„Praegu on justkui kõik lubatud …“1

Ei „Romeo ja Julia“ kujundus ega laval toimuv tekita arusaama, et lahatakse tänapäeval aktuaalset, laia kõlapinnaga probleemi.

MARIS PETERS

Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeo ja Julia“, autor William Shakespeare, lavastaja Elise Metsanurk, dramaturg Andreas Aadel, kunstnik Kristiina Põllu, helilooja Jarek Kasar, liikumisjuht Rauno Zubko, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Aivar Tommingas, Ilo-Ann Saarepera, Priit Strandberg, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Maria Annus, Andres Mähar, Reimo Sagor, Ekke Märten Hekles ja Jarek Kasar. Esietendus 3. XII 2022 Vanemuise väikeses majas.

Kui Romeo ja Julia loo elukaart Eesti teatris lähemalt vaadata, siis torkab silma, et tihti on see vaatajate ette jõudnud hoopis balleti või ooperi kujul. Ent on ka mitmeid enam või vähem oma­näolisi lavastusi, sealhulgas nukulavastus ja omamaine muusikal, rääkimata Tiit Ojasoo palju tähelepanu pälvinud „Juliast“ Eesti Draamateatris (2004). Vihjena olgu öeldud, et kogu selle mitmekesise lavaelu võtab Sven Karja kokku kavalehe esseistlikus ülevaates.

Kogu eripalgelisust arvesse võttes väidan, et ühte standardset lähenemist sellele Shakespeare’i näidendile Eestis ei olegi, tuttavale loole on ka draama­lavastustes üritatud juurde leida (ja luua) see miski, mis oleks natuke teistmoodi. Vanemuise ja Tartu Uue teatri ühistöö läheb sama rada, püüdes lisada oma nüansi.

Suur vanusevahe. Seekord on fookus rõhutatult armastajapaari vanuselisel erinevusel. Olgu kohe öeldud, et ilma lavastusvälise tekstilise toeta, mis selgitab vanusevahe olevat poolsajandi kanti või pisut enamgi, seda lavalt välja ei loe. Romeo (Aivar Tommingas) on küll ilmselgelt eakam kui tema Julia (Ilo-Ann Saarepera), ent silm ei hinda seda vanusevahet nii suureks. Õigupoolest oleksingi eelistanud, et vanusevahe hindamine ja selle üle otsustamine oleks jäänud vaataja teha.

Ka on Julia rõhutatult 18 ning peagi saamas 19 (muidugi annab see kergelt iroonilise maigu tema märkusele, et meheleminek on õnn, millest ta pole osanud undki näha), seega valmis iseseisvalt otsuseid langetama. Ootamatu armumine, hingesugulase ja mõttekaaslase leidmine murendab mõlema tegelase maailmapilti, eriti ilmselt Romeo oma, kelle elukogemuse pagas peaks olema poole sajandi jagu kogukam ja kes, võiks ju arvata, pärast aastakümneid kestnud leina (Romeo lein Rosalindi pärast tõi mõttesse 2005. aastal Vanemuises esietendunud „Nagu teile meeldib“, kus Aivar Tommingas mängis narri ja praegune amm Marika Barabanštšikova Rosalindi – veidi vähem küll kui 20 aastat, aga …) sellist ootamatut tundepalangut enam ei oodanud.

Tema elukogemus ja pikk eelnenud lein aitab minu hinnangul lahendada küsimuse, miks peaks ta otsustama Julia surmast kuuldes mürki võtta: aga just seepärast, et ta teab, teist mitmekümneaastast leina armsama kaotuse pärast ta enam kogeda ei taha; parem on lahkuda siis, kui suure tunde soe kuma veel tegudele tiivustab.

Mehed, kes on unustanud passi vaadata. Seekordse Romeo puhul jääb loos arusaamatuks, mis mees ta on ning millega tema ja ta ilmselt sama vanad sõbrad Mercutio (Riho Kütsar) ja Benvolio (Margus Jaanovits) tegelevad. Jääb mulje, et tegemist on meestega, kes tõesti on unustanud passi vaadata ja veedavad oma aega vedeledes (jõusaalis käies?) ja võõrastel pidudel hängides.

Võib-olla viitab Romeo laulunumber Capulettide peol sellele, et ta on kunagi olnud populaarne ja pidudel oodatud laulja: istub ju piduseltskond kenasti tema poole üles vaadates tema jalge ees kobaras koos ja sikutab andunult tema kuuesaba. Kuid kui noorusuljad Mercutio ja Benvolio mõjuvad sümpaatselt (või vähemalt arusaadavalt), siis sellised eakad pidutsejad, kes hommikul pohmeluse ja peavaluga peavad võitlema, tekitavad võõristust ja ebamugavust, kuigi tuleb möönda, et mõjuvad ka koomiliselt. Eakate meeste kisklemine noore Tybaltiga on seda ebausutavam, kuigi loo arengu seisukohast muidugi vältimatu. Õnneks on otsesest kähmlusest hoidutud, kuigi mõõkade tõmbamist tekstist eemaldatud pole.

Väidetavalt peaks saatma Romeo ja Julia suhet ühiskondlik hukkamõist ja rahulolematus, kuid lavastusest see nii selgelt välja ei tule. Tybalti (Reimo Sagor) jonnakas vihavaen ja Lorenzo (Priit Strandberg) manitsemine on ju Shakespeare’i loosse sisse kirjutatud. Põhiliseks hääletoruks suhte ebasobivuse teemal on aga lavastuses tehtud hoopiski amm (Marika Barabanštšikova), kes Romeole Julia kutset edastama minnes Romeot põhimõtteliselt sõimab, käsib „uttu tõmmata“ ja Julia rahule jätta. Kuid kui siinkohal meenutada, et juba lavastuse alguses kamandab proua Capuletti (Maria Annus) amme liigse plätramise pärast vait olema, siis muutub ka tema tänitamine Romeo kallal tähtsusetuks lobaks, mis ei edasta õigupoolest kellegi seisukohti. Veelgi enam, jääb läbinisti arusaamatuks, kust tekib see positiivne sõnum, mille amm järgmises stseenis teda pikisilmi ootavale Juliale edastab.

Jääb vaid vaikus. Kuidagi õhku jääb lavastuse lõpp, kus Romeo oma n-ö surnud Julia juurde jõuab. Võib-olla on klišee, et Romeo peaks heitma oma armastatu kõrvale, kes siis kohe virgudes teda märkab, kuid selles lavastuses võtab Romeo hoopis istet prostseeniumi kaare najal. Pole selge, kuidas Julia teda sealt otsima teab minna. Igal juhul piisab armsama suudlemisest, et samuti surra, kas siis mürgi või murtud südame pärast, kes seda teab. Igatahes ei mingeid pistodaga vehkimisi. Edasi ei tule midagi, keegi midagi kokku ei võta, mingit lõpetavat sõnumit pole. Ilmselt on seda mõeldud nagu „Hamletis“, et „jääb vaid vaikus“, kuid pähe tuleb hoopis Theseuse kommentaar „Pyramuse ja Thisbe“ – omamoodi „Romeo ja Julia“ paroodia – lõppedes: „Ärge vabandage, sest kui kõik tegelased on surnud, ei ole kedagi neist põhjust laita.“

Fookuse nihutamine on tekitanud vajaduse ka näidendi teksti mudida, lisades sinna hulgaliselt materjali Shakespeare’i teistest näidenditest, poeemidest ja sonettidest. Täiendavalt on lavastusse integreeritud hulgaliselt jutustaja Jarek Kasari laulunumbreid, mida esimeses vaatuses on eriti tihedalt. Kuigi omal kombel huvitavad, humoorikad ja intrigeerivad, takistavad need loo loomulikku arengut ja aitavad kenasti kaasa sellele, et loosse süvenemine katkestada. Lavastuse teises pooles, kus rohkem hakkab võimust võtma tragöödia, jääb neid harvemaks. Kõige sidusamalt ja mõjuvamalt on laul ühendatud tervikusse Julia vanemate leina­episoodis – paistab, et nad isegi koolevad südame­valusse.

Turvaköied kui ühiskondlik kontroll. Lava domineerivaimaks kujundus­elemendiks on turvaköied, mille külge tegelasi haagitakse või nad ise end haagivad. See on kui ühiskondlik kontroll, mis piirab ja takistab, seob nabanööri pidi millegi suuremaga, vähendab valikuvõimalusi ja vabadust. Kõigil puhkudel ei suutnud ma siiski selget mustrit jälgida, miks keegi just tol hetkel köide pannakse (mis ei tähenda, et tegijate kavatsuses seda seal polnud).

Turvatrossid võimaldavad kujutada Capulettide pidu sinakalt ebamaisena, sest tänu täiendavale toetuspunktile saavad tegelased võtta eriti veidraid poose. Romeo ja Julia armastus on sellistest takistustest prii. Mõnedel puhkudel oli turvaköite kasutus ka nauditav lisanüanss, näiteks stseenis, kus Juliale antakse teada ees ootavast abiellumisest Parisega (Ekke Märten Hekles) ja Julia köie otsas vanemate tahte hüpiknukuks muutub.

Julia otsustavust ja olukorra keerukust pärast Lorenzo antud rohu joomist ilmestas hästi see, kuidas Julia köitest moodustatud kiikedele padjad asetas ja sellele kahest ebakindlast toetuspunktist koosnevale mõrsjavoodile heitis. Imetlen näitlejanna lihastööd enese tasakaalus hoidmisel. Hea leid oli ka staatilist võitlusstseeni Mercutio ja Tybalti osavõtul lõpetav tapetud tegelaste vaba kõikumine köite küljes ja nad kardinasse kui surilinasse mähiti. Sama võttega markeeritakse ka Parise surma hauakambris. Seevastu Lorenzo poolt Juliale antava võlujoogi ilmumine köie otsas mõjus läbinisti koomiliselt.

Visuaalselt tähenduslik element on tegelaste valged näomaalingud. Mõne puhul on tegemist vaid detailidega, kuid näiteks Julia nägu katab otsmikust ninaotsani ulatuv valge maaling. See noor naine ei kanna maski mitte maskiballil, vaid kogu tema elu ja olemus on peidus. Vist ainult Romeol õnnestub sinna piiluda, kuid vaatajale jääb Julia maski taha.

Kas mina oleksin valmis ujuma vastuvoolu? Tegelased kannavad stiliseeritud ajaloolisi kostüüme (meestel pikad maani ürbid, naistel krinoliinseelikud), mis valdavalt on ilusast tumerohelisest kangast ja kaunistatud erisuguste kuldsete detailidega. Lavastuse edenedes jääb neid kuldseid kaunistusi vähemaks, tragöödia arenedes hakkavad nad maha kooruma. Seejuures tahan tõsta esile kaunist leidu, kui Romeo ja Julia magamistoastseenis saab nende helveste kostüümidelt eraldamisest armastajate armuöö visuaal ning tekib seos Romeot ootava Julia õhkamisega, et öö võiks Romeost lõigata väikseid tähti.

Tartu Postimehes on loo dramaturg Andreas Aadel öelnud, et neid huvitas, „mis juhtuks siis, kui tõsta Shakespeare’i ajastu sotsiaalne konflikt tänapäeva“.² Ometi on lavastus ikka jäänud mingisse ajaloolis-ajatusse aegruumi. Ei kujundus ega laval toimuv tekita arusaama, et lahatakse tänapäeval aktuaalset, laia kõlapinnaga probleemi. Võib-olla siis esitatakse meile pigem ülesanne vaadata iseendasse ja küsida, kas igas eas, sotsiaalseid, etnilisi jm piire ületav armastus on aktsepteeritav. Kus on tolerantsi piir, kas mina oleksin valmis ujuma vastuvoolu?

1 Peeter Kormašov, „Romeo ja Julia“ lavastaja: tõeline armastus ei kahjusta, järelikult see ei saa olla keelatud. – Eesti Päevaleht 5. XII 2022.

2 Vanemuine toob koos Uue teatriga lavale loo Romeost ja Juliast, kellel vanusevahet üle poole sajandi. – Tartu Postimees 3. XII 2022.