Peetriga Peetrist

Peeter Tammearu 80aastaseks saavast Peeter Jürgensist: „Talle on vajalik teadmine, miks ja mille nimel midagi tehakse.“

JAAK ALLIK

Peeter Jürgens on praegu Eesti vanim täiskohaga teatris töötav ja õhtust õhtusse laval mängiv meesnäitleja. Viljandi Ugalas jookseb tal 54. tööaasta ning 10. märtsil 80aastaseks saava Jürgensi juubelipäev jääb kenasti kahe peaosa vahele: mullu 17. novembril esietendus ja sai kohe menukiks Urmas Lennuki just Jürgensile ja Luule Komissarovile kirjutatud „Meistrite liiga“ ning 22. märtsil on oodata Ott Aardami autorilavastust „Toru. Krossides läbi elu“. Proovide kõrvalt tuleb leida aega teleseriaali „ENSV“ salvestusteks, kuna kuuldavasti seisab peagi ees esimene loominguline kohtumine Ita Everiga.

Helitehniku puldist lasteetendusel lavale „püstolit tegema“ lükatud ning alles seejärel teatri õppestuudiosse astunud pika ja kena noormehe karjäär algas südametemurdjaist (nende seas A. H. Tammsaare Rudolf Ikka ja Paralepp). Väikeses teatris tuli teha kolm-neli uut rolli aastas, sügavuti minekuks jäi aega väheks ning kahtlus valitud tee õigsuses viis Jürgensi mõneks aastaks tehnika­ülikooli ehitusinseneriks õppima.

Üldrahvaliku tuntuse tõi Ado Reinvaldi osa Nikolai Baturini „Kuldrannakeses“, mida Väino Uibo lavastuses (1986) mängiti Ugalas aastaid täismajale. Tuntusega kaasnes ka tunnustus ehk teenelise kunstniku aunimetus, ent ka see ei sisendanud lõplikku eneseusku ning kauboikapitalismi saabudes hakkas teeneline näitleja pidama Viljandi kesklinnas Kaubaaita ning kõndis teatrisse vanu rolle mängima, ajastukohane püstol pintsaku all.

Kolmas tulek Ugalasse 2000. aastal on jäänud lõplikuks ning just siis, seoses Peeter Tammearu peanäitejuhiks saamisega saabus Jürgensile nagu teine ja tõeline noorus, mis tipnes 75. eluaastal meespeaosa aastaauhinnaga vanaisa rolli eest A. H. Tammsaare „Vanades ja noortes“ (lavastaja Vallo Kirs). Hiljuti Ugalas korraldatud kohtumisel publikuga nimetas Jürgens Tammearu talle üheks olulisemaks lavastajaks, mistõttu on asjakohane paluda just temalt tähelepanekuid juubilarist.

„Meistrite liigast“, kus Peeter Jürgens mängib üht peaosa, on saanud menuk.

Heigo Teder

Sinu koostöö Peeter Jürgensiga tundub sarnanevat Jaan Toominga ja Lembit Eelmäe koostööga, kui lavastaja abil on seni „tuntud headuses“ töötanud näitleja saavutanud hoopis teise hingamise. Kuidas see õnnestus?

Koos Peeter Jürgensiga olen teinud 21 lavastust, mitmes neist on tal olnud peaosa ning mul on hea meel, et rollid nagu Põrgupõhja Jürka, Hermann „Sirelikassides“, John Silver „Aarete saares“, Hawkins „Vanas õngitsejas“ jt on talle selgelt rõõmu pakkunud, sest töö nendega oli ilmselt seda laadi, mis Jürgensile sobib. Ta on näitleja, kes väga usaldab lavastajat.

Jürgens pusib oma rolli kallal alati väga põhjalikult, aga talle on vaja konkreetset ülesannet, mida realiseerida ning üheskoos lavastajaga leida kindlad pidepunktid, millele oma roll ehitada. Mulle tundub, et kui lavastaja tajub, kuidas seda rolli mängida, kui tal on rollist selge ettekujutus ja ta suudab selle taju näitlejale edasi anda, siis sünnibki metamorfoos, näitleja mängib oma värvidega lavastaja tajutud inimest. Kui aga lavastajal pole selliseks tööks soovi või aega ning näitleja jääb rolliloomes üksi, ongi resultaadiks hinnang „mängis jälle iseennast“.

Kui aga lavastaja suudab näitlejale teistsuguse inimese sisse sööta, siis sealt sünnibki uus kvaliteet. Kusjuures lavastaja on andnud küll impulsi, ent ise ta enam samamoodi mängida ei suudaks. See ongi kõige ägedam, kui roll, mis algul oli justkui lavastaja oma, muutub ühel hetkel näitleja omaks. See on vastastikune üksteise toetamine ning küllap ma siis olen suutnud sellist tuge talle pakkuda.

Sellise töömeetodi puhul on tähtis, et näitleja tõesti usaldaks lavastajat, muidu ta ennast murdma ei hakka. Selline usaldus ei sünni üksnes proovis tehtavast. Jürgensile paistis olevat meele järgi, et ma olen alati väärtustanud mälu ja elukogemust – ilmselt see aitaski meil luua usaldus. Me kõik vananeme ning ma olen aru saanud, et vana inimese põhiline kaitsekiht maailma suhtes ongi tema mälu – see, et tema on näinud ja teab rohkem. Jürgens on oma elus kohanud ja pidanud kohanema väga paljude lavastajate ja teatrijuhtidega. Noored tahavad tihti kõigest endisest jõuga üle joosta. Mina pole seda kunagi tahtnud.

Kui ma 22aastase poisina Ugalasse tulin, oli seal väga võimas minust kaks korda vanemate meeste punt: Rein Malmsten, Arvo Raimo, Enn Kose ja Peeter Jürgens. Peagi lavastama asudes oli mul neilt meestelt ainult õppida. Malmsten ja Raimo on nüüdseks teises ilmas ning Kose peab pensionipõlve. Naljaga pooleks, vahel on tunne, et Jürgens rügab praegu kogu oma põlvkonna eest ja on saanud endale nelja mehe rammu.

Kuivõrd on Jürgensile tähtis arusaam lavastuse eesmärgist ja mõttest?

Talle meeldib selgus nii rolli kui ka lavastuse puhul, tehtavas peavad saba ja sarved kokku jooksma. On küllalt näitlejad, kellele meeldib udu, see annab neile võimaluse vabalt hulpida. Jürgens tahab aga, et lavastuse mõte oleks hästi lihtsalt sõnastatud ja arusaadav. Ta käivitub selle peale, et tee, mida mööda minnakse, on selge ja viib kuhugi. Vastasel juhul võib ta kaotada pinna jalge alt. Jürgensile on vajalik teadmine, miks ja mille nimel midagi tehakse, ning selle peab andma lavastuse üldmõte. Loomulikult võetakse tema vanuses iga rolli kui viimast ning seetõttu ta hammustabki neid purihammastega ja seda olulisem on talle lavastuse tervikmõte.

Ugala direktori ja kunstilise juhina oled olnud Peeter Jürgensile ka mõnda aega ülemus. On ta raske alluv?

Tema kõige tähtsam joon on lojaalsus aadetele. Tegelikult on see põhimõttekindlus, ta ei vaheta pooli selle järgi, kus oleks kasulikum. Tema aateks on ustavus teatrile, kus ta töötab. Alati on ta teinud kõik endast sõltuva, et Ugalas oleks rahulik ja loominguline õhkkond.

Kui ma teatrisse tulin, siis oli ta, muide, Ugala ametiühingujuht. Jürgens on heas mõttes egoist, mis tegelikult käib näitlejakutse juurde, sest säraküünal peab näitlejas põlema. Aga oma loomult on ta väga tagasihoidlik – egoism ja tagasihoidlikkus on temas kuidagi hästi ühinenud. Ta paneb palju tähele ega tüki sõna võtma, aga kui ütleb, siis on see läbi mõeldud ja tuleb kogu hingest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht