Prillid peas hea unelda

Võib-olla teater sündiski sellest, kui üks koopaelanik andis teisele jalaga tagumikku ning märkas, et juuresolijad naeravad.

KAUR RIISMAA

Eesti Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid ees“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, helikujundajad Hendrik Toompere ja Lauri Kaldoja. Mängivad Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan ja Liisa Pulk. Esietendus 11. VI Viinistu katlamajas.

„Talupojad tantsivad prillid ees“ on farss kahes vaatuses ja üheksas pildis. Üheksa jämekoomilist pilti, millest ei puudu vulgaaranatoomiline sõnavara, jalahoobid tagumikku ning kime naer iseenda pihta. Nende kolme tunni jooksul üldistatakse eestlaste ajalugu alates sakstetapust millalgi kauges ajahämaras kuni tänapäevani. Iga pilt käsitleb mingit kindlat teemat: kuidas eestlased sakstelt raamatu- ja köögitarkust õppisid, sõnavara rikastasid või üliõpilasseltse moodustasid.

Farss kui teatrižanr. „Talupojad …“ ei ole rangelt võttes n-ö Eesti Draamateatri tükk. Vähemalt osa publikust on tulnud vaatama „vana head“ Draamat ja viriseb vaheajal, et „miks seda sitta nii palju olema peab“. Keegi härra kisub kohvisabas nalja: „Arvasin, et „Kaka ja kevad“ on Kiviräha šedööver, aga see täna on ju puhta sitt.“

Sitta on tõepoolest palju. Röökides lendab kogu esimese vaatuse sitta igale poole. Kui sitt otsa lõpeb, jätkub tekst mörisedes, jõrisedes või muid loomahääli tehes. „Kas eestlased olidki nii ropud?“ küsib keegi siidõlasalliga daam teiselt, keda ta sõbranjeks nimetab. Too vangutab pead, aga poetab: „Kivirähk teab ja oskab.“ Tõepoolest: kui seda lavastust täpselt samal moel mängitaks kusagil Kopli lõpus vanas tehasehoones, oleks tegemist sotsiaalkriitikaga. Eesti Draamateatri trupi esituses on tegemist farsi (või satiiriga), mis sobib ülikenasti Viinistu katlamajja.

Farss pole aga mingi nurižanr. Õigupoolest on farss ilmselt ürgseim teatrivorm (kirjutan mitte mingisugustele allikatele tuginedes). Võib-olla teater sündiski sellest, kui üks koopaelanik andis teisele jalaga tagumikku ning märkas, et juuresolijad naeravad. Andis uuesti, mörises, ja kukkus ise ka pikali. Nüüd, ise pikali kukkudes, leiutas ta satiiri – ühiskonna pahede väljanaermise.

„Talupoegade …“ esimeses vaatuses on pilt, kus vanemate õuduseks selgub, et lapsed on kupjalt sakste sõnu õppinud. Pott, pink, korsten, käärid. Kui kaheksa-aastane Mats (Jüri Tiidus) isalt küsib, kuidas potti eestlaste keeles nimetatakse, oskab isa (Ivo Uukkivi) ainult möriseda, meeleheitlikud silmad pulkas peas. Kindlasti pole just sellist situatsiooni ajaloos kunagi olnud, ent üldistusena sobiks see isegi ajalootunnis vaadata.

Esimeses vaatuses psühholoogilist mängu ei ole: tegelased on tabatud nende elu peasündmuses, nad ei arene, nali on mõnusalt labane. Ometi kõik liigub, midagi juhtub. Peaks tegevus ka pooleks sekundiks seisma jääma, tuleb uksest Konstantin Päts ning jagab Vabadussõja teenete eest enam-vähem kellele tahes medaleid. Jumal masinast on peaaegu alati laisk dramaturgia, kuid mitte farsis. Farsi puhul peabki püha Päts tulema pildis, mis räägib peldikute rajamisest taredesse. Muidugi tabab teda ootamatu kõhulahtisus. Muidugi pälvib välikäimla rajanud lollakas perepoeg koha riigikogus. Selles žanris ei saa teistmoodi.

Farsi võlu seisneb selles, et hinnangut ei anta. Kõik tegelased saavad peksa, kõik on inetud ja lollid. Kui keegi tõusebki oma positsioonilt kõrgemale, siis jääb meile alles usk, et küllap ta kusagil uuesti kere peale saab. Ühes lustlikus ja vahvalt kergemeelses pildis elab eesti talupoeg (Tiit Sukk) salaja mõisas, et seal raamatuid lugeda. Ta saab sõbraks hiirega (Markus Luik), kes elab mõisas maitsva tasuta juustu pärast. Pildi lõpus võtavad nad ette tee Pariisi, kus on kultuuri ja juustu, kuid pole kahtlust, et nad käituvad seal samamoodi. Farsi autor, olgu Kivirähk või keegi muu, ei juhi tähelepanu muutusele, vaid oleviku olukorrale. Millised on suhted praegu? Inimene ei arene, ei omanda määratlust „ilus“, „kuri“, „kurb“ või „loll“, ta on selline praegu. Farssi võib pidada peaaegu et objektiivseks žanriks.

„Talupojad tantsivad prillid ees“ on prillid. Vaataja ise otsustab, kas ta need etenduse lõpul eest võtab.

Heikki Leis

Farss kui ajaloožanr. Kuigi „Talupojad …“ käsitleb eestlaste teed „saksalise, europalise kultura“ poole, ei pea keegi seda ajalooliseks. Siin ei ole ajaloolisi sündmusi – sakste kotti ajamine on üldistus. Viis aastat sakste teenijana töötanud ema (Kersti Heinloo) on üks paljudest. Oma sakstest põlvnemist arutavad lapsed koolis oleme aga meie ise. Iga eestlane teab rääkida, mismoodi tema vanavanaema ema krahv See või parun Too põlluveerel ära võlus. Ka rumal, räpane, lärmakas, loll ja alatasa ülemuse ees alandlik eestlane (Ivo Uukkivi eri piltides) vaatab meile kõigile peeglist otsa. Ja ometi on „Talupoegades …“ miski, mis teeb sellest ajaloolise lavastuse.

Iga lugu on oma põhistruktuuris samasugune: tegelane tahab midagi, ta püüdleb selle poole ja lõpuks see kas õnnestub või kukub läbi. Selle tegelase maailma täidavad teatud asjaolud: esemed (võlusõrmused, kirved jne), ruumid (loss, mõis, tare jne) ja teised tegelased (mõisnik, nõid, Aljona Ivanovna jne). Nii ajaloolane kui ka dramaturg näeb, et pelgalt esemetest, ruumidest ja tegelastest ei piisa loo edasiandmiseks. „Talupoegade …“ VIII pildis on ema, Merike, Ants, Pille, Urmas, Robert, Surm. Tegevus toimub millalgi Nõukogude ajal ilmselt Tallinnas. Toas on riidekapp, motorollerikiiver ja diivan. Lugu sünnib siis, kui ajaloolane või dramaturg näitab esemete, ruumi ja tegelaste omavahelisi suhteid.

Dramaturg saab need suhted kirjutada ükskõik kui fantastiliseks, ajaloolane jääb aga kohe kimpu. Ajaloolasel on loo puänt käes: suvi 2021. Kuid mis selleni tõi? Millised suhted tingisid selle praeguse? Farsi või satiiri puhul on suhted antud ja kui pilt peab lõppema, siis see lõpebki. „Talupoegade …“ III pildis (kuidas eestlased oma toidud said) ilmuvad tulevikuvaimud: itaalia kokk (Tiit Sukk), india kokk (Jüri Tiidus), vene kokk (Taavi Teplenkov) või tänavatoidukuller (Markus Luik). Tänavatoit tuleb rohelise kuubikuga jalgratturi kehastatuna, mille peale saal aplodeerib. Midagi tunti ära, midagi puudutas. Etendust saatva pianisti (Johan Randvere või Jakob Teppo) Bachi menueti või Chopini prelüüdi peale etenduse käigus ei aplodeerita.

Ajaloolane tahaks väga kirjutada objektiivset lugu, kuid paratamatult peab ta kusagilt alustama ja millegagi lõpetama. Ta vajab narratiivi, et kokku kogutud asjaolud saaksid mõistetavaks, tekiks kontekst: algus, keskpaik ja lõpp. Hayden White (1928–2018) oli USA ajaloolane, kes raamatus „Metaajalugu“ käsitleb just seda küsimust: kui ajaloolane ei pääse jutustamisest, narratiivist, millised on ajaloolase viisid jutustada? Milline on parim viis ajalugu jutustada?

White jagas (tema teooria pinna ligiduses libisedes) ajaloolaste narratiivid neljaks. 1) Romantiline lugu, milles headus võidab kurjuse. See on näiteks lugu eestlaste raugematust vabaduse­ihast. Sakslased on aastasadu eestlasi rõhunud, kuid nüüd oleme iseseisvad ja peremehed omal maal. 2) Koomiline lugu, milles hea ja kuri lõpuks lepivad. See on näiteks XX sajandi lugu: riigistasime mõisad, ajasime sakslased mitut puhku Eestist minema ja nüüd oleme sõbralikult kõik Euroopa Liidus koos. 3) Traagiline lugu. Headus kaotab, aga sellest osatakse õppida. See võib olla lugu Balti riikide suutmatusest 1930. aastate lõpul ühiselt Nõukogude Liidu survele vastu seista, ent sellest õpitakse ning pool sajandit hiljem võetakse üksteisel käest kinni. 4) Satiiriline lugu. Satiiri puhul pole millelgi mõtet, kõik juhtub niigi. Romantiline lugu on satiiriku meelest soovmõtlemine, koomiline lugu idealiseeritud diplomaatia ja traagiline lugu enesehaletsus. Ajalool pole mingit sügavamat mõtet, see ei arene lõpptulemuseks. Ajaloos pole ka selgepiirilisi lugusid: kõik sõltub sellest, kes kirjutab, milline on tema vaatepunkt, ja – mis kõige hullem – mida ta ajaloost leida tahab.

Kui ma 1990. aastatel esimest korda koolis ajalugu õppisin, siis oli see kirjutatud peamiselt romantilises laadis. Muistsed talumehed jäid raudmeestele alla, löödi puruks, tapeti ja ristiti. 1343. aastal lõi vabadusiha korraks tuhast leekima, kuid summutati kohe. Algas pime orjaaeg. Laulva revolutsiooni järel oli loogiline, et jälle kätte võidetud vabadus püüti pimeduse süvendamisega heledamaks muuta. Kümne aasta eest ilmus „Eesti ajalugu II“, millest oli kadunud „muistne vabadusvõitlus“ ja see ajas paljudel harja turri. Viimastel aastatel järjest enam avaldanud ajaloolane Kristjan Oad maalib XI–XIII sajandi eestlastest sootuks teistsuguse pildi: nende seas oli hulk kristlasi, kuningaid, siin löödi oma münte ja Varbola oli Põhja-Euroopa suurimaid kivikindlusi. Täiesti vastandlik pilt kui 1990. aastatel, mil XIII sajandi eestlane oli loll ja saamatu.

Talupojad …“ kui objektiivne ajalugu. Satiirik muigab selle kõige peale ning hõõrub käsi. Muidugi ei saa ükski endast mingilgi arvamusel olev ajaloolane kirjutada farssi, satiirilist lugu. Ta võib nentida, et kõik osalised on ajaloos peksa saanud, ent peab sellegipoolest kirjutades ühe osa fakte kui ebavajaliku kõrvale jätma, eelistama teisi, pakkuma vaatepunkti.

Teatris (üldse kunstis) on farss võimalik. Ajaloolased lähevad vaidlema kohe, kui keegi pakub välja mingi määratluse: „kaotus“, „võit“, „muistne“, „vabadusvõitlus“ jne. Ükski sõna ei ole vääramatult õige. Wittgensteinlikult öeldes: sõnadega saab käsitleda absoluutselt kõike peale tõe. Teatris pole tingimata sõnu vaja. Näiteks „Talupoegade …“ viimase pildis tuleb Maris (Liisa Pulk) maale tallu oma peigmehe Wilhelmiga (Jüri Tiidus). Wilhelm on sakslane, aga möku. Ta tuleb siia porri nahkkingadega, ei oska kaevust vett võtta, ei tea, millised seened on söödavad. Olukord, vaatepunkt on näitleja poosis ja ilmetes. Maris keelab ja käseb. Wilhelm kõnnib ettevaatlikult loikude vahel nagu mõnesaja aasta eest mats mõisas peene parketi peal. Ei tea, kuhu astuda või kuidas istuda. Ühesõnaga: me oleme need­samad porised matsid, kes aastasadade eest, aga oleme nüüd isandad omal taluhoovil. Maris ei käitu emandalikult, mõisa­prouana, ta on võrdlemisi väiklane, kuigi armastusväärne. Eesti tüdruk.

Just niisugune üldistus annab satiirilise, ja sellisena küllalt objektiivse, pildi eestlaste arengust. Ühte teadustöösse üldistust mahutada pole võimalik, tegu oleks tuhandeleheküljelise monograafiaga, millele pealegi kohe vastu vaieldakse. Juhitakse tähelepanu loogikavigadele, arhiivist leitakse uusi dokumente, rõhutatakse ebakõlasid vaatepunktis. Pealegi ei loeks seda monograafiat kunagi inimene, kes silmade põledes Genis oma esiisade seast Buxhoevdeneid ja Stenbocke otsib.

„Talupojad tantsivad prillid ees“ on prillid. Vaataja ise otsustab, kas ta need etenduse lõpul eest võtab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht