Poeetiliselt absurdne Euroopa

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Hamburgi-lavastuses „Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud“ näidatakse praegusele muutuvale ja segunevale Euroopale peeglit.

MARIE PULLERITS

Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud“ („Der Stunde da wir nichts voneinander wußten“), autor Peter Handke, lavastajad-kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, muusikaline kujundaja Lars Wittershagen, koreograaf Jüri Nael, koorijuht Uschi Krosch, dramaturg Sandra Küpper. Mängivad Alicia Aumüller, Christoph Finger, Marina Galic, Julian Greis, Franziska Hartmann, Pascal Houdus, Felicia Jackson, Matthias Leja, Jaak Prints jt. Lavastus valmis Hamburgi Thalia teatri ja Recklinghauseri Ruhrfestspiele koostöös. Esietendus 30. IV Hamburgi Thalia teatris.

Lavastuses „Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud“ näeb tegelaskujude laia paletti: tööle kiirustavad kontori-yuppie’d, sädistavad teismelised, tervisesportlased,  tänavasulid, tegusad ehitustöölised, meeleheitel koduperenaised, hajameelsed jaapani turistid, ostlevad mosleminaised ..

Lavastuses „Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud“ näeb tegelaskujude laia paletti: tööle kiirustavad kontori-yuppie’d, sädistavad teismelised, tervisesportlased, tänavasulid, tegusad ehitustöölised, meeleheitel koduperenaised, hajameelsed jaapani turistid, ostlevad mosleminaised ..

.2 × Armin Smailovic

Linnaväljak kusagil Euroopas. Õhtumaale omane sagin. Loendamatud möödujad tulevad ja lähevad, uitavad, koperdavad, kiirustavad, jooksevad, longivad. Naeravad, nutavad, mõtisklevad, askeldavad, peatuvad ja lippavad edasi. Justkui näevad üksteist, ent ei märka enda ümber enamasti midagi. Moodustavad aeg-ajalt trobikondi, kohtuvad, põrkuvad, lahknevad. Lahti rulluvad sõnatud lood meie ajast. Kõik jätavad endast maha jälje, kõik kirjutavad oma ajalugu.

Aprillil viimasel päeval esietendus Hamburgi Thalia teatris Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus austria kirjaniku Peter Handke dialoogideta näidendist „Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud“. Tegemist on suurprojektiga, milles osalevad oma ala tipud nii Saksamaalt kui ka Eestist: Thalia teater kutsus lavastama tuntud tandemi Ojasoo-Semper, Eestist kaasati ka liikumisjuht Jüri Nael ja näitleja Jaak Prints. Ülejäänud 29 näitlejat ja 20 koorilauljat ning lavastusmeeskond pärineb Thalia teatrist. 21.–23. maini mängiti seda lavastust Austria mainekal festivalil Wiener Festwochen, samas saalis, kus Handke näidend 23 aastat tagasi esimest korda lavale jõudis.

Viimastel kümnenditel on Euroopa ühiskonna ilme suuresti muutunud. Sealjuures tundub Handke teos praegu kõnekamgi, sest piirid on avatud või hägusad, inimesed rändavad või on olnud sunnitud kodumaalt lahkuma, populatsioon seguneb. „Multikulti“ on läbi kukkunud, kuid selle tagajärgedega tuleb möödapääsmatult toime tulla, rääkimata praegustest probleemidest hädasolijate ümberpaigutamisega nende kodumaalt. Maailma harjumuspärased koordinaadid on nihkunud – nii sotsiaalsed kui ka neist tulenevalt kultuurilised ja moraalsed. Inimloomus ei ole selle aja jooksul muutunud ning otsing kuuluvustunde ja mingisugusegi püsivuse järele kestab. Inimene on endiselt üksik, haavatav olend. Kas selles kirjus, muutuvas ja liikuvas pildis on üldse võimalik leida mingeid pidepunkte? Mis sellest pildist välja joonistub?

See näidend on lavastamiseks kõva proovikivi, kuivõrd tekstis on mainitud üle 400 tegelase, kelle vahel puudub sõnaline dialoog – tekst koosneb vaid lakoonilistest kirjeldustest linnaväljakul mööduvatest inimestest –, mis jätab lavastajatele palju tõlgendusruumi. Handke poeetiline visand teeb maailmast kaduviku näitelava. See on pilguheit meie ümber toimuvale, läbilõige meie aja inimestest, olemistest, tavadest, atmosfäärist ja suundumustest.

„Tund, mil me …“ on vaataja suhtes nõudlik lavastus: saksa teatritraditsiooni trumpkaart, täpne ja peen sõnaline tekst, puudub täielikult, ent lavaline tegevus on siiski tihe. Linnaväljaku piltidest moodustuvad episoodilised stseenid, mõni joonistub konkreetsemalt välja, teisi tuleb vaatajal tervikust tähelepanelikumalt otsida. Näeme tegelaskujude laia paletti, mis sarnaneb Euroopa mis tahes keskväljaku servalt avaneva vaatepildiga: tööle kiirustavad kontori-yuppie’d, sädistavad teismelised, tervisesportlased, tänavasulid, tegusad ehitustöölised, meeleheitel koduperenaised, hajameelsed jaapani turistid, ostlevad mosleminaised … Kuigi vaataja ees pöörleb kirju segu episoodidest, loovad need väikeseid lugusid, millest omakorda moodustub dramaturgiline tervik. See on kui kildhaaval kokku pandav mosaiik, mille tervikpilt tuleb ilmsiks lõpus.

Dramaturgitöö (Sandra Küpper) on selle lavastuse puhul tänuväärselt tugev: rohked lühiepisoodid võiksid põhjustada liigselt kirju muljekülluse, ent siin tuleb läbiv ülesehituslik telg selgelt esile. Seejuures väitsid lavastajad etendusejärgsel vestlusõhtul, et tõlgendasid autori loal Handke teksti küllaltki vabalt, nii et küllap on siin tegemist ka tõeliselt õnnestunud koostööga. Meeleolud vahelduvad peenelt: koomilis-banaalsele jalaga-tagumikku-stseenile võib järgneda hapram meeleolu ja nukramad toonid. Tüpaažlike tegelasgruppide kõrval võimaldavad mõned korduvad karakterid tuua selliseid meeleoludetaile selgemalt esile: kohtame korduvalt üksikut nukrat vanahärrat; aeglaselt mööda seinaäärt hiilivat daami, kes soovib nähtamatuks jääda; rutiini absurdliku lõbuga trotsivat koristajat; noort naist, kes on kord armunud, kord lapseootel, siis hüljatud. Laval on kõrvuti väikesed lood igapäevast (kohtumised, armumised, lahkumised), elu rituaalsed tseremooniad (pulmad), aga ka kultuurilised suurlood – näeme käsulaudadega Moosest, leinavaid juute nutumüüri ääres ja eurooplastele salapäraste hatifnattidena mõjuvate mosleminaiste linnuparvi. Lavastajatepoolne delikaatsete teemade käsitlemine ilma banaalsusesse laskumata on muljetavaldav. Ajalik on kõrvuti ajatuga.

aa_sirp_15-23_0016__art_r1

Kujundus on ojasoosemperlikult puhas, kasutades minimalistlikke detaile koos suuremate mõõtmetega. Tihedat lavategevust tasakaalustab selge ja täpne lavapilt, mille keskseim element on mastaapne betoonmüüri meenutav sein, mida on võimalik sügavusse nihutada või pöördlava kasutades ümber keerata. Domineerib linnakeskkonnale omaselt anonüümne hall, mida tasakaalustavad värvivariatsioonid vastavalt tegelasgruppidele või episoodidele.

Et sõnaline tekst puudub, on sellevõrra suurem mõju meisterlikul lavalisel liikumisel (koreograaf Jüri Nael). Ühest küljest on lavastatud suurte gruppide sisenemised-möödumised-väljumised, teisalt on tihedas tegevuses näitlejal oma karakteri ülesehitamiseks vaid kümmekond sekundit ning selleks tuleb kasutada erilist füüsilist sõnavara. Siinkohal võimaldab liikumisanalüüs koos psühholoogilise tegelasloomega luua karakteri n-ö füüsilise tõmmise, mis võib avalduda ühes tugevas, korduvas liikumismotiivis või -pildis. Tähelepanu väärib ka tegevus objektidega, kuivõrd mitmed tegelased manipuleerivad oma igapäevaseid esemeid tavapäratul viisil: näiteks võib koristaja hakata ühel hetkel põrandamoppe pea kohal keerutama, luues nõnda ootamatuid tähendusnihkeid ja absurdimomente.

Lahutamatu roll on ka lavastuse helikeelel (muusikaline kujundus Lars Wittershagenilt): monotoonne helitaust rõhutab argipäeva rutiinsust, ent seda on kõrvutatud koorilaulu erilise kasutusega. Lavastajad on peitnud lauljad publiku sekka, mistõttu tekivad etenduse jooksul võluvad segadushetked: kostub sakraalselt mõjuv koorilaul, kuid on selgusetu, kust hääl tuleb. Osa publikust vaatab esiridadest oma selja taha, kuid seda ebaselgem on ülejäänud vaatajatele, kas pead pöörasid kaasvaatajad või on ridadesse paigutatud ka näitlejaid. Saali „peidetud“ laul tekitab tunde, nagu oleks publik ise laval toimuvas sees, kuivõrd heli on ruumis kõikehõlmav ning publiku seast tulnuna tervikutunnet loov. Eriline seotushetk tekib viimaste stseenide ajal, kui süüdatakse rõdu­tuled ning lavavalgus kustub – see on kui valguse heitmine meile enestele, tõdemaks, et me olemegi laval toimuva osa. Koor tõuseb ükshaaval publiku seast püsti. See on habras, pea maagiline hetk, mis paneb paika viimase mosaiigikillu.

„Tund, mil me …” ei ole ühese didaktilise sõnumiga Lehrstück, manitsemaks õhtumaid hoiduma allakäiguspiraalist. Pigem näitab lavastus praegusele muutuvale ja segunevale Euroopale peeglit. See on katse vaadelda, mis meie ümber praegu toimub ning esitatavad fragmendid äratavad igas vaatajas oma isiklikud seosed, pannes meid enesesse vaatama ja küsima, kes me oleme, kust me tulnud oleme ning kuhu edaspidi suundume. Euroopa viimaste kuude ühiskondlike probleemide valguses esitab lavastus need küsimused iseäranis teraval hetkel, kui praegu langetatavatel otsustel on kaugeleulatuv mõju. Milliseks kujundame pildi oma linnaväljakust ning mis meeleolud seal valitsevad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht