Polüamooria Telliskivis

Urmas Lüüs lõi Sõltumatu Tantsu Laval erilise atmosfääri kõrval ka ideede võrgustikke, kus terviku iga osis on võimaluste pilve moodustav induktiivne lüli.

FRANCISCO MARTÍNEZ

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Urmas Lüüsi lavastuslik installatsioon „Ülerahvastatud üksindus“ Sõltumatu Tantsu Laval 12. – 14. IV, 18. – 21. IV ja 23. IV. Sisekujundaja Juss Heinsalu ja butafoor Marko Odar.

Miks pimedus hirmutab meid, kui see on vaid puudumine? Armastan õuduse vaakumit.

Mina ise ja mu asjad vormivad melanhoolia. Armastan hüperlinki.

Sinu ja minu elu loendatakse aastatuhandete kaupa. Armastan lõpmatust.

Torulukksepaks maskeeritud teise maailma saadik Urmas Lüüs istub ooteruumi nurgas ja ei avalda külastajatele, et ta on tõepoolest Hitchcock „Üle­rahvastatud üksinduse“ taga. Kahjuks ei ole meid kunagi varem tutvustatud, nii sean sammud tema poole, et öelda, kes ma olen. Tema reageerib hüüdega „Francesco!“ (nagu oleks ta seda vampiiri oodanud).

Samal ajal kui ma vaatan installatsiooni, püüab üks arhitektuuriajaloolane selgitada seda oma tütrele. Sellele vaatamata ilmub Urmas Lüüsi kogum minu ette sõnaeelsena, frontaalsena, sellel puudub kokku kuhjatud tähendus ja see ületab oma materiaalsuse piirid. Rohkem kui erilise atmosfääri on Lüüs loonud visuaalsete ja füüsiliste objektidega vildist ideede võrgustikke. Selle terviku iga osis on induktiivne lüli, moodustades võimaluste ja potentsiaalide pilve. Kirjanik Agustín Fernández Mallo on määratlenud sellist asjade ühendamise viisi kompleksse realismina, mis omakorda loob „asjade uusi sugulusi“.1

„Ülerahvastatud üksindus“ on düstoopiline imedemaa, kuid Alice’ita. Ei ole selge, millisele uksele koputada, kuhu vaadata, mida puudutada, mida avada ja mida sulgeda.

Aron Urb

Kui armastajapaar läheb lahku, siis meie linna üks tänavaid hüljatakse, tuul puhub meie mälestuste puiesteel; pargid, kus pidasime piknikke, on külmad; pingid, kus tülitsesime ja õrnutsesime, on puhastamata. Sama juhtub, kui keegi kaotab oma abikaasa. Armastuse linnaplaneering.

Ka kireta kehad moodustavad maastiku. Armastan depressiooni.

Millestki midagi teada, tähendab selle omamist; paraku ka kedagi armastada, tähendab teda omada. Armastan omamist.

„Kui üksildased võime olla? Kas praegusel ajal saab üksi olla?“ Urmas Lüüs võtab mind vastu nende pealtnäha vastuoluliste küsimustega. Meil on selleks maskid, vastan talle.

„Nagu ise näete, siis see, mida olen installatsioonis kasutanud, ei ole maskid, vaid olen kõik selle kaasa toonud. See lubab mul luua kujuteldavaid kooslusi, mida olen saanud oma suguvõsast – vanaemalt, vanatädilt … Ma lihtsalt näitan nende jälgi, kes on mind füüsiliselt või ka mentaalselt mõjutanud.“

Üksindus on täpne fantaasia, mida võite näha ja puudutada selles performatiivses installatsioonis. Nürid noad ja teritamise akt panevad mõistma põlvkondade jooksul kogunenud passiivset agressiivsust. Installatsioonis on kellad, mis näikse käivat tagurpidi, aja eest põgenevat. On peegleid, mis paljastavad varju või kummituse (see sõltub juba, kui palju Carl Jungi uskuda). Kraanist tuleb musta vett ja vannis on meie sõpruse jäänused.

Kõik asjad, millel on liiga palju tähendust, et neid saaks mõista, on ülearu, nagu surmgi. Theodor Adorno kritiseeris Walter Benjamini, sest Benjamin uskus, et mõnedel asjadel on „kivistunud rahutuse“ tõttu tagasivaatamise võime.2 On raske tõestada, et asjad võivad hõivata koha ja aja meie sees, kuid see veel ei tähenda, et asjad ei võiks seda teha. Asju saab defineerida, kuid neil on ka võime suhestuda. Asjad on paindlikud ja selektiivsed, neis on maailma loomise võimet ja nende abil võib näha avaramat pilti, asjad panevad ka inimese paika.3

Käsikäes surma poole. Ma kujutan ette su tontlikku nägu ja leinan sind isegi siis, kui sa oled veel elus. Armastan Heideggeri moodi.

Sa oled mulle nagu kükloobi üksik silm. Armastan ainult ühte.

Sa tood mu ellu valgust. Armastan pimendamist.

Joan Fontaine mängis küllaltki gooti­pärases lavastuses „Rebecca“ (1939) Maxim de Winteri teist naist. De Winteril oli naine, kelle nimi oli Rebecca ja kellesse ta oli sügavalt kiindunud, kuid kes oli aastaid tagasi surnud veidratel asjaoludel. Rebeccast sai Maximile kinnimõte, tema uus naine hakkas uskuma, et ta on vaid tõelise armastuse aseaine. Hitchcock tõi judisema paneva armukolmnurga uuesti välja filmis „Vertigo“ (1958). Seekord mängis James Stewart endist detektiivi, kellel oli kõrgusekartus, ja kelle üks tuttav palkas jälitama oma naist Madeleine’i (Kim Novak). Seegi kord sai naisest, keda Scottie jälitas, tema kinnisidee, kuid Scottie ei suutnud naist päästa. Ta oli lohutamatu, kuni kohtas Judyt, kes sarnanes Madeleine’iga. Scottie taastas allasurutud armastuse ja riietas Judy samadesse rõivastesse, nagu oli kandnud Madeleine.

Urmas Lüüs on omandanud disainerihariduse, kuid ta esitleb ennast kunstnikuna ja töötab nagu arheoloog. „Igas objektis on inimesega seotud ruum, mis toob inimese objekti tagasi,“ rõhutab Lüüs. Ta tahtis luua veel „ühe preformance’i“, kus asjade kogumis varisevad kokku tulevik ja minevik. Järgides seda eesmärki, on ta raamatute, ehete ja pesemata nõude abil loonud puuduva kohalolekutunde. Antidisainesemetega on ta dekonstrueerinud modernsuse esteetika (need esemed ei ole vajalikud, kuid need tükivad esile). Esemeid saadavad heli-, valgus- ja videoefektid ja ka sellele kooslusele võõrad kehad.

Väljapanek on jagatud tubadeks ja need tuletavad meelde kunstniku eelmist näitust „Teatavate piiride poorsusest“ (Hobusepea galerii, 2021). „Pärast vanaema lahkumist hakkasin remondi jaoks korterit tühjendama. Minu ette oli kuhjunud 83 aastat elu.“ Urmas Lüüs parafraseerib sõpruse mõistet arusaamaga, et „ütle mulle, mis on sul kodus ja ma ütlen, kes sa oled. Inimese identiteet peitub sügavalt teda ümbritsevates objektides.“

Jean Paul Sartre on samuti juhtinud tähelepanu, et kui tahta vastata küsimusele „kes me oleme?“, tuleb vaadata asju, millega oleme ennast ümbritsenud. Asjad, mida oleme enda ümber koondanud, määratlevad meid ennast, nagu rõivad kapis, söögiriistad köögis, mööbel elutoas, poja joonistus kirjutuslaual, salajane õnneamulett vihmamantli taskus jne.

Meie kodu kõige tähendusrikkamad esemed võivad olla just need, mida algselt ei peetud millekski.

„Ülerahvastatud üksindus“ on düstoopiline imedemaa, kuid Alice’ita. Ei ole selge, millisele uksele koputada, kuhu vaadata, mida puudutada, mida avada ja mida sulgeda.

Karta on, et mõnelgi külastajal jäi mõni salapaik nägemata. Urmas Lüüs aga ainult rõõmustab selle üle.

Me oleme laborihiired.

Kuid kas meie suhe inimeste ja objektidega on ikka võrreldav? Pärast seda, kui antropoloog Daniel Miller oli Londoni 30 perekonna kodusid uurinud, pani ta kahtluse alla tõdemuse, et asjad on ainult inimeste passiivsed kaaslased. Tema arvates tuleks ka materiaalset kultuuri vaadata millenagi, millel on valikuvabadus. Näiteks panustades kodustele mugavustele, korrale, tähelepanu kõrvale juhtimisele, toovad asjad esile suhteid, mõnikord ka genereerivad enesepettust, allasurumist ja võõrandumist.

Miller toob ühe näitena George’i korteri: see tekitab segadust just tühjuse tõttu, seal valitseb rahustav puudumine, mis mõjus külalisele (Millerile) vägivaldsuse, pingelisuse, ebaviisakusena. „Siin elab keegi, kellele teise soki jalga tõmbamine on täiesti teistsugune kogemus, kui oli esimese soki puhul.“4

Korteri materiaalne tühimik osutab sellele, mis on George’iga juhtunud: tema sunnitud pensionile jäämine 55aastaselt, varasem töö suure ettevõtte ametnikuna, raskus võtta vastu individuaalseid otsuseid ja kanda vastutust, üksindus ja vahest ka depressioon. Kodus puudusid kaunistused, sest millelgi ei olnud mõtet.

Milline ilus praht. Meie armastus kasvab sisemise ja välise mustuse koosmõjul. Armastan plekki.

Maailma kogu informatsioon on minu ja sinu vahel. Armastan rohkelt andmeid.

Ma sisenen endasse, kui olen koos sinuga. Armastan basseini.

Me kardame tundeid, sest need toovad välja, kui haavatavad me oleme, et me ei ole kangelaslikud, vaid haprad ja kehalised. Meie keha vajab hellitusi, suudlusi ja komplimente, sest armumine tähendab, et lubame teisel tungida oma kehasse ja vaimu, et ühendame maailmad üksinduste radikaalses vahekorras.

Sotsioloog Klaus Theweleit väidab Freudile põhinedes, et valime asju sama moodi, nagu armume: tugineme alateadvuse sunnile, andmata endale mõistusega aru ja oleme pimedad isegi oma motiivide ja ihade suhtes.5 Järgides ka psühhoanalüütilist traditsiooni, on Jean Baudrillard väitnud, et asjade omamine on seksuaalse perverssuse karastatud režiim.6

Mitte midagi, nii on see ka pärast meie vahekorda. Armastan auku.

Milline soe uppunud seniit on sinu sees. Armastan Ikarost.

Enamorá’ de tu pistola, roja amapola. Amor Rosalía.*

Urmas Lüüs teeb kokkuvõtte: „Üksindus on meie aja üks jõhkramaid pandeemiaid. See murrab su, halvab sind, surub su maha. See võib siseneda aknast, televiisori või nutitelefoni kaudu. Me pole kunagi varem olnud teistest inimestest nii ümbritsetud, kuid inimkond pole ka kunagi varem kannatanud nii laialt levinud üksindustunde all.“

See mõjutab ka viisi, kuidas armastame, järjest enam vingudes ja pealiskaudsemalt. Armastan kriiside kriisi.

Tõlkinud Reet Varblane

* Armu oma relva, punane moon. Armastan Rosaliat.

Francisco Martínez on antropoloog, kes on huvitatud materiaalsest kultuurist, sotsiaalsest disainist ja etnograafilistest eksperimentidest.

1 Agustín Fernández Mallo, Teoria General de la Basura. Barcelona: Galaxia Gutenberg. 2022. El Libro de Todos los Amores. Barcelona: Seix Barral 2018.

2 Walter Benjamin, Illuminations. London: Fontana 1973.

3 Francisco Martínez, Ethnographic Experiments with Artist, Designers and Boundary Objects. London: UCL Press 2021.

4 Daniel Miller, The Comfort of Things. Cambridge: Polity 2008, lk 10.

5 Klaus Theweleit, Object-Choice (All you need is love …). London: Verso 1995.

6 Jean Baudrillard, The System of Objects. London: Verso 1996.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht