Pimedas toas leegitseb toominglik valgus

Margot Visnap

Tagore „Pimeda toa Kuningas” ja teatritudengid süüvivad inimhinge saladusse. „Pimeda toa kuningas”: muusikas ja liikumises leiavad noored näitlejad ühtsuse.INGA VARES

Jaan Toominga teatritööd järgivad juba paar viimast kümnendit eetilist imperatiivi, otsides meie maise elu vaimselt olulisi (või kadunud?) väärtusi. Sobitada neid manduva kapitalismiühiskonna pinnasesse on justkui tulutu ettevõtmine. Praeguse ühiskonna väärtusorientatsioon ei küüni kuidagigi Toominga eetiliste tõekspidamisteni. Eneseotsingud (mis on elu väärt? mis teeb elu elamisvääriliseks?) on asendunud mängiva-kaupleva ja materiaalsele edule orienteeruva tarbimisühiskonna väärtuste-reeglitega. Ka viimaste nädalate kultuurijutud keerlevad vaid (käibemaksu)raha ümber, poliitilises mängusaginas meenub kultuur kui eestlase kestmise eeldus ja alus rahavoogude liigutajaile harva. Tooming on kui hüüdja hääl kõrbes, aga tema teatrivormid ei kõla enam sellise võimsusega ja nii suurejooneliselt kui nõukaaegsed protestilavastused, mida hindasid nii 70-80ndate vaatajad, kriitikud, kultuuriintelligents. Rahvuslik identiteet versus võõrvõimu painajalik surve, millega Toominga toonased Vanemuise tipplavastused  meie enesealalhoiuinstinkti toetasid, said väärilise tunnustuse eelkõige tollases kultuuritegijate siseringis, aga kõrgelt hinnati neid ka teatrikunstiliselt tasandilt – uuenduslikku lavakeelt, kujundifilosoofiat ja endast kõike andvaid ekspressiivseid näitlejasooritusi.

Ürgset energiat õhkub praegustestki Toominga lavastustest, ent nende laad on kammerlikum ja sõnum sirgjoonelisem, pateetilisemgi. Seepärast on praegune valik Toominga puhul ootuspärane, lavastada just noortega  bengali luuletaja, kirjaniku, helilooja ja filosoofi, esimese Aasiast pärit Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Rabindranath Tagore (1861–1941) näidend „Pimeda toa Kuningas”. Lugu, mis hakitud 20 pilti, toob vaatajani Tagore usu- ja armastusefilosoofia, luust-lihast inimesteks kehastudes, jättes samas kõlama näitekirjaniku üleva sõnumi. Näidendi keskset jumalaotsingu teemat võiks tõlgendada ka kui oma hinge ja minapilti süüvimist, eneseleidmise ränkrasket teekonda. Tagore teksti lahtimõtestamine koos Jaan Toominga ja tema assistendi Anne Türnpuga võis noortele näitlejaile olla prooviprotsessi põnevaim osa, valgustuslik ja hariv. Ometigi on lavastuse tugevaim külg muusikaline teostus, mis seob pilte ja meeleolusid. Kavalehelt on lugeda, et muusikaline kujundus ja laulude meloodiad on näitlejate endi loodud, mistap on trupi ühtset hingamist kõige rohkem tunda just lauludes ja muusikas.

Tagore allegooriaist tulvil teksti tõlgendamisel – ühtaegu tuleks Kuninganna jumalaotsingu lugu jutustada ja autori filosoofilised mõttekäigud vaatajani tuua – jääb näiteseltskond kohati kimpu. Võib-olla nägi küll lavastaja teadlik ettekirjutus ette eri mängulaadide segamise – õõnsast pateetikast rämeda groteskini, ent teksti ja lavaloo jälgitavusele see paraku kasuks pole tulnud, kuigi lavastaja on pannud noored näitlejad teksti otse saali rääkima (ja vähem omavahel suhtlema). Raske ülesanne, millega nähtud etendusel (lavastust mängitakse kahes koosseisus) sai sisendusjõuliselt hakkama Anne Türnpu Kuninganna teenija rollis. Ent noorte näitlejavõimed ja -oskused jäid paraku valitud mängulaadi varju.

Lõpetav näitlejalend on saanud palju erilaadseid ülesandeid („Tinasõdur, baleriin ja siga”, „Kajakas”, „Eksituste komöödia”, „tsuaF”), nüüd „Pimeda toa Kuningas”, kahjuks aga puudub selles põnevas reas (mis orienteeritud rohkem kehalisele aktiivsusele ja mängitsemisele) veel üks korralik täismõõdus psühholoogiline lavastus, mis annaks aimu noorte tekstitundlikkusest ja rolliloomest.