatriuurija vaatevinklist vastu vaielda.

Seda enam, et sellised pooleldi kokku­lepitud pildistamised on mingilgi määral ka lavastuslikud pildistamised ning seega on Maris Saviku pikaajalise fotoprojekti ehk raamatu saatus juba eos säilikuks saada. Jääb üle ainult loota, et teater pole digifaile päris ära põletanud, sest raamatus on palju fotosid, mis leiaksid tänuväärset kasutamist näiteks mõne vanemuislase elust ja loomingust rääkivas trükises.

Kui hakkaksin kunagi näiteks näitleja Jaanus Tepomehe elust ja loomingust midagi sellist kokku panema (aega selle nimel rassimiseks on tal õnneks veel küll ja küll), siis küsiksin kindlasti teatrilt või fotograafilt luba kasutada fotot, millel toimub „Naiste kooli“ (ilmselt) taastusproov ja kus (võimalik, et) proovi katkedes liigub Tepomees publikutsooni poole. Võimalik, et tegemist on hoopis hetkega enne proovi algust. See ei pruugi nii kõigile paista, aga näitleja näos võib aimata mingisugust vahepealse aegruumi ilmet, kui ei olda enam tinglikus ajas ega ka veel reaalses ajas.

Raamatus on aga ka fotosid, millega ei oskaks ma eelmainitud kontekstis midagi peale hakata. Kui jääda Tepomehe lainele, siis on üks selliseid (ilmselt) Sadamateatri katusel tehtud „painutatud“ poos. Ei ole vahet, on see Tepomees või keegi muu mees, siin on subjektist saanud objekt ja tegemist laialdaselt kasutatava reklaamfotoga.

Siinkohal tõmban väikese paralleeli Maris Saviku ja Vanemuise teise suure­joonelise fotoprojektiga. Kaks aastat tagasi valmis selles koostöös Vanemuise balleti 80. aastapäevaks samalaadne raamat „Tantsides Tartut“. Kontseptsioon on sellel muidugi teine. Fotode lavastaja ja stilisti Mare Tomminga, fotograafi ja balletitrupi ühispingutusel sai valmis efektne mustvalge galerii tantsijatest Tartu linnaruumis. Selles fotoprojektis kehtestas fotograaf ennast eriti jõuliselt, asus kinni püüdma liikumist. Kuna need fotod on ülilavastatud ning lihvitud ka fototehniliselt igati apetiitseks, ilmneb fotodel paradoksaalne moondumine: kuigi on näha, kuidas jalad kerkivad, inimesed on õhus ja igatpidi paindes (on selge, et kaua ei saanud nad nii olla), on need pildid pigem tardunud kui liikuvad.

„Pangaröövi“ proovis tehtud fotole on püütud näitlejad Merle Jääger, Jürgen Gansen ja Aivar Tommingas ning lavastaja Ain Mäeots.

Maris Savik

Neid fotosid eksponeeriti suurelt ka Tartu linnaruumis ja Vanemuise teatri suures majas. Tuleb tunnistada, et kuigi need mustvalged ja kontrastsed fotod pisut üldiseks tuunitud tantsijatest tantsu­rahva raskest, kuid õnnelikust tööst palju aimu ei anna, siis sise­kujundus­­elemendina (ma ei võrdle neid fotosid muidugi toidupoodides müügil neiu-Eiffeli-taustal-toodetega) või reklaamfotodena on need efektsed. See leevendaks ka mõtet, et fotograafia on suunatud rohkem tegevusele kui tarbimisele.

„dRAAMATU“ juures kripeldab veel üks asi. Tegemist on küll lihtsa ülesvõttega, ent tulevikku suunatud teatriloolisest aspektist meeldib mulle väga Ain Mäeotsa seeria kolmas foto. Tegemist on (ilmselt) „Pangaröövi“ prooviga, kus ühele fotole on püütud Merle Jääger, Jürgen Gansen (külalisnäitleja), Aivar Tommingas ja lavastaja Ain Mäeots. Kui nüüd keegi täiesti juhuslikult plaanib hakata nimetatud isikutest elulooraamatut kirjutama, siis sobib see foto ideaalselt kõigisse nelja raamatusse. Isegi fotograafi kohalolek väljendub fotol asjakohaselt ja kõnekalt. Neli näitlejat, pilk neljas suunas, neli ilmet, neli erisugust kogemus­pagasit, üks eesmärk. Väga kõnekas ja teatri olmet vahendav, kripeldab aga kommentaaride või info puudumise pärast. Selline kontseptsioon nihutab raamatu eelkõige fotograafi raamatuks ja ilmselgelt pole Maris Savikul sellise olukorra vastu midagi. Püüan ka mõista seda „aja peatamise“ ja „hetke tabamise“ (petlikku) ihalust (õigemini püüdu seda illusiooni ka raamatus sugereerida), mida jutupuru puudumine fotode vahel kindlasti toetab. Nii on aga raamat jäänud ilma lisaväärtusest.

Kui me erinevalt maalitud portreest tahame foto puhul enamasti teada, millal ja kus see on tehtud või kes on pildil, siis kultuuriruumis oluliste inimeste puhul on see tahe eriti põhjendatud. Võtame sellesama „Pangaröövi“ foto, mis on ilmselt tehtud millalgi tänavu veebruaris, sest, nagu teada, pidi esietendus olema 14. märtsil. See jäi aga ära, teadagi, miks. Juba lähitulevikus, kui (loodetavasti) enam ei pea nii pingsalt mõtlema sellele, et kaks päeva enne esietendust pandi riik pausile, on see lihtsalt suvaline foto tuntud inimestega, aga see selleks.

Vaatamata mainitud lüngale (või hoopis nähtamatule täiendusele), saavad teatri- ja fotohuvilised Vanemuise selleaastasest draamatrupist adekvaatse pildi. Saab mõelda trupi koosseisu ja selle parameetrite üle ning tõdeda, et ka veel lavaproovides ei ole tekstiraamat näitlejate käes haruldus. Mina olen aga nüüd ootel, et fotograaf Maris Savik tekitaks (võimalikult üllatavad) fotosäilikud ka Vanemuise muusikaosakonna inimestest ning tehnilistest töötajatest. Küll aga võiks nende raamatute puhul hoiduda vahusest, kuigi teatud hämara koloriidiga „aja peatamise“ ja teatri defineerimise romantilisest katsest, mida kohtab draama- kui ka balletitrupi raamatu eessõnas. Nii nagu teatrietenduse vastuvõttu saab mõjutada erilaadsete „selgitustega“, mõjutavad need, nagu nüüd kogesin, ka pildi sisse minekut.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht