Põud külameeste põues

Priit Pedajase „Põud ja vihm …“ on sundimatu, voogav, leitsakuliselt rauge, lavastuse õhulisuses on suur osa orgastilisel liikumisrežiil.

MEELIS OIDSALU

Eesti Draamateatri „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“, autorid Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valgus- ja videokujundaja Kristjan Suits, valguskujundaja assistent Hilja Irdla, video- ja helikujundaja Tauno Makke. Mängivad Martin Veinmann, Kaie Mihkelson, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Karmo Nigula, Teele Pärn, Hilje Murel, Pääru Oja, Marta Laan, Amanda Hermiine Künnapas, Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Tõnu Oja ja Tiit Kikas. Esietendus 27. IV Eesti Draamateatri suures saalis.

Anneli Saro Kõivu-teemalisest doktoritööst* sain teada, et 1993. aastal Ingo Normeti käe alt lavale tulnud ja lavakooli XVI lennu etendatud „Põud ja vihm …“ oli üldse esimene lavastus, mida lavakooli vastavatud mustas saalis avalikult etendati. See suvaline tõik erutas mind, sest nii kirjanike liidu musta laega saali kui ka selle eeskujul nimetatud lavakooli musta saali salapärased, hirmutavad nimed erutasid mind noorena juba ammu enne seda, kui neisse üldse sattusin. Kujutasin neis toime pandavat okultlikke tseremooniad.

Sünk nõiduslikkus on omane ka Kõivu võrokeelsele põuasest 1914. aasta maailmasõja suvest ja väidetavalt Kõivu perekonnaloost kõnelevale näidendile. Just nimelt nõiduslikkus, mitte needuslikkus. „Põuas ja vihmas …“ pole neetuid, sofioksanenlikke ega tšehhovlikke ajaloo- või ajastuohvreid. Näeme laval oma elu otsekui esile manavaid tegelasi, kes sisemisi sunde pereliikmete ja külaelanike eest varjates peavad omaenda isikliku õnne eest salavõitlust just kui miskised sortsid.

Kõivu näidendit võib täiesti vabalt lavastada Eesti sajandihaku külaelust kõneleva rahvaliku well-made play’na. Dramaturgilist dünaamikat on oi-kui-palju. Tegevusliinide määramatus ja üheaegsus häirib ergutavalt. Pagari (Martin Veinmann) perekonna arutelude taustal kõlab vägagi aktuaalne purjus külameeste agressiivne räuskamine külatänavalt, otsitakse põgenema pääsenud „mõrvarit“, keda lintšida. Ega lõpuni aru saagi, kas see mõrvar, keda küla kõvemad löömamehed eufooriliselt taga ajavad, on üldse olemas, või on tegemist reaktsiooniga libauudisele, mille peale on lihtsalt otsustatud ajatäiteks laamendama kukkuda.

Pedajase lavastus on sundimatu, voogav, leitsakuliselt rauge, lavastuse õhulisuses on suur osa orgastilisel liikumisrežiil. See, kuidas kõnelevad kehad taluköögis ümber paiknevad, juhatas mu transi servani: ühel hetkel märkasin end keskenduvat ainult näitlejate ümberpaiknemise „tantsu“ jälgimisele, ma ei kuulanudki enam teksti, tundsin end vajuvat kummalisse lovesse, läbi mille ulatusid üksikud repliigid, näoilmed. Hõllandusliku külarealismi laadis lavastus vinetab hetkiti kui lavasuitsu laam.

Tegelased mõjusid laval omavahel mingisse läbipaistvasse, venivasse lõime mässituna. Esietendusel adusin ainult kahe näitleja puhul, et nad ei olnud hakanud sellele grupikeemiale veel reageerima, ühe löömamehe puhul tekkis küsimus, et kas ta ikka mängis Pedajase lavastuses või etendas iseenda versiooni „Põuast ja vihmast …“, osutas kärsitu ulakusega põuale külamehe põues, tegelaskuju tõsiselt võtmata. Aga et tegemist on esietenduse muljete, mitte arvustusega, pole rollidest põhjalikumalt kõneleda sünnis.

Lavastuse unenäolisus tulenes suuresti ka Pille Jänese lavakujunduse lahendusest. Lavalaiune vahesein liigub üles-alla harjumatu kiiruse ja vaikusega, võimaldades tubaste ja õuepiltide, sise- ja välisplaanide filmilikult kiiret vahetamist, ka köögilauad-pingid otsekui sulavad lava sisse.

Kõivu näidendeis ei kehti tavapärane seisuste süsteem, ruum ja tegevuspaigad ning optilised või muud sensoorselt tajutavad nähtused on neis samavõrd elusad, tegelase staatuses kui inimesedki. Ka värvilaigul või valgushelgil või kuumalainel, põual, vihmal, päikesel võib olla iseloom, tahe, õiglustunne, kujutlus maailmast, mida ta sarnaselt inimtegelasiga autori vahendusel realiseerib.

Kõivu tegelaste saatus võib olla sama palju ilmaruumi kujutluse vili kui ilmaruum nende oma. Seepärast ei üllatanud sugugi, kui saali sisenedes nähti lavalt saali tagaossa ulatuvat pikka sildlava, kust tegelased aeg-ajalt eetrisse jalutasid või põgenesid või mille lõppu piieldes mingeid fiktiivseid sündmusi kujustati. See sildlava oma ebapraktilisuses – üsna mitme istmerea parimad (keskmised) kohad jäävad seetõttu vaatajaile suletuks – on absurdsevõitu, aga seetõttu ka puhtam tahteakt, austusavaldus Kõivu tekstides avalduvale ilmaruumitahtele.

Eelkõige enda kogemusest ütlen, et Kõivu peale on väga kerge üle erutuda ning mingeid kultuurilisi g-punkte valimatult hõõruma hakates lavastusest ja näidendist ilatsedes irduda. Põsed hakkavad õhetama ja silmad särama, neel lõnksuma, sõrmede alt muudkui voogab valimatut kultuurimõnu. Mu endagi arvustusse imbunud väljendid viitavad liigsele, fookust hägustavale erutusele.

Siiski-siiski. Kõivu „Põua ja vihma …“ okultistlikud tendentsid avalduvad eriti ilmekalt sõjamehest perepoeg Verdis (Mait Malmsten), kes näib rääkivat kõiki maailma keeli, on põhjalikult kursis nii Nietzsche kui ka Dostojevski teostega ning keda tagant sunnib ootamatult tume tung. Verdi repliigiti vahelduv mitmekeelsus tõi mulle silme ette Umberto Eco „Roosi nime“ tegelase, munk Salvatore, kes rääkis korraga kõiki ja mitte ühtegi maailma keelt. Verdi on nagu Salvatoregi kõigil maailma viisidel laulev lind, kellest ei olnud võimalik aru saada, mis lind ta on.

Tsaariarmee sõjamehe tegelaskujusse on topitud pool möödunud sajandi alguse Euroopat. Verdi tegelaskuju euroopluse kõndivaks platvormiks lamendumise riski arvestades on Mait Malmsten valinud ainuõige tee: ta ignoreerib oma tegelaskuju literatuursust kogenud judokale omase lõdvestumise, lihtsusega. Malmsten ei mõtle ega mängi üle, ta enamasti lihtsalt on oma tegelaskuju, temasse mahub kogu see sünk eruditsioon ja euroopalik kultuur sama loomuldasa kui Tiit Suka mängitud külajoodikust Arnoldisse mahub viin.

Omavahelises suhtluses sundimatult vahelduv vene ja saksa ja prantsuse ja inglise keel tekitab üleloomulikkuse, võõrituse tunde. On need Kõivu eestlased ikka õiged eestlased? Et nii konfliktivabalt võib ühte Eesti perre mahtuda võrokese ja eurooplase identiteet, tundub tänapäeval kunstilise liialdusena. Aga selle taipamiseks, et ilmaruumi tumedad tungid on võtnud eestluse räuskavaid vorme kujustada, pole Madis Kõivu dramaturgiat vajagi.

*Anneli Saro, Madis Kõivu näidendite teatriretseptsioon. Doktoritöö, juhendaja Luule Epner. Taru Ülikool, Tartu 2004.