Pikantne tühmolu naftaväljadel

Isolatsioonis tekkivad psüühikahäired on mitmekesised ja haaravad kogu mõistuse.

VALLE-STEN MAISTE

Viljandi Ugala „Sätendav pimedus“, autor Martin Algus, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, muusikalised kujundajad Lauri Lüdimois ja Taago Tubin, videokunstnik Taavi Arus, valguskunstnik Villu Konrad. Mängivad Märt Avandi, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Andres Tabun, Rait Õunapuu, Merle Liinsoo, Tanel Ingi, Ringo Ramul, Sergei Teppan ja Elari Ennok. Esietendus 21. I Ugala black box’is.

„Sätendav pimedus“ on USA arthouse-filmikunsti säravaima tähe David Lynchi laadis totterkummaline spektaakel. Postmodernses udus kulgev krimifarss, kus koer ajab taga oma saba, s.t uurimise käigus ilmneb, et uurija ei lahenda mitte välis-, vaid pigem iseenda siseilma sogasusi ning kus metafüüsilised küsimused on lõpuks nii esil, et detektiivitööl pole isegi formaalset tähtsust. Põnevikukuningas Hitchcock pole seganud puhta trillerlikku õõva nautijaid stiilist ülemäära välja langevate katkestustega. Mõõdukas taibumöla võis ta filmidesse imbuda selleks ette nähtud eraldi osas („Psühho“), üldjuhul vallandus nende laviin kultuuriajakirjades, vaatajahulki häirimata. Lynchi filmides võtab bisarne friigisõu aga juba avaminutitel sedavõrd võimust, et lihtsa krimisõbra libiido kuhtub.

Martin Algus on veelgi armutum. „Sätendavas pimeduses“ palub peategelane Kryssnar (Märt Avandi) Blottnyri (Tarvo Vridolin) lakkamatult, et see ei häiriks asist toimetamist (kolleegi otsinguid lumelaviini tõttu elust ära lõigatud suusakuurordis) oma mitte millessegi puutuvate targutustega. Ometi ei möödu lavastuse teises pooles minutitki, ilma et see kõigiti düsfunktsionaalne, et mitte öelda agaralt antitalitluslikkusele kalduv töllerdis ei tuleks lagedale sententsidega, nagu „Kui uskuda aatomiteadlasi, pole meid olemas. Koosneme tühjusest, pea sama kaalutust ja olematust nagu unenäod või viirastused. Olemegi kotitäis hobuseunenägusid.“

Järelevalveinsener Kryssnar ongi kõigest nime poolest „Pimeduse“ peategelane. Tema toimetamiste generaalsus ei avaldu eriti mujal, kui vaid ta oma kõrvadevahes. Pearolli hõivab lavastuses hoopis Vridolini juhitud ebardite jõuk, kes inseneri tegemistele kaasaelamise asemel asub teda rahulikult, ent järelejätmatult veenma kui mitte elu, siis vähemasti virga ja sihipärase talitamise mõttetuses. Ses filosoofilises vastumängus ei ole tegusust esindavale Avandile antud ainsatki veenvat kaarti. Jumalast ja naistest hüljatud allakäinud talvepuhkelas suubub kõik pimedusse. Kui selle kohal midagi oligi, siis vaid eblakas sätendus, infantiilseid naiivikuid peibutavad helmed.

Mis nüüd, Niskamäe? Muidugi näeme siin kontrasti ühe mulgi teatri tüviteksti, Antonio Vallejo kompromissitust valgusejanust kantud „Lõõmava pimedusega“ (Kaarin Raid lavastas selle Ugalas 1985. ja Peeter Tammearu 2005. aastal), mille paiguti kergeusklik helgusetung ületas kardetavasti dekadentlikust ilkumisest läbi imbunud urgasteski koolitust kogunud eksugalalase Martin Alguse taluläve. „Sätendav pimedus“ ei puksi aga pelgalt mulgi kaanoniga. Tegijate mõte kulgeb üsna isesoodu ka Lynchi voolusängi silmas pidades. Viimase filmides kohtab mõnigi kord valgusevarjundeid (iseäranis „Lihtsas loos“). „Loomu poolest metsikute“ aluseks oleva Barry Giffordi romaani lõpu on Lynch helgust taotledes sootuks ümber teinud.

Martin Algusele on ent inimene, kes elu fundamentaalse pimeduse ja tühjusega silmitsi ei suuda seista, kui rott rõvedas lapsepõlvemälestuses: „… isa viskas vigastatud roti lõkkesse. See kriiskas metsikult ja üritas leekidest välja pääseda, isa surus ta rehaga tagasi tulle … hais, mis lõkkest tõusis … jäi veel tundideks hoovile hõljuma …“. Lisaks siginevad Ugala vaatemängu finaalis psühholoogilis-metafüüsilise ähma pööristes ebalynchilikult poliitilised allusioonid. Nii Alguse teksti kui ka Taago Tubina lavastuse puhul võime täheldada ebakõla, mis valitseb elegantse äraspidiselt glamuurika ja detailideni viimistletud põhiosa ning raskepärase, filosoofiliselt ja ideoloogiliselt ülemäära tiine lõpu vahel.

Lavastust kannavad siiski lynchilikud elemendid: vihjamisi looülest sügavamõttelisust tõotav põnevuslugu ning esmaklassiline ebardite palagan. Peeter Jürgens, Rait Õunapuu ja Andres Tabun moodustavad Vridolini ümber väljapeetud tölbardite ansambli. Õunapuu harjumuspärase veidi ekstsentrilise (hääle)tooni ja maneeriga rollijoonise on lavastaja tublilt ülekarikeerinud. Tabunile on pelutav maniakk juba hästi kätte õpitud osa, varem lavalaudadel mootorsaega ähvardanu ilmutas „Pimeduses“ vastava lähenemislaadi eksalteeritud kvintessentsi, sedapuhku kirvega. Näitlejad võivad endale vallatult lopsakaid, kummastavaid liialdusi lubada – rafineeritud kontekst pühitseb lollused.

Debiilikute tembutuste kallal on trupp siiski nikerdanud suurema hoolega kui vaja, et veidra pansionaadiperena esinejaid võiks ehk pidada ka naaberhullumaja asukaiks. Veiderdatakse ikkagi vormi pärast, esteetilistel põhjustel, vaid justkui muuseas osutades, et normaalsus ongi vaid illusoorne konventsioon. Kui tegijad on poetanud lavastusse sõnumikesi, siis üks selgemaid on, et asiseid kodanikke ei erista neist, „kes on kaotanud kontakti maailmaga ja toodud kinnisesse asutusse, et end uuesti leida või siis kõik lõplikult unustada“, mingid lahutamatud, vaid üsna sujuvalt üksteiseks üle minevad kategooriad.

Lynchilikke elemente on „Pimeduses“ veelgi. Videoekraanil esitletavast Tanel Ingi ja Ringo Ramuli avadialoogist peale läbib lavastust schopenhauerlik ihakäsitlus, mida Vridolini tegelaskuju siin-seal presenteerib („Ja mis on tsivilisatsioon? Mingi edev negližee, pitsidega võlts öömantlike, mis varjab enda all meid – ürginimesi oma loomalike kihkude ja pimeda ihaga“), seda ühtlasi orientalistliku rahuga summutades.¹ Lynchi on huvitanud ka identiteedi temaatika, minataju kujunemine suhetes teistega ja kujutluste roll, see, et fantaasia moodustab tihtipeale subjektiivsuse ja sotsiaalse korra aluse.

Lend fantaseeritud identiteediga. Fantaasia lubab maailma meeldivamaks kohandada. Näiteks võib pidetu keigar üritada maailma hunnitumaks heiastada, fantaseerides suhtest kellegi kuulsa, tähtsa või ilusaga. Ta võib projitseerida end mõne sellise päästjaks, kujutleda imbumist ässa intiimsfääri ja mõjuka soosingu nautimist. Midagi sellelaadset kohtame Lynchi „Mulholland Drive’is“. Fantaasiamaailma korrastades võib saada ka paremaks inimeseks, muuta oma ning teistegi elu. Nii loobub Nicolas Cage Lynchi „Loomu poolest metsikute“ finaalis ussinahkse jakiga löömamehe minapildist, muutudes aardeks oma naisele ja tütrele ning ehteks inimsoole.

„Sätendavas pimeduses“ tuuakse vaatajani kujutluskäitumise trööstitum külg, näidatakse, kui kergelt variseb identiteet, kui ei soovita tegelda trans­tsendentaalse meditatsiooniga, nagu seda nimetab Lynch, või hingehäälestusega, nagu on sellist praktikat nimetanud kuulsaim eesti soost psühhoanalüüsi teoreetik Maire Jaanus.² Meie igapäevameeleolu ja minapilt ei võrsu eikusagilt, vaid toitub kaasinimeste vastupeegeldustest meie argistele tegemistele. On hämmastav, kui kiiresti võib aastatega vormunud psühholoogiline jalgealune kokku kukkuda, kui tavapärased vastuhelgid kaovad.

Tüüpilistest hinge- ja vaimuvalla spekulantidest märksa loodusteaduslikuma haardega psühholoog Aaro Toomela on piltlikustanud nn sensoorse deprivatsiooni ehk meeltetaju võimaluste kunstliku koomalekeeramise vaatluste alusel seda, kuivõrd igapäevane käitumiskeskkond oluline on psüühilise „Minu Ise“ alalhoidmise seisukohalt. Isolatsioonis tekkivad psüühikahäired haaravad kogu mõistuse, kusjuures mõju on juba kõigest mõnetunnisel üksikvangistusel.³ Kui igapäevane õlu ja mesi enam ootuspäraselt huulile ei tilgu, on paanikahood, paranoiad, sundmõtted, impulsikontrolli häired ja kõik see muu kerged tulema.

„Ma olin alles mõne päeva eest kodus, pere juures. Istusime kolmekesi söögitoas, akna taga kolksusid trammirattad, raekoja kell lõi täistundi. Mu väike Hedvig vaatas meid oma müslikausi tagant … Kas see oli nii? Kas see üldse oli?“ ahastab Kryssnar lumevangis. Aga Vridolin dotseerib meelalt: „Kas me üldse kedagi, iseennastki usaldada saame maailmas, mille olemasolu me oleme lihtsalt kokku leppinud. Päiksevalgus on petlik. See paneb arvama, et kuna näeme asju, siis saame aru, milleks miski mõeldud on ja kuidas kõik toimib. Pimedus on ausam. See iseloomustab palju täpsemalt ühe sureliku teekonda siin ilmas.“

Äraväänatud substantiiv. Kultuuriteoreetikutel on kalduvus tavalisi sõnu suure algustähega esitledes neile sogaseid tähendusi anda: Reaalne, Sümboolne, Teine jne. Usurpeeriva väände ohvriks on Kantil ja hiljem psühhoanalüütilistes kätes langenud ka lihtne substantiiv „Asi“ (Das Ding, The Thing). Väändega siin veidi edasi minnes võiks Asja iseloomustada kui igaühe sisemist, võõristust tekitavat tulnukat, tõrjutud ilminguid, mis kord meie vastu pööravad. Ootamatult lööb miski, millest oleme seni mööda vaadanud, praktilise ja egoistliku elutasakaalu kõikuma. Pole vaja meeltesegasuse ja kriminaalsuse vahel kõikuvas pärapõrgus lumevangi jääda. Teatud asjad, nagu töötajäämine, enda või meile oluliste inimeste kestvam või fataalne haigus jms, tõukavad su vääramatu haardega rajalt. Sidemed eluga asendab mõistmatuse müür.

Nagu öeldud, on tõlgendajad näinud Lynchi filmides tegelaste fantaasiaid ja kujutluslikke pettepilte.⁴ Niisuguse võimaluseni juhatatakse vaataja ka „Sätendava pimeduse“ apogees, kui insenerile üritatakse selgeks teha, et ta ise ongi see kolleeg, keda ta lavastuses otsib. Keegi, kes elus ette puutuvate tõrgete puhul ei suuda kaasa minna „asjade rahuliku vooga“ ja keeldub tunnistamast, et senine rattaskeerlemine ei ole olnud elu olemuslik pärisosa, vaid suvaline rahmeldamine, ning kes on seetõttu kaotamas n-ö kontakti reaalsusega.

Lõpuks laotatakse mõne minutiga publiku ette aga veel ridamisi poliitilisi, eetilisi, eksistentsiaalseid jm vihjeid, räägitakse naftast, kolonialismist, globaalprobleemidest. Seda saab korraga liiga palju, mõttesööstud jäävad välja arendamata, ripakile. Üldjoontes on lavastus siiski stiilne, noobel ja snooblik. Kiita tuleb Märt Avandit. Vahel kipuvad lõbukanaleis end staariks naerutanud telenäod teatrilaval pealetükkivama jämedakoelisusega soleerima kui Depardieu Dublini lennukis. Avandi tegi ent (nagu Endla „Kopsudeski“) tugeva rolli vähimalgi määral domineerimata. Triatlon on narkootiline ala. Loodame, et see meest ära ei võta.

1 Lynchi seoste kohta Schopenhaueri ja ida filosoofiaga vt Sander H. Lee, The Horrors of Life’s Hidden Mysteries: Blue Velvet; Mark Walling, All Roads Lead to the Self: Zen Buddhism and David Lynch’s Lost Highway. Rmt: William J. Devlin, Shai Biderman (toim),The Philosophy of David Lynch. The University Press of Kentucky, 2011.

2 Selle ja mh Taavi Eelma suhte kohta Lynchi meditatsiooniga vt Margit Tõnson, Maailmarahu misjonär. – Areen 15. XI 2007. Vt ka Maire Jaanus, Kirg ja kirjandus. – Vikerkaar 2011, lk 113.

3 Aaro Toomela, Kultuur, kõne ja Minu Ise. Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 96–99.

4 Säravaim ja kõige põhjalikum sellesuunaline käsitlus on küllap Todd McGowan, The impossible David Lynch. Columbia University Press, 2007.