Peegelpildis „Kolm õde“

Kui Tšehhovi kolm õde unistavad provintsist metropoli pöördumisest, siis Kadri Lepa kangelane tuleb pettumusi valmistanud suurlinnast koju tagasi.

ENN SIIMER

Ugala teatri „Koju“, autor Kadri Lepp, lavastaja Tanel Ingi, kunstnik Pille Jänes, muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, valguskujundaja Laura Maria Mäit, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Margaret Sarv, Garmen Tabor, Andres Tabun, Martin Mill, Jass Kalev Mäe, Helgur Rosental ja Luule Komissarov. Esietendus 17. XI 2023 Ugala teatri väikeses saalis.

Videot kasutatakse teatris õige palju, tihtilugu mitte kuigi õigustatult. Seekord juhtus aga kummaline lugu, et esietenduse järel jäi mind kauaks kummitama just nimelt must-valge video lavastuse alguses. Et see oli ka lavastusmeeskonnale tähtis, näitab plakat ja kavaleht. Etenduse alguses näidatakse suures plaanis tüdrukut autoroolis, vihma kallab, kojamehed töötavad, tüdruk pühib aeg-ajalt pisaraid. Lõpus peaaegu seesama, kuid nüüd on tüdruk rahunenud, ilm ilus ja tüdruku pea tagant ilmub nähtavale valge kass, kes end paitada laseb.

Olin kergelt segaduses: kuidas siis nii, etendus oli ju õige hea ja näitlejadki mängisid meeldejäävalt hästi, kummitama jäi aga miskipärast just nimelt see videokaader, kus tüdruku rollis oli näidendi peategelane Anna Margaret Sarve esituses. Videokatketes ei ütle ta ainustki sõna, ega saagi seda teha, kuna näidendis neid stseene pole. Kuigi lavastus ise on näidendi suhtes küllatki autoritruu.

Siit kerisidki minu mõtted filmi- ja teatrikunsti väljendusvahendite erinevusele. Videokatketes juhib tüdruk autot kahes erisuguses hingeseisundis, kord meeleheitel, siis aga rahunenuna. Tüdruku nägu, käed hoidmas rooli, mööda vilksatab ilmetu loodus. Ei ühtki sõna. Ja ometi jääb lummama. Nii nagu kunagi ammu-ammu jäi mind lummama Michelangelo Antonioni 1962. aasta filmis „Varjutus“ nähtud alt üles filmitud tänavalambid, mitte aga Monica Vitti ja Alain Deloni meisterlikult esitatud dialoogid. Pikk kaader pimeduses helenduvate lampidega ütles peategelaste hingeseisundi kohta vaata et rohkemgi kui sellele eelnenud dialoog. Tummstseen lampidega jäi meelde. Muutus tähendusrikkaks kunstiliseks kujundiks.

Filmis oleme režissööri ja operaatori valikute (detailid, rakurss, kestus) vangis, teatris aga esmajoones meie pilgu all siinsamas sündiva näitlejamängu lummuses. Sellega ei taha ma üldsegi öelda, et see näitlejamängu lummus Ugala lavastuses oleks puudunud. Ei, üldsegi mitte.

Nii dramaturgiliselt kui ka näitlejamängu poolest on selle lavastuse võtmekujuks Vanaema Luule Komissarovi hästi väljapeetud esituses. Vanaema on teiste tegelaste suhtes nagu vaikiv eetiline mõõde (või ka etteheide). Ta ei ütle tegelastele ühtegi sõna, vaid vaatab neid oma kõikemõistva pilguga. Lavastusest paistab hästi välja, kui erinev on kõigi tegelaste suhtumine sellesse vaikivasse ja öösiti kummaliselt ringiuitavasse Vanaemasse. Mõnda tegelast tema juuresolek häirib, mõni teeb talle vaikides pai, mõni aga – nagu peategelane Anna – embab teda õrnalt. Lavastuses tuleb ta paar korda ka päeval üle lava, kuid keegi teda ei märka. Teda nagu polekski, aga ometi on ta alati olemas. Ka siis, kui ta on juba surnud.

Öösiti kuuleb aga Vanaema detailseid vahejutustusi oma kummalisest armastusest, veelgi rohkem väärtustab aga näidendit ja lavastust Vanaema jutustus murtud jalgadega kurest, kelle eest hoolitsemine tõi ta ellu tagasi. Ei saa ju öelda, et sõna pole teatris tähtis, sugugi mitte, ent sõnast endast on palju olulisem see, mida öeldakse pilgu, kehakeele ja sõnavärvinguga.

Kui Tšehhovi kolm õde unistavad provintsist metropoli pöördumisest, siis Kadri Lepa kangelane tuleb pettumusi valmistanud suurlinnast koju tagasi. Võrdlus „Kolme õega“ pole siinkohal meelevaldne, sellele leiab vihjeid näidendist ja ka lavastaja Tanel Ingi alustab oma juttu kavalehel: „Koju, koju, koju … Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“. Mingis mõttes on tegemist „Kolme õe“ peegelsuhetega. Ühelt poolt kojutulek, kuid ka Meelise ja Anna lahkumisstseen näidendis on peegelpildis Tusenbachi ja Irina lahkuminekuga.

Huvitav, kuidas on lahendanud selle Tšehhov ja kuidas Kadri Lepp? Kui armastust kaotada kartev Anna otsib sõnu, mis märgivad tema kirge ja andumist („Palun ära mine. [—] Ma ju armastan sind. Mis ma siis teen? [—] Kuhu ma enda panen? See kõik on ju sinu.“), siis Tusenbach peaaegu analoogses situatsioonis räägib argiasjadest, millel nagu polekski mingit seost tema tunnetega („Näe, puu on kuivanud, aga ikka kõigub ta koos teistega tuules …“). Ja mida teeb veel Juhan Viiding Šapiro legendaarses lavastuses: siis ta võtab toika otsa tühja pudeli, žongleerib sellega, kuni see maha kukub, läheb tagaseinas oleva ukse juurde, tõmbab end piidale rippu ja ütleb: „Ma ei ole täna kohvi joonud. Ütle, et mulle keedetaks …“ Armastusavaldus ja jumalagajätt korraga.

Tõepoolest, ei ole Anna osatäitjal lihtne mängida neid sõnu kandvaks. See nõuab noorelt näitlejalt palju suuremat elu- ja ka lavakogemust, mistõttu see stseen jääb muidu nii sümpaatse osatäitmise juures veidi rabedaks. Mida aga ometi ei juhtu Anna otsusega koju tagasipöördumise suhtes.

Seevastu on Andres Tabunil Isa rollis nii lava- kui ka elukogemust vaata et liigagi, mistõttu keerab ta sellise kurbloolise rolli koomilisusega veidi üle ning varjutab tõsised noodid ja partnerite mängu koomikaga. See tuletab meelde, et kümmekond aastat tagasi tegi Tabun Tanel Ingi debüütlavastuses „Väike raha“ oivalise rolli.

Nii näidendi kui ka lavastuse üks huvitavamaid tegelaskujusid on tegelikult Anna vend Paul. Sõnu ja repliike talle palju antud ei ole, kuid Martin Millil on õnnestunud tabavate nüansside, ägestumiste ja suhtumiste kaudu Vanaemasse, Isasse ja Emasse (Garmen Tabor) joonistada pilt noore mehe vastuolulisest ja ummikusse jooksnud elusaatusest.