Peerukotti pole vaja, Karlsson täidab kogu (m)aja

Lindgreni poliitilisest ebakorrektsusest, julgusest ja südamlikkusest tasub inspireeruda.      Viljandi Ugala „Karlsson katuselt”, autor  Astrid Lindgren, lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Mall Noormets. Mängivad Alo Kurvits, Haldi Välimäe, Richard Särk, Carita Vaikjärv, Janek Vadi, Klaudia Tiitsmaa, Aarne Soro, Kristian Põldma, Artur Linnus, Liisa-Maria Komissarov, Grete Rahnel, Tanel Ingi, Andres Tabun, Sander Pettai, Erki Laanemäe. Esietendus 21. X Ugala teatri suures saalis.  Vana hää poliitiliselt ebakorrektne Lindgren! Lindgren, keda sotsialistlik Rootsi kuningriik pügas nagu kullakarva lammast ja kellele akadeemia kunagi Nobeli preemiat ei andnud,  kuigi humanistliku kirjanikuna on ta Euroopa sirguvaid põlvkondi mõjutanud vahest kõige rohkem. Lindgren, kelle loomingu põhjal vändatud rootsi filmides ollakse ikka veel piisavalt julge ja vaba. (Kas suudate mõnes Hollywoodi poole teraga tehtud lastefilmis ette kujutada kampa külmast ulguvaid röövleid end alasti lumes pesemas? Ei, paljas inimkeha on tabu, kuni 18 eluaastani, eks). Lindgren, keda lapsed ikka veel loevad – tõsi, peamiselt meie vananevas  ja peagi ka islamiseeruvas Euroopas. Lindgren, kelle raamatutes lapsed tuuseldavad politseinikke, saavad külaliseks akna kaudu ilmuvaid „parajalt pakse mehi”, on peaaegu alati targemad ja terasemad kui täiskasvanud eales, rändavad ja võidavad isegi surmailmas ja, mis peamine – ei taha kunagi suureks kasvada! Lindgren, keda kõlbab ikka veel Eesti teatriteski lavale seada, et lapsi oma võrku püüda.  

Kalju Komissarov on proovinud Ugalas kätt Karlssoniga, aluseks Mats Huddéni lavaversioon 1996. aastast. „Karlsson katuselt” on ohtlik tekst, mäletan seda lapsepõlvest, nii lihtne on sattuda siin janditamise lõksu. Noh, raamat on ise jantlik, säärane poiste- ja mürgliraamat, kust üle said loetud just kõige lõbusamad madistamiskohad. Seetõttu on see muidugi tänuväärne materjal lastele meelelahutusliku  lavastuse loomiseks. Esimene eeldus: lavakunstnik on ehitanud suurepärase maailmamaketi, täiesti töötava kolmedimensioonilise pöördruumi, kus Väikevenna kodu, majakatused ning Karlssoni majake (kus tegevust küll vaid episoodiliselt, muidugi) moodustavad toimiva terviku. Lavastaja on sellele andnud ka kasutuse (mööda katuseid kondab kass; ikka on vahel röövleid liikvel). Etteruttavalt ütlen: väga hää lahendus.  Kunstnikult, lavastajalt, liikumisjuhilt, näitlejatelt, kõigilt.     

Teine eeldus: rollidesse on valitud õiged näitlejad. Alo Kurvits Karlssonina üllatab, s.t on senistega võrreldes ootamatu. Positiivne. Lapsi ja noori mängivad lapsed ja noored ning see mõjub värske tuuleiilina, nemad on ju loomu poolest andekad ja avatud.       

Kolmas eeldus: lastelavastuses, eriti me Karlssoni-traditsioonis, paistab olevat kohustuslik lauluelement, ja muusikavalik on langenud seekord Aarne Oidi lastemuusikali lauludele.  Stardipositsioon pole paha. Kui millegi kallal viriseda, siis ehk dramatiseeringu. Komissarov pole minu teada avalikult põhjendanud, miks ta on kasutanud alusena toda kummalist 1996. aasta lavaversiooni, ja ega ma pole küsinud ka. Lavastaja enese seade oleks tulnud põnevam ja dramaatilisem. Praeguse lähteteksti tugevaim omadus on vahest see, et mitme peatüki tihedamad ja tuntumad ja naljakamad dialoogid on kontsentreeritud paari  pilti. See on säärane huumoriklassika turmtuli, aga veidi jääb kipitama tolle plahvatuslikult sündiva teksti põhjendatus. Ma muidugi mõistan, et raske on hüljata lõigukestki tollest kuldaväärt tekstist, aga praegune meeleoluloomisnipp eeldab väikeselt vaatajalt üsnagi hääd tekstitundmist. Või pole too meeleolu, „teksti sisse minek” praeguses ajas enam nii oluline, laste keskendumisvõime pole muutunud meediumidega maailmas (kujutage Väikevenda  õhtust õhtusse arvutis istumas, leidmas säält enesele virtuaalseid sõpru, parajalt pakse mehi oma parimais aastais) enam endine? Tekstiversioonist on tingitud ka Svantessonide perekonna rollilahendused: need on puhtalt koomilis-grotesksed. Vastukaaluks Lindgreni püütud-otsitud ülimale „tavalisusele” on too lavaperekond igas mõttes üle vindi, eriti pereema oma Ameerika tüüpi housewife’i kuvandiga (Carita Vaikjärv). Aga see tõtt-öelda  ei häirinudki, näiteks teismelised (Kristian Põldma ja Klaudia Tiitsma Viljandi kultuuriakadeemiast) on sääraste USA-filmilike kujudena täitsa omal kohal. 

Peategelaste osatäitmised kannavad hästi. Alo Kurvitsast on näha, kuidas ta pingutab ja püüab, füüsiliselt. Südamega meelelahutaja, võib tema kohta öelda, sest parajalt paksul mehel on selles loos teadagi tembutaja ja  samas ka äärmusliku ahne egoisti roll. Kas Karlsson peab just säärase punnispõselise maski taga peituma, on küsimus grimmitoale, aga mulle tundub, et osa ilmekat miimikat läheb sääl kuskile kaduma, kuigi Kurvits oskab saalitäit lapsi ka oma pilkudega suunata küll. 

Aga Väikevend? Haldi Välimäe on väga vapper väike näitleja, tugeva häälega, õigete intonatsioonidega, füüsiliselt väga vastupidav (aeg-ajalt tuleb tal kukerpallitada ja tireleid  visata) ning rollis üdini usutav. Lavastuse suurim elamus igal juhul. 

Ja muidugi poleks Karlssoni-lavastus pooltki nii põnev ilma kandva koomilise triota. Majasokk Aarne Soro on suurepärane, aga stsenaarium annab talle võib-olla veidi vähe mänguruumi. Tanel Ingi ja Andres Tabun äbarike pättide Fille ja Rullena kannavad samuti, just nende kolme puhul on märgata ka Lindgreni tekstist suuresti erinevat dialoogi  ja fraase, mis on tekstuaalselt küll selle lavastuse parimad leiud (osalt ehk rootsi lavaversioonist Ülev Aaloe tõlgitud), aga vähemasti paar lausekest oli küll puhtalt Eesti kontekstist vahele puistunud. 

Mis puutub lauludesse, siis praegune tehniline karaoke tüüpi lahendus (taustalindi ja laulumikrofonidega) pole ehk kõige parem, kohati läks helis midagi kaduma, aga need võisid muidugi olla esietenduse tehnilisest ärevusest tingitud pisiviperused.  Lavakujundus, eriti katusemaailm, on ruumiliselt lihtsalt veetlev, ja sellele on antud ka elu. Kohati nõuab see näitlejatelt keerleval laval liikumisel lausa akrobaadi osavust, vähemasti nii paistis see mulle, elupõlisele karussellipõlgurile. Lapsed olid nähtust muidugi vaimustuses, aga mind, va vanainimest, jäid mõned asjad painama. Esiteks: kas ikka Karlsson peab tembutama peerukotiga? Peerukoti ja Majasoku nali, noh, see pole lindgrenlik, pigem on see 

USA üksindakodus-stiil. Ei pea, selle võiks rahulikult ära jätta, seda enam, et peerukott pole minu teada ka eesti laste lemmikmänguasi, pole siinmail hitt, ja mingit lisaväärtust see lisand ei kasvata. Karlsson oleks midagi vahvamat ise välja mõelnud, noh, kas või veepommi. Ta pole säärane valmis-lahendustemees. Samalaadset ameerika-tunnet tundsin veel paar korda, mõne stseeniga oleks pidanud selles mõttes veel töötama: näiteks  varaste hirmutamine on olnud senistes lava-, filmi- ja animaversioonides kuidagi põrgulikum, tirriteerivam.       

Ühesõnaga: hää mõte, mõnusad ja tundega näitlejad, suurepärane lavakujundus, geniaalne lähtematerjal, aga kahjuks selle natuke soustlik tõlgendus. Meeleolu mõttes sobivad laulud küll, aga säärase linditausta veidi veidra heliga ei sulanud need päriselt  lavastusse. Ma polnud tükk aega „Karlssonit” näinud, mulle oli see kosutav küll, eriti Väikevenna mängulust. Lindgreni poliitilisest ebakorrektsusest, julgusest ja südamlikkusest tasub inspireeruda.       

PS Bimbot ei ilmunudki, koerapuurike küll toodi Väikevennale, aga koera me laval ei näe. Haistan siin loomakaitsjate koredat kätt. Koerad on aga ikka inimestega koos laval üles astunud, nüüdki oleks üks näss igati püünele  passinud. Kuidas siis nii, et kingitakse lapsele koer, aga koera laval ei jooksegi? Ikka peab jooksma!