Postitants legitiimsuse ja õilistuse otsinguil

Diana Harteni postitantsulavastuses „Behind My Skin“ on postitantsu tegelikult vähem kui reklaami põhjal võib arvata.

HEILI EINASTO

„Behind My Skin“, autor ja lavastaja Diana Harten, dramaturg Anne Türnpu, kunstnik Sarah Nõmm, helikujundaja Jekaterina Viltsenko, valguskujundaja Mikk-Mait Kivi, teksti autor Maria Krugovaja, tõlkija Aare Pilv. Tantsivad Freyja Tralla, Helen Vaikma, Pia Martin ja Kristel Mikkus. Esietendus 17. IX Sakala 3 teatrimajas.

Diana Harteni lavastuse „Behind My Skin“ („Minu naha taga“) lavaletulekust kõneldakse kui erakordsest sündmusest. Nii kirjeldab seda kui „esimest postitantsule pühendatud lavastust“ mitte üksnes Postimees,¹ vaid sama kinnitab kaudselt ka ERRi „Ringvaade“.² Mis teeb postitantsu erakordseks võrreldes näiteks uue tsirkusega? On see postitantsu minevikuseos striptiisi ning sealtkaudu pornotööstuse ja prostitutsiooniga? Ent prostitutsiooni vari, kuigi vähem teadvustatult, hõljub ju ka klassikalise balleti möödaniku (ja osaliselt ka oleviku) kohal – veel vähem kui sada aastat tagasi võisid rikkad patroonid täiesti ametlikult käia Pariisi ooperis lava taga baleriine kiibitsemas ja endale kallimaid valimas; varjatumal kujul on balletilaval kehamüümist toimunud hiljemgi.³

Ei saa ju postitantsu „erakordsus“ tuleneda ometi ka posti ümber hööritavast poolalasti kehast – ajal, mil kunsti nime all on nüüdistantsu laval pea­hoovuseks tõusmas mitte üksnes genitaalide paljastamine ja nende demonstreerimine, vaid ka nende publikule lausa näkku surumine koos keha väljutus­toimingute ja selle tulemite eksponeerimisega.

Või ehk siiski? Balleti maine päästab ajalooline seos kuningliku õukonna ja ühiskonna eliidiga, nüüdistantsu jälle tunnustatud ülikoolide etenduskunstide transgressioone soosiv retoorika, side mainekate teoreetikute tekstidega ja prestiižikate festivalide toetus. Postitants sarnaselt uue tsirkusega jääb aga kummalisse seisu, kus oma kunstiväärtust tuleb tõendada seltskonnale, kellele klaasi urineerimine ja avalik eneserahuldamine on kunst, kuid kehaliste mustrite loomine erisuguste abivahendite toel (nagu toru, kangas või rõngas) on pigem küsitava väärtusega võimlemine ja trikitamine, millel pole ka ette näidata kunstivaldkonna siniverelist sugupuud.

Muidugi püüab postitantski leida endale väärikat ajalugu, mis teda legitimeeriks ja isegi õilistaks – umbes nii nagu see sündis sada aastat tagasi India klassikalise tantsuga, millele faktide ja fantaasia läbipõimumise teel vormiti soliidne ajalugu. Postitantsu harrastajad eelistavad seoseid striptiisiga vähendada ning viidata postitantsu eelkäijana XII sajandil sündinud liikumisstiilile mallakhamb, mis on segu joogast, võimlemisest ja maadlusest ning mille harjutused sooritati postil. Otseseid tõendeid postitantsu väljakasvamise kohta mallakhamb’ist paraku ei ole.⁴

Lavastuses „Behind My Skin“ on postitantsu siiski vähem kui reklaami põhjal võib arvata. Jah, seda on: näeb vertikaalse metallteiba ümber ja kõrval turnimist ja keerlemist, stiilile omaseid mustreid ja võtteid, mis silmale küll kenad vaadata, kuid mulle jäid need ikkagi omaette nippideks, tõusmata tasemele, mida võiks nimetada kunstiliseks üldistuseks. Pean tunnistama, et ma ei saanud saalis istudes hästi aru, mis asja need neli heas füüsilises vormis naist vaatajate ees ajasid,⁵ olgu siis posti juures või mujal ruumis. Posti­tantsu raamistasid ja liigendasid postmodernse tantsu klišeed: ikka see tuttav jooksmine (tuleks vist anda auhind tantsulavastusele, kus hoidutakse jooksust), tähendusrikkusele pretendeerivad pikad pausid, raskel sammul kõnd, publikusse vaatamine ning sama võtte kordus, kordus, kordus – mis jääbki korduseks.

Juba üle kahekümne aasta on nüüdis­tantsulavastuse peaaegu et kohustuslikeks komponentideks saanud videopilt ja sõnaline tekst. Aga teksti, olgu või lavastuses kasutatud Maria Krugovaja oma, mis Harteni kinnitusel oli üks tema peamisi inspiratsiooniallikaid,⁶ eelistan lugeda kodus, bussis, rannas, tööl jne või kuulata rutiinse tegevuse (koristamine, triikimine, rohimine, niitmine jne) saatel. Teatrisse ei too mind tekst, vaid see, mis jääb tekstist väljapoole; tantsuteatrisse kõik see, mida vahendab liikumisteksti loov reaalne inimkeha.

Kuigi lavastuses olid olemas nii keha kui ka liikumine, jäi toimuv seosetute sõnade, lausungite ja lausekatkete tasemele, mõtestatud teksti ei sündinud. Oli kauneid, südamlikke, liigutavaid – ja ka tüütuid, lamedaid, tobedaidki – hetki, paraku mulle ei seostunud need nii omavahel kui ka tutvustavate ja teoses kasutatud tekstidega. Küsitavaks jäi ka mitte üksnes pealkirja inglise keel (mis võimutseb kui Sosnovski karuputk), vaid ka tähendus. Miks „minu naha taga“ (behind my skin), mitte „all“ (under my skin), nagu oleks loogiline kõiki lavastusega seotud tekste arvestades? Aga paber kannatab kõike ja kui ülikoolist midagi muud kaasa ei võeta, siis teksti koostamise ja kõlavate sõnade tegemise oskuseta seda ei lõpeta.

Harten on end nimetanud postitantsu eestkõnelejaks Eestis ning selle soovi ja kindluse on talle vaieldamatult andnud õppimine Tallinna ülikooli koreograafia osakonnas ja selle lõpetamine.⁷ Just õppimise ajal tekkinud vajadus tõestada valitud tantsuala kunstiväärtust on ärgitanud Hartenit kirjutama postitantsust seminaritöö, mille põhjal valmis artikkel Tantsukuukirja, kasutama postitantsu õppetöö ülesannetes ja astuma sellega üles kooli vilistaste lavastustes^.8

Mulle näib, et postitantsu ühendamine nüüdistantsu tüüpvõtetega, mis kriitikas on tunnustust leidnud,⁹ pole sündinud mitte Harteni sisemisest veendumusest, et need pakuvad tuge teose kontseptsioonile, vaid usust, et need muudavad postitantsu kunstiväärtuslikumaks. Aga kas seda vajab valdkond, millel juba praegu on kolm põhisuunda (pole sport, pole art, exotic pole dance), mis annavad postitantsule rikkalikuma ja mõtestatuma kasutusvõimaluse kui lavastuses nähtud.

Jõuan uuesti küsimuseni, miks ikkagi postitants. Mis on see mõte, millele on vaja just seda vertikaalset maa külge kinnitatud teivast, selle ümber ja küljes liikuvat inimkeha? Selle leidmiseks on vaja rohkemat kui meediakära või seni peamiselt põranda all oleva liikumisstiili rambivalgusesse toomist. On vaja mitte ainult väljuda oma mugavustsoonist, vaid enne endalt küsida: mis see üldse mulle on?; kes ollakse siin ja praegu?; mis on see, mille vastu maailm (publiku vormis) saaks või peaks huvi tundma? Vaid siis ilmub idee, mis julgelt väljendub valitud liikumisstiilis, tundmata muret tunnustamise pärast. Vaid siis vormub mõte, mis ei jää pidama üksnes nahaalustesse pindmistesse kihtidesse, vaid tungib luuüdi sügavusse, et lennelda graatsiliselt postil.

1 Postitantsulavastus etendub Eestis esmakordselt suurel teatrilaval. – Postimees 12. IX 2022.

2 Vt https://menu.err.ee/1608715858/diana-harten-postitantsul-on-nii-palju-potentsiaali

3 Deirdre Kelly, Ballerina: Sex, Scandal, and Suffering Behind the Symbol of Perfection. Greystone Publishers 2014.

4 Diana Harten, Postitants kui unikaalne spordi- ja tantsuala. – Tantsukuukiri nr 116.

5 Etendus toimus Sakala 3 teatrisaalis nii, et vaatajad istusid kas maas või toolidel etendajatega samal tasapinnal, nii et lava oli praegusel juhul tinglik mõiste.

6 Postitantsulavastus etendub Eestis esmakordselt suurel teatrilaval. – Postimees 12. IX 2022.

7 Minu arvamus tugineb asjaolule, et olen Harteni arengu tunnistajaks olnud alates tema sisseastumiskatsetest Tallinna ülikooli, juhendanud tema seminari- ja hinnanud bakalaureusetööd.

8 Rene Köstri „Veenus.me“.

9 Iiris Viirpalu, Füüsilised ja vaimsed sinikad. – ERRi kultuuriportaal 23. IX 2022.