Põrgulikud õnnesoovid

Dante „Jumalik komöödia“ on lavastuse algmõttena ühtaegu silmanähtav ja varjatud, õrritades nii mitme tõlgendusvõimalusega.

OTT KARULIN

Ugala teatri „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“, autor Roos Lisette Parmas (Dante Alighieri poeemi „Jumalik komöödia“ ainetel), alusteose tõlkijad Harald Rajamets, Ilmar Vene ja Ülar Ploom, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Arthur Arula, helilooja ja muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, valguskujundajad Mari-Riin Paavo ja Laura Maria Mäits. Mängivad Jass Kalev Mäe, Janek Vadi, Tanel Ingi, Maarja Mõts ja Margaret Sarv. Esietendus 29. VI Ugala teatris.

Mul polnud õrna aimugi, kui väga ma olen igatsenud suurvorme, teatrit, mille kujundi- ja mõtteruum meelitab mind endasse uputama, kuid hoiab hellalt ka pinnal. „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“ kõditab pealegi vaataja üldinimlikku ja seega vastupandamatut uudishimu, hoides publikut pidevas „aga mis nüüd juhtub?“-pingetules. Seejuures on Dante „Jumalik komöödia“ lavastuse algmõttena ühtaegu silmanähtav ja varjatud, õrritades nii mitme tõlgendus­võimalusega.

 

Põrgu pereringis. Appi, jälle sünnipäev! Järjekordne kohmakaspidulik istumine pereringis, isa iga-aastased passiivagressiivsed naljaviskamised („Mina olen siin praegu ainuke, kes on tema sündimise nimel vaeva näinud!“), abikaasa pidev ettehoolde mõõtu asjatamine päevakangelase ümber, väikeõe ülipüüdlikkusse maskeeritud tähelepanukarjed ja sõbra ebamugavust varjav ükskõiksus on kõik sünnipäeva­tordil küünaldena reas – ole vaid mees ja naudi. Said aru!? Ei saanud? No siis laulame veel kord: „Paalju õõnnnee, kallis Daaniel!“ ja veel kord ja veel kord ja veel kord ja veel kord ja … Pole kahtlustki, et see on põrgu, aga et põrgus näib kehtivat contrappasso printsiip ehk piin on sooritatud patuteoga kas võrdelises või pöördvõrdelises seoses,* peab küsima, mille vastu on Daaniel oma maises elus eksinud?

Jass Kalev Mäe kehastuses on see sünnipäevalaps peaaegu vihastama ajavalt tahtetu, kostitades külalisi näole raiutud naeratusegrimassi ja apaatiaga. Suursugune läikivpronksjas ürp üll ja söestunud loorberipärg peas, laseb ta end ühest argirituaalist teise talutada, kuid välise auväärsuse ja võidurõõmu all tundub kobrutavat üleolek ja viha. Või teen talle liiga, sest peoseltskond on tõepoolest äärmiselt tüütu?

Mustade stalagmiitidega palistatud laval, kus nii päevakangelase troon – diivan – kui ka peolaud ja baarikapp on kaetud krobelise tõrvakihiga (kunstnik Arthur Arula), on peremeheks muidugi mustasarvne isa, aga pole see koht paradiisiks temalegi. Tanel Ingi mängib isa armastusväärse usinuse ja tüütu jonnakuse piiril, kel iga hetk üks toost varrukast võtta, aga kui ikka magus enne soolast lauda kantakse, läheb katus sõitma. Sest niimoodi lihtsalt ei tehta! Kuigi viide saatanale on selge ja saab kinnitust stseeni lõpumonoloogis, mille järel publik, nagu Dantegi, põrgust purgatooriumi juhitakse, pole Ingi isa ega teisedki sünnipäevalised ühemõtteliselt „Jumaliku komöödia“ tegelased.

Janek Vadi taevasinises toogas ja kuldse loorberipärjaga sõber on muidugi viide Vergiliusele ehk Dante saatjale tema rännakul eelpõrgust maise paradiisini, kuid sellel põrgulikul sünnipäevapeol pole tal oma juhitavale erilisi tarkuseteri pakkuda (kui jätta kõrvale õpetus, kuidas õigesti šampust valada), sest temagi leiab pigem kosutust luule asemel väga heast (ja ilmselt kallist) toidust, kirjeldades andunult oma hiljutist toiduorgasmi. Aplana peaks see tüüp kuuluma seega põrgu kolmandasse ringi, nagu peaks teise ringi keeristormis oigama Daanieli õde, kelle leopardi-, selle himuruse sümboli mustrilist kleiti ehib kui sõlg paljastatud kihvadega kiskjapea.

See, et Maarja Mõtsa ões pole põrgulikku pahatahtlikkust ja et tema tahet vennale meelejärgi olla kannab just nimelt õearmastus, avaneb lõplikult lavastuse teises osas, kuigi väike kadeduseuss näib teda ikkagi närivat, nii et ilmselt paigutaks Dante ta purgatooriumi teise, kadedusest puhastumise ringi, ja me saame rahuliku südamega arvata, et lõpuks avanevad paradiisi väravad temalegi.

Kõige julgemalt on dramaturg Roos Lisette Parmas mänginud Dante armastuse kehastuse ja tema teispoolsusse rännaku algataja ja kaitsja Beatrice’i tegelaskujuga. Absoluutse ja ebamaise puhtuse sümbolist on põrgupeol saanud Daanieli abikaasa, kes kohtleb oma meest kui väikelast, tupsutades nunnutavalt tema tordiseks saanud suunurki ja pragades, kui ootamatu verejooks on meheraasukese peorüüd määrinud. Margaret Sarv on selles rollis mõnusärritavalt tõetruu, hoidudes karikeerimisest, kuid ometigi süda sees karjub, sest see astraaltiivuline helikopteremme ei saa ju ometigi olla Beatrice! Saab muidugi, vaata lavastus lõpuni – põrgus ongi kõik segamini, aga, nagu öeldakse, tunneli lõpus paistab alati valgus, seega: „Teele, teele, põrgulised!“

Aga on siin ikka piisavalt kõle? Ringo Ramuli lavastuse tavatu ruumikasutus jääb muidugi meelde, juhtides publiku sünkjast põrgusaalist mööda kitsast ja pimedat-kui-kaljulõhe koridori veel ühte esmapilgul tundmatusse ruumi. See, et pea peale on pööratud nii Ugala teatri väikese kui ka suure saali paigutus ning võib vaid aimata, mis järgmise nurga taga ootab, krutib vaatajas nii elevust kui ka ärevust, nii lapselikku avastamisrõõmu kui ka alalhoidlikku ettevaatlikkust. Seeläbi on samastumine Dante/Daanieli rännakuga kehaliselt tajutav, aga võinuks olla veelgi kõledam ja ettearvamatum, sest läbitakse ju ometigi Maa keskpunkti, kus laskumisest saab äkki tõus ja … Ah, mis sa, paberil lavastaja, tänitad! Tahad, jätame su teiste kõrkidega purgatooriumi esimesse ringi kivikoormat kandma, manitseb mu sisemine Vergilius.

Maine paradiis. Vakatan, sest järgnev ruumivahetus on totaalne: must on saanud valgeks, madal kõrgeks ning olles silmitsi selle igapäevahetkede katedraaliga, kus õhus tantsisklevad turvahäll ja aiakäru, karikas ja klaver, vist isegi üks delfiin (?) ja mis kõik veel, voolab publikusse hellust. Just siin, lavastuse põhiosas, seonduvad teksti- ja ruumi­dramaturgia ning misanstseenid otsekui alkeemilises protsessis väärismetalliks, mille pinnal veiklevad viivud küllap meist paljude eludest. Esiti installatsioonina mõjuvad olmeesemed saavad igaüks loo kulgedes konkreetse aegkoha Daanieli elukäigus, nii et kui suudaks kõik stseenivahetused ja näitlejate paiknemised laval meelde jätta, siraks ruum kui tähistaevas, kus iga täke taevavõlvis tähistab mõnd elusündmust ning neist moodustuksid omakorda ühe saatuse tähtkujud. Näe, seal paremal on aina kõrvuti kulgevad Õdevenda, sellest veidi üleval pool surematu Emaarm ja heitlik Purjusisa, näe, seal aga, vasemal, kutsub sind Esimene Armastus, tehes silma Sõbramehele, nende kõigi keskel aga … Tõepoolest, mis?

Kui saaks midagi oma elust unustada, siis mis oleksid need traumad ja pettasaamised, mille sa Lethe jõevoolus endalt maha pesed, sest sa ju tead, et end järgmisena Eunoë veesängi heites meenub ainult hea? Just selle valiku ees on Daaniel purgatooriumi sisenedes. Dramaturgi tahtel on tegelases, kes Daanielile tema võimalusi selgitab, kokku saanud nii Dantet purgatooriumis esimesena kohanud Cato kui ka Dante kogemus juba purgatooriumi järel ehk maises paradiisis, kus need kaks Paradiisiaia jõge asuvad, aga see kokkuvõte ei häiri mitte üks põrm.

Parmasele ja Ramulile on patukahetsusest ilmselgelt tähenduslikum just maine sfäär ja teemad, millega ollakse ehk silmitsi isegi, sest enamik meist on pidanud kaaluma iseenda ja teiste mõju (ehk isegi süüd) meie valikutele, olgu selleks siis aina napsise isaga kasvanu põlgavkirglik suhe alkoholi, lapsena emata jäänu pelgus peret luua vms. Seejuures ei ole Daanieli tegelaskuju üldistus, vaid vägagi lihast ja luust inimene, meelitades tõlgendaja kiusatusse otsida prototüüpi.

Näitlejate ülesanne on muidugi sellevõrra keerulisem, et lugu kulgeb, vaimustavalt pinget hoides, tagant ettepoole – alustades vahetult enne põrgustseeni ja lõpetades ilmselt esimese mälestusega emast, kes Daanieli magama äiutas. Jass Kalev Mäe rollilahenduses on endiselt tajuda eemale- ja omaette hoidmist, aga põrgu kivistunud apaatiani pole see Daaniel veel jõudnud ning loo edenedes aina noorenedes mureneb kihthaaval ka tema aastatega kogunenud kaitserüü. See lapseliku rõõmu ja siiruse, aga ka alles kõiges teistest sõltuva haavatavuse taassünd on mängitud dramaturgiat usaldavalt liialdusteta, nagu Maarja Mõtsa õdegi, kelle eneseotsingud jäävad ehk nukraltki venna läbielamiste varju, kuid soov Daanielile sünnipäevatorti küpsetada püsib siirana.

Sedamööda, kuidas aeg tagasi kerib, saab selgemaks ka Daanieli algtrauma, mida andestamata pole paradiisi asja. Nii tundub, et Danieli eemal- ja üleolek põrgus etendatud sünnipäeval on suuresti lein ema puudumisest ning et tema vihagi on ehk vähemalt osaliselt enesekohane (riskides nii põrgu seitsmendasse ringi määramisega). Leppimist isaga pole küll veel toimunud, kuid mälupilte silme eest läbi lastes märkab ehk Daanielgi nii tema kui ka oma õe leina. Heaks abikaasaks see teda vist veel ei kasvata, selleks peab ta kõigepealt rahu tegema oma esimese ja absoluutse armastusega, et ema kõrval oleks ruumi rohkemaks kui pelgale nunnutav-pragavale karikatuurile.

Paradiis? Ah, jälle sünnipäev! Sel korral päris Päikese all – kuhu meid nüüd siis ikkagi juhiti, kas tõesti õndsasse lõppjaama, paradiisi, või pigem ikka tagasi maisesse ellu, ärganuna, targemana. Dantel said oma paradiisikogemuse kirjeldamisel sõnad otsa, aga äratundmise pikne lõi ometigi pildi selgeks. Daaniel aga ju ei astunudki lõpuks Eunoë voogu, seega valis ta teadmatuse, tunnistades nii trauma kui ka rõõmu väärtuslikuks inimkogemuse kujundajaks. Ja nii käibki salatikauss peolaua ääres jälle käest kätte, nagu süttib selle perekondliku peorituaali ümber küllap kaitsva sõõrina … Tõepoolest, mis? Eks ikka „Armastus kui tasa pöörlev ratas“, kui Dantet uskuda.

* Tekstis on läbivalt kasutatud Ülar Ploomi kommentaare Dante „Jumaliku komöödia“ kolme osa eestikeelsele tõlkele.