Petersoni Lear – isa, inimene ja Kristus

Kahe fookuse ja lähenemise, vanemate ja laste konflikti ning iseeneseks sündimise loo vahel tasakaalu leidmine võib osutuda keeruliseks ülesandeks. Seda tähelepanuväärsem saavutus on õnnestumine.

MARIS PETERS

Theatrumi „Kuningas Lear“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, lavastaja Vladimir Baitšer, kunstnik Vladimir Anšon, valguskunstnik Margus Vaigur, helikujundaja Tõnis Leemets. Mängivad Lembit Peterson, Mare Peterson, Liina Olmaru, Eva Eensaar, Anneli Tuulik, Laura Peterson, Ketter Üksküla, Sulev Teppart, Marius Peterson, Nero Urke, Kristjan Üksküla jt. Esietendus 19. XI 2018 Theatrumi teatrisaalis.

William Shakespeare’i näidenditega on nõnda, et ühte osa neist lavastatakse tänapäeval tihi, teisi harva ja kolmandaid peaaegu mitte kunagi. Kui näiteks „Hamletiga“ on valmis vapralt rinda pistma paljud ning seda üsna regulaarselt, siis „Kuningas Leari“ kallale niisama tarmukalt ei tormata.

Nii on see ka Eesti lavastusloos: kui teha teatri- ja muusikamuuseumi lavastuste andmebaasis päring, saab „Hamletile“ palju rohkem vasteid kui „Kuningas Learile“. Lavastustest esimene, Paul Pinnaga nimiosas, jõudis publiku ette 1911. aastal Estonia teatris. Vaprale ettevõtmisele järgnes mitmekümneaastane paus, enne kui Riiklik Draamateater 1945. aastal oma lavastusega välja tuli. Nende kahe esmalavastuse kohta saab põgusa ülevaate näiteks Karin Kase raamatust „Shakespeare Eesti teatrilaval“ (1958). Jälle järgnes pikk paus, enne kui 1990. aastal sai lavaküpseks Ugala ning 1994. aastal Vanemuise „Kuningas Lear“.

Aastatuhandevahetusest peale on lavastusi olnud mitu, sealhulgas ilmselt paljudele mällu sööbinud 2001. aasta lavastus Eesti Draamateatris grand old lady Ita Everiga peaosas. Nüüd siis Theatrum, kes sai oma „Hamleti“ 15 aastat tagasi. Oma Hamletit pole Lembit Peterson saanud (2003. aastal mängis ta isa vaimu), kuid nüüd oma Leari sai. Petersonil on väga vedanud, võrreldes paljude teiste väga väärt Eesti näitlejatega, kellel Lear ongi jäänud mängimata.

Maailmateatri sajandeid pikast lavastusloost on teada, et „Kuningas Learil“ on oht muutuda perekonnadraamaks. Õigemini küll kahe perekonna draamaks, sest Gloucesteri ja tema kahe poja lugu sekundeerib Leari ja tema tütarde põhiloole. Perekonnadraama tõstab fookusesse vanemate ja laste suhted, Leari kasvamine inimesena jääb tagaplaanile. Kahe fookuse ja lähenemise, vanemate ja laste konflikti ning iseeneseks sündimise loo vahel tasakaalu loomine võib osutuda keerukaks, kuid õnnestumise korral on saavutus seda tähelepanuväärsem ja rahuldust pakkuvam. Theatrumil on „Kuningas Leariga“ vaieldamatult oma asi ajada, oma tasakaal luua.

Petersoni Lear esitab võimuta jäänud, kannatava, puhastustulest läbi käiva ja rahuni jõudva vana mehe, aga väga selgelt ka oma tütreid armastava isa loo. Kui lavastus algab, on meie ees pisut diktaatori olekuga juht, kes viipab lennuki ukselt, pilk päikeseprillide taha varjatud, isalik-üleolevalt alamale rahvale. Edasi on kõik tseremoniaalne, kontrolli all: paraadfotod, õukond ja pere liikmed, kõik kulgeb stsenaariumi kohaselt. Leari vanemad tütred kõnelevad mikrofoni, nagu kord ette näeb, öeldes seda, mida ürituse žanr ja formaat ette näeb. Lear on rahul, kõik kulgeb nii, kuis peab, ei mingeid üllatusi, kõrvalekaldeid.

Pauk tuleb sellest luuavarrest, kust seda on kõige vähem oodata: kui käes on Cordelia, Leari noorima lemmiktütre kord pidada ürituse konteksti sobiv kõne, selgub, et talle sugugi ei sobi ei mängureeglid ega ka formaat. Tema sõnum on aus ja siiras, mitte mikrofoni, vaid südamest südamesse kõneldud. Stsenaariumi üle kontrolli kaotanud Lear, ühtaegu hämmeldunud ja segaduses, teeb tormaka otsuse jätta Cordelia kaasavarast ilma. Nii ta läheb … Uhkus ei luba eksimist tunnistada, sammugi oma tahtmises tagasi anda. Kompromisse pole olemas. Eriarvamuse eest ootab pagendus, nagu juhtub Kentiga. Nii alustab Petersoni Lear oma pikka ja vaevalist teekonda iseendasse.

Kuigi võimust loobunud, üritab Lear ikkagi käituda kui valitseja, kes saabub oma hoovkonnaga alamate juurde toita, majutada ja lõbustada. Nagu näidend ette näeb, eskaleerub konflikt vanemate tütardega Leari saatjaskonna teemal. Theatrumi lavastuses on see konflikt mitmetahuline ja keeruka struktuuriga ega lõhu lihtlabaselt sidet Leari ja tütarde vahel. Petersoni Lear saab tülis tütardega kahekordselt haiget: esmalt seetõttu, kuna saab teada, et avalikkuse ees nii kuulekalt talle kiidulaulu laulnud tütred on tegelikult teisel arvamusel (õigupoolest on neil oma arvamus ja seisukoht), ning teiseks sellepärast, et tema reaktsioon põhjustab kannatusi tema tütardele. Selles lavastuses on Leari raevul ja needmisel täiesti füüsiline mõju Gonerilile ja Reganile. On ilmselge, et just Leari sõnad viivad konfliktist räsitud Gonerili nurisünnituseni.

Leari ümbritsevaga siduv võrgustik rebeneb, suhteniidistik muutub järjest olematumaks, headel aegadel Leari ümbritsenud saatjaskond kaob. Looduse stiihia ebamäärasel nõmmel on Theatrumi lavastuses asendunud hoopis konkreetsema, looduskatastroofiga assotsieeruva urbanistliku segadikuga, tormist laastatud jäätmaaga. Sellel jäätmaal kohtab ka Leari endise hiilguse riismeid, nagu tema prügikasti visatud jalutuskepp või kate, mis algselt peitis tema võimu sümboleid. Selline segadik, kus kõik see, mis varem oli tähtis, on korraga ära visatud, prügikottidesse pakendatud, peegeldab väga ilmekalt Leari hinges toimuvat. Uhke Leari asemel on meie ees kuidagi pisemaks tõmbunud Lear: enam ei ole ta kuningas, veel ei ole ta tõusnud inimesena.

Kõik oluline, mis temaga selles faasis toimub, leiab aset Learis eneses, kogu läbielamiste raskuspunkt on nüüd kandunud sinna. Ka videoprojektsioonina kujutatud välgud (kõuemürinat me ei kuule) meenutavad aju elektriimpulsse, neuronite ja sünapside tantsu. Sellise intensiivsusega tegelase sisemuses toimuvaid protsesse pole kerge kujutada, kuid Petersoni Lear näib justkui iseeneses piiridest välja murdvat, koopteerides endasse teda ümbritsevate väheste kaaslaste presentatsioonivõime.

Nii näiteks võiks arvata, et Narri korrutatud tõde on samapalju Leari peas toimuv sisevõitlus ja -vaidlus kui reaalselt Leari saatva Narri jutt. Lõpuks sõltub ju Narri olemasolu ja eksistents sellest, et on olemas see, kelle narr ta olla saab – kuningas on narr ja narr on kuningas. Sisemist ja välist illustreeriv projektsioon leiab aset ka kohtumõistmisstseenis tütarde üle. Nimelt on see Theatrumi lavastuses esitatud Leari sisemonoloogina.

Kui mängida „Kuningas Leari“ ülevas võtmes perekonnadraamana, tekib vajadus üleinimliku, universaalse mõõtme järele. Peterson laseb Leari loos näha ja tõmmata paralleele Kristuse kannatuslooga. Eriti ilmseks saab see lavastuse lõpuosas, stseenis, kui Cordelia ootab oma eaka isa ärkamist ning Lear lamab kui ristilöödu. Ka tuleb midagi tuttavlikku, piltidelt nähtut, Leari hoiakusse, käte asendisse. Kui Lear ärkab, tõmbub universum korraks kokku: Lear on kõigest kurnatud ja väsinud vanamees oma armsa tütre kõrval.

Edaspidi on Learis kõik kristalliseerunud, välja puhastunud: lavastuse lõpus tõuseb meie ette teistsugune Lear, keegi, kes jaksab vankumata kanda surnud Cordeliat. Kuigi Lear küsib peegli järele ja proovib sulega, kas Cordelia veel hingab, on selge, et Petersoni Learil pole illusiooni, et Cordelia elab. Tema otsus heita tütre kõrvale maha ning surra on kaalutletud, sihikindel ning täidetud kirjeldamatult suurema otsustavuse ja võimuga, kui Learil kuningana kunagi kasutada oli. On natuke kahju, et Theatrumi lavastus ei lõpe selle stseeniga, vaid järgneb teine (tekstitruu) finaal.

Theatrumi lavastuses on muidu mõnevõrra mustvalgele tegelaskonnale (kui hästi lihtsustada, siis positiivsed tegelased on Cordelia ja Edgar ning negatiivsed Edmund, Goneril ja Regan) leitud jooni, mis hajutavad kontrastset piiri. Paljud tegelased on saanud uusi tähendusi selle kaudu, kuidas nad peegeldavad Leari muutumist ja arengut ning kuidas rakendab tema neid eneses toimuva visualiseerimiseks. Kuna Theatrumi mänguruum on väike, kasutatakse üsna palju mikrotasandi miimikat. Kes Theatrumile omast põhjalikkust (lavastus kestab koos kahe vaheajaga ikkagi neli ja pool tundi) paljuks ei pea, saab kindlasti mõtteainet pakkuva kogemuse.