Perpleksne säästuteater

Marius von Mayenburgi stiiliks on metafooride sirgeks tõmbamine ja kujundite selgeks lahkamine.

MADLI PESTI

Polygonteatri „Perplex“, autor Marius von Mayenburg, tõlkija Liis Kolle, lavastaja Tamur Tohver, lava- ja kostüümikujundaja Ellen-Alice Hasselbach, koreograaf Siim Tõniste, muusikaline kujundaja ja esitaja Mart Soo, valguskujundajad Tamur Tohver ja Aleksander Erstu. Mängivad Elina Purde, Ragne Veensalu, Roland Laos ja Mait Joorits. Esietendus 27. IV Noblessneri kvartalis Polygoni teatrisadamas.

„Perplex“ (sks kõnekeeles ’segadusse ajav, hämmastav’) on saksa ühe tuntuma ja tunnustatuma näitekirjaniku Marius von Mayenburgi (snd 1972) näidend. Mayenburg töötab alates 1999. aastast Berliini Schaubühne teatris dramaturgi ja majaautorina ning on viimastel aastatel hakanud ka lavastama, nii oma tekste kui ka muid. „Perplexi“ lavastaski autor Schaubühnes 2010. aastal. Läbimurde saavutas Mayenburg 1997. aastal näidendiga „Tulenägu“, mis on ka eesti keelde tõlgitud, kuid mitte lavastatud. Eesti vaatajale on ta tuttav näidendiga „Kolemees“, mille 2013. aastal lavastas Ugalas Taago Tubin. Samuti jõudis Mayenburgi „Märter“ Kirill Serebrennikovi töötluses Tallinna viimasel „Talveöö unenäo“ festivalil.

Pean Mayenburgi tänapäeva üheks paremaks näitekirjanikuks: tema näidendites toimetavad ühiskonnast irdunud tegelased, kelle silme läbi avaneb ühiskond kogu oma kirevuses, unustamata eksistentsiaalset ängigi. Mayenburg on diagnoosi andmisel täpne, tema skalpell lõikab teravalt. Tema näidendites kohtab inimesi meie hulgast, kuid nad on asetatud üllatavatesse olukordadesse. Mayenburgi stiiliks on metafooride sirgeks tõmbamine ja kujundite selgeks lahkamine. Tema näidendite peateema on identiteet. Ta lahkab tänapäeva inimese ebapüsivat olemust, nii identiteedi kui ka tõe suhtelisust ja pidevat muutumist.

Kõlab postmodernistlikult, jah, kuid Mayenburgi näidendid ei mõju kümnenditetaguse mõttevoolu illustratsioonina, vaid tungivad üdini just siin ja praegu. Näidendites puuduvad remargid, repliigid on peamiselt üherealised, dialoogid kiired, teravad ja tempokad. Stseenide üleminekuid ei valmistata kuidagi ette, vaid situatsioonid voolavad lugeja silme alla iseenesest ning lugeja avastab end ühtäkki ja ootamatult hoopis teisest, üllatavast stseenist. Seda kogeda on tõeliselt elamuslik ja ka uudne.

Näitlejaid (fotol Elina Purde ja Mait Joorits) on enamasti huvitav vaadata, igav ei hakka, tegevus on haarav, kuid lõpus jääb ikkagi midagi kripeldama.

Mats Õun

Mayenburgi läbimurdenäidend „Tulenägu“ on mõneti antiiksena mõjuv õe ja venna omavahelise sõltuvuse (armastuse?) lugu, kusjuures vend on püromaanlike kalduvustega ja põletab maha kõik, mis ette jääb. „Märtris“ kõneldakse usufanatismist: kooliõpilane keeldub usulistele tunnetele viidates ujumistundidest ning hakkab piiblit tsiteerides boikoteerima bioloogia­õpetaja teaduslikku maailmapilti. „Kolemehe“ peategelane on edukas insener, kellel on kõik justkui olemas (ta on edukas tööl ja eraelus), kuid kellele tehakse selgeks, et ta on kole. Tänu operatsioonile saab ta perfektselt ilusa näo, mida hakkavad tahtma teisedki. Kerkivad teravad küsimused. Mis on identiteet? Mis on isikupära? Millises tasakaalus peaks olema välimus ja sisemus? Kas edu saavutamiseks on vaja vaid ligitõmbavat välimust?

„Perplexiga“ arendab Mayenburg edasi samu teemasid, kuid jõuab uuele, veelgi virtuooslikumale tasemele. „Perplex“ on tõeliselt hämmastav ja suurejooneline näidend, mis võib tõesti ka segadusse ajada, kuid seda heas mõttes intellektuaalse ja emotsionaalse dispuudina. Pealkiri, mis on jäetud sobivalt tõlkimata, viitab ehk pigem tegelastele, kes asetatakse ootamatutesse ja segadusse ajavatesse olukordadesse. Näidendi alguses saabub reisilt paar, kelle korteri eest on vahepeal pidanud hoolitsema teine sõprade paar. Korteris on aga elekter välja lülitatud, köögis kasvab päris suur potitaim, millest omanik midagi ei tea, ning lauale on ilmunud suur postipakk.

Olukord hakkab näitekirjaniku tahtel kiirel tempol vahelduma justkui ebaühtlasel, vänderdaval karussellil. Miski pole see, millena see alguses välja paistab. Miski ega keegi ei jää selliseks, nagu ta alguses tundus. Paarid vahetavad partnereid, ühest saab ootamatult välismaalasest au pair, teisest väike laps, mängitakse läbi samasoolised suhted ega unustata ka Saksamaale nii olulist natsiminevikku. Mayenburg keerab peale mitmekordseid vinte ja asetab tegevuse lõpuks teatrimängu olukorda. Mis on illusioon ja mis on tegelikkus? Mayenburgile on omane metafooride lahtimängimine ja „Perplexis“ seda vaimukalt ka tehakse. Näidendi lõpus küsitakse: kes meie tegevust teatris, perekonnas, ühiskonnas või maailmas juhib? Kes meid välja mõtleb?

„Perplex“ on nauditav lugemine ka tänu Liis Kolle elegantsele tõlkele. Tamur Tohvri lavastus Polygonteatris on aga välja kukkunud nii ja naa. Elegantseks ma seda ei nimetaks, kuid just seda oleks see tekst ehk vajanud. Ja õhulisust. Ka intensiivsust ja tempokust.

Kõigepealt aga Polygonteatri valikutest. Teatri juhil Tamur Tohvril on eriline nina maailma parimate materjalide üles nuhkimisel, halba alusteksti pole seal vist lavastatudki. Varasematest väärtmaterjalidest on meeles Kristian Smedsi „Külmapildid“, samuti tõi Tohver Eestisse järjest populaarsemaks osutunud Ivan Võrõpajevi teosed („Hapnik“, „Tulevik on möödas“), lavastas ülikeerulist Vonneguti („Õnne sünnipäevaks, Wanda June“) ning samuti ühe parema tänapäevase näitekirjaniku Roland Schimmelpfennigi „Araabia öö“ (ilmselt Tohvri parim lavastus). Ka Eesti materjalidest on ta leidnud üles parimad, auhinnatud näidendid Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“ ja Martin Alguse „Väävelmagnooliad“. Kuid enamik neist mainitutest ei ole tõusnud teatrisündmuseks. Vaatlen „Perplexi“ näitel, miks see ehk õnnestunud ei ole.

„Perplexi“ üks suur, võib-olla et peamine möödapanek on mängupaiga valik ja kunstnikutöö (Ellen-Alice Hasselbach). Lavastust etendatakse Polygoni teatrisadamas ehk Noblessneri sadama tööstushoone teisel korrusel, lohutus tehasemiljöös. Mustal laval on euro­alustest erksavärviliste patjadega diivan, mustade kangastega kaetud seintel arusaamatud indiaanipärased lindid, puupulgad ja joonistused. Näidendit lugedes aga kerkib silme ette pigem realismitaotlusega kallihinnaline korter, et mängima hakkaks realistlikkuse illusioon laval ning etenduse lõpul selle illusiooni lammutamine.

Kui võtta Polygonteatri „vaese teatri“ kontseptsiooni vabatahtliku valikuna, võib heatahtlikult arvata, et võbelevad mustast riidest seinad ning ajutisena mõjuvad euroalused esitavadki näilist, ajutist teatrimaailma, kuid kontrast autori taotletud vähemalt esialgse tõsimeelse realismiga ei tule sel juhul esile. Seinte langemine etenduse lõpus on originaallavastuses lahendatud tellisseina langemisena, Polygonteatris aga ei mõju ühe musta seina malbe kukkumine üllatuslikult, saati siis senist maailma lagundavalt. Seega, ruumilahendus ja kujundus vaesestab näidendi mitmekihilisust.

Näitlejatele (Elina Purde, Ragne Veensalu, Roland Laos ja Mait Joorits) on raske midagi ette heita, sest eks nad järgi lavastaja Tamur Tohvri juhiseid. Näitlejaid on enamasti huvitav vaadata, igav ei hakka, tegevus on haarav, kuid lõpus jääb ikkagi midagi kripeldama. Tekst nõuaks näitlejatelt intensiivsemat kohalolu, vaimukamaid lahendusi ja täpseid, seejuures üllatuslikke pöördeid. Näitekirjanik ei erista selgeid stseenide üleminekuid, vaid need on esitatud sama voolavalt nagu näidendi ideestikki voolavast, pidevas muutuses olevast identiteedist.

Neid pöördehetki oleks lavastaja abiga saanud teravamaks lihvida. Praegu vuristavad näitlejad suurepärase teksti suuresti pinnapealselt ette, tipivad teksti pealispinnal nagu kõmisevatel euroalustel, kuid lugemiskogemuseta vaataja (keda on ju põhimõtteliselt kogu publik) võib ilma jääda tekstis peituvatest süvakihtidest, mida lihtsalt välja ei mängita. Oluline isik laval on Mart Soo, kes loob peamiselt atmosfääri toetavat muusikat. Hoolimata sellest, et elav muusika laval on alati sümpaatne, ei ole ma seekord kindel, kas tema igakordne kohalolek on ikka vältimatu. Ehk oleks ka siin olnud kärpimise koht, kui juba niigi on tegemist säästulavastusega.

On ütlemata sümpaatne, suisa kultuurilooliselt oluline, et Polygonteater tutvustab vaatajaile nii eesti kui ka maailma parimaid näidendeid, kuid nende mitmekihiliste tekstide mõju ei pruugi pääseda esile, kui neid vaesestavalt ette mängitakse. Polygonteatril pole seni õnnestunud teatrilooliselt olulist „vaese teatri“ kontseptsiooni sisuliselt teostada. Enamik lavastusi mõjub algmaterjali vaesestavalt nii materiaalses kui ka vaimses plaanis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht