?Peiarite õhtunäitus? muutuvatel taustadel

Luule Epner

?Peiarite õhtunäitus? (2. II 1997, ED). Stseen lavastusest. Eesti Draamateater Kõivu näidendid pole arusaadavail põhjusil lavale jõudnud n-ö õiges järjekorras, nii nagu nad kirjutatud on, vaid varasemad ja hilisemad läbisegi. ?Peiarite õhtunäitus? on üks varasemaid, algvariant (pealkirjaga ?Peiarite õhtumängud?) pärineb aastast 1976. Oleks ju huvitav mängida mõttega, millise lavalise kuju võtnuks ?Peiarid? toonases teatris, näiteks Evald Hermaküla lavastatuna, kas teinuks see kujuteldav lavastus Kõivule lahti tee Nõukogude Eesti teatris. Tegelikus elus läks teisiti. 1990ndate algul valminud uus versioon nägi rambivalgust aastal 1997 ? siis, kui Kõiv oli juba kirjanikuna pärjatud ja teatris võimalikuks tehtud; kui tema tekstidega oli jõudu proovinud teisigi lavastajaid peale Priit Pedajase, kellele ?Peiarid? oli neljas Kõivu-lavastus; kui oli tehtud teatrikooli diplomilavastuski (Ingo Normeti ?Põud ja vihm??, 1993), kus võru keele ja vaimu teatraalne mõjujõud juba end ilmutanud. ?Peiarite? jaoks oli olemas hästi ette valmistatud pinnas ja ta ka sai hea vastuvõtu, tõustes vaatajate arvult (veidi üle 8000) Kõivu-teatris teisele kohale ?Tagasituleku? järel. Auhindu saadi nii kodus kui välismaal. Praegusest perspektiivist on ?Peiarid? kindlasti Kõivu-teatri ja 1990ndate eesti teatri tippe.

Kõik see kõlab kui üks tüüpiline success story. Kas ?Peiarid? oli siis kindla peale minek,  elava klassiku staatusesse tõusnud kirjaniku riskivaba tõlgendus juba leitud re?ii- ja mänguvõtmes, jõuliselt Kõivu-kaanonit kehtestav sündmus? Või alustas-avastas ta Kõivu-teatris midagi päris uut?  Kui vaadata ?Peiareid? oma aja taustsüsteemis, siis on selge, et lavastaja seisis koos noore näitetrupiga raske ülesande ees, kus äraproovitud lahendustest ei saanud palju kasu olla. ?Peiarite? tekst sarnaneb pigem ?Küüni täitmisega?, mille lähikonda see kirjutamisaja poolest kuulub (ja mis oli sel ajal veel lavastamata), kui menuka ?Tagasitulekuga isa juurde? (1993) või ?Filosoofipäevaga? (1994). See on rühmanäidend eraldi esile tõusvate rollideta, kus mängitakse läbi  eksistentsiaalseid teemasid ning punktiirset lugu juhivad fataalsed jõud: armastus ja iha, surmatung, joobumus mängust. ?Hullus kahes vaatuses?, nagu ütleb ?anrimäärang. ?Peiarid? ei haaku sel määral rahvusliku ja sotsiaalse kontekstiga nagu ?Tagasitulek? või ?Kokkusaamine?, ei ahvatle vaatajat aktuaalsusega. Küll aga tuleb tekstis teravalt esile Kõivu eripärane esteetika ja poeetika, mis püstitab kunstilisi probleeme. Kõivu tekst on komponeeritud nagu keerukas muusikateos. Muusikalisus avaras mõttes oli ka Pedajase lavastuse üks märksõnu, hõlmates ka visuaalseid rütme ja liikumismustreid: tüdrukute sujuvad ringlemised, poiste puhangulised sööstud, keerlemised tantsudes, laulud ja lavaõhustikku sulanduv taustamuusika, dialoogide-monoloogide kõnerütmid jne. Ansamblilisus on teine märksõna, kuid näitlejate individuaalne panus ei läinud sugugi kaduma. Ain Lutsepa ja Andrus Vaariku mängulõbust särtsuv duett niikuinii, ning mõnedki XVIII lennu näitlejad kerkivad mäluekraanile kõigepealt ?Peiarite? rollides. Millist vaeva nõudis Kõivu ?hulluse? esteetiline taltsutamine, struktuuridesse surumine, seda võib vaid oletada; küllap oli abi Alveri ?Lugu valgest varesest? juures tehtud tööst. Tulemus oli ehk mahedam, vähem painav kui Kõivu teksti lugemismuljes, ent kahtlemata mõjuv. Kui nüüd veel kord vaatepunkti nihutada ja asetada ?Peiarid? Kõivu-teatri taustalt Pedajase-teatri taustale, siis paistab see ühe sammuna teel, mis viis edasi niisuguste lavastusteni nagu ?Mao tee kalju peal? või, et jõuda otsustavalt tänasesse päeva, sellelgi suvel etendatud ?Nipernaadi(mänguni)?.