Püha viha, mis ei lunasta

Stella Kruusamäe soololavastus näib olevat kuhjunud sisepingete märatsev plahvatus, mille sõnumi üldistusjõud on küsitav.

MARIE PULLERITS

Holy Rage“ („Püha viha“), autor-esitaja Stella Kruusamägi, dramaturgid Kai Valtna ja Ruslan Stepanov, helikunstnik Sten Sarv, valguskunstnik Rommi Ruttas. Esietendus 5. XII 2018 Viljandi Koidu seltsimajas.

Viha on inimese baasemotsioonina ka vägagi kehaline kogemus, mille põhjus peitub ohutundes. Ähvardav oht sunnib inimese kaitsepositsioonile, emotsionaalse, kiire reaktsiooni tarvis on esmased kaitsestrateegiad kas põgenemine või rünnak. Koreograaf Stella Kruusamägi on võtnud soololavastuses „Holy Rage“ uurida just viha, kuid see pole ühiskonnas valitsev raev, mida kohtab ennekõike ühismeedias. See on indiviidi vihapuhang teda ahistava ja piirava ühiskonna vastu. Õnnetusetunde kasvades on saanud sellest ka enesele suunatud agressioon.

45 minutit laastavat viha vahendatakse peaaegu ilma abstraktsioonifiltrita, mis annaks kujundeile metafoorse üldistusjõu. Koreograaf alustab küll jõuliste ja selgete, ehk isegi liiga ilmsete kehaliste kujunditega: alasti ülakehaga, androgüünseis teksapükstes-tennistes etendaja lebab lavapõrandal piklikul paberil kõhuli ning veab sellele viltpliiatsiga oma keha siluette. Korduvaks motiiviks on rindade piirjoon.

Paberilt tõusmata küljelt küljele veeretamise ja vähkremise tõttu tekib mustrirägastik, mis jõuab visklemise kiirenedes ka Kruusamäe enda naha pinnale – keha on märgistatud. Tegevust saadab Sten Sarve vali ja monotoonne basstrummi tümin ning mõneakordiline elektrikitarri kärin, mille helinivoo on terror kuulmismeele kallal. Instrumendi pea otsas suitseb rituaalselt viiruk, minimalistlik ruum on altar lunastuse otsimiseks.

Võib aimata, et „Holy Rage“ on Kruusamäe eelmise lavastuse „(S)HE IS WATER“ („Ta on vesi“) soorollide problemaatikat ja androgüünilisuse teemat lahkav järg, kuid nüüdne teos näib olevat kuhjunud sisepingete märatsev plahvatus, mille sõnumi üldistusjõud on küsitav. Juba etenduse alguses vajutatakse intensiivsuspedaal põhja ning talda sellelt ei tõsteta. Agressiivsest põrandal visklemisest saab peagi maadlus paberiga, sellesse mähkumine, selle lõhkumine ja laialiloopimine, ka publikusse. Etendaja tammub lavaruumis ringiratast, krabades end jõuliselt rindadest ja kiskudes nibudest. Kehalistele kujunditele ei jää siin palju tõlgendusruumi. Sama intensiivsusega hakkab vahepeal rõivastunud etendaja end sisisedes kileteibiga kinni siduma: taas selge kujund ühiskonna raamidesse suruvast vägivaldsest jõust, ent liigagi otsekohene.

Autori viha laamendav jõud kasvab kiiresti enda märatsevaks vabastamiseks, mööbli lõhkumiseks ning publiku ründamiseks, mis seab sõnumi ja kunstniku eetika vägagi tõsise küsimuse alla. Märkimisväärse kokkusattumusena korraldati järgmisel päeval Kanuti gildi saalis „Poliitikapidu“, kus diskuteeriti avalikult ka siinse kultuurivälja loomevabaduse teemadel.

Alasti ülakehaga Stella Kruusamägi lebab lavapõrandal piklikul paberil ning veab sellele viltpliiatsiga oma keha siluette.

Kerttu Kruusla

Looming on paratamatult isiklik ning igal kunstnikul on vabadus väljendada oma vaateid ja tundmusi. Väljendusvahendite valimine on ka esteetiline küsimus, kuid seejuures ei ole võimalik vaadata mööda kunstniku vastutusest. Reaalseid kaasusi, kui loominguga on keegi seatud ohtu või kuritarvitatud kellegi isikuvabadust, on avalikkusele pärast Eesti iseseisvuse taastamist teada vaid ühe käe sõrmede jagu. Etenduskunstnik võib provotseerida, ent peaks tagama publiku turvalisuse või vähemalt ohu võimalikkusest teavitama. Teise inimese asetamine tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda või tervise kahjustamine, sh valu tekitav kehaline väärkohtlemine, on Eestis seadusega keelatud. Kui vaatajale teda hoiatamata kogu keharaskusega peale hüpatakse või hakatakse teda juustest sikutama ja lööma, tekitab see hulga küsimusi. Millise piirini võib osalusteater ulatuda ja mida kunstnik sellega taotleb?

Tantsuinfo Kuukirja jaanuarinumbris selgitab Kruusamägi, et ta käsitleb lavastuses isiklikke ja ühiskondlikke viha tekkepõhjusi ning kehalisi reaktsioone vihale, et üldistuste kaudu publikuni jõuda.1 Enda vihaseisundisse viimine võib anda kunstnikule sissevaateid oma psühhofüüsise ja selle töövahendite kohta, kuid milliseid üldistusi saab selle põhjal teha publik? Koreograaf otseselt ei võitle ega põgene oma viha eest. Ta elab selle valanguna laval välja ja on etendajana kahtlemata aus, kogedes emotsioone reaalselt.

Võimalik, et nende kasvupinnas on ka ühiskonnas valitsevad stereotüübid, rollid ja käitumisnormid, millest ei pea vaikima. Ent millisel viisil neist rääkida? Kruusamägi lõhub oma vihas iseennast, põigates mitmel korral lava taha raevuahastuses röökima. Vihast saab appikarje, maniakaalsest naerust valuliselt hüsteeriline nutt, mis pöörab sisikonna kõõksudes pahupidi. Tal on selleks õigus, kuid kas ka õigus teha publik selles füüsiliselt kannatajaks?

Kunst kõneleb tänu kunstniku oskusele väljendada ideid ja emotsioone teatud meediumi sõnavara abil. Pelga baasemotsiooni väljaelamise puhul, olgugi et autor on jõuliselt ja julgelt aus, ei kasutata metafoorifiltreid, mille kaudu saab avalduda kunsti poeetiline funktsioon. Viha alasti demonstreerimine, ehkki teatavas ajalis-ruumilises korrastatuses, mis annab teosele lavastuse raamid, ei ava tegevusakti taga peituvaid küsimusi, mis võimaldaksid sisu laiendada. Pigem kerkib vägivalla taasloomise kahtlus.

Lavastuse kulminatsioonina esitab ootamatult publiku seast tõusnud laulja (Grete Teearu) G. F. Händeli aaria „Laske mul nutta“: „Ainult valu purustab mu piinaköidikud, vaid tema halastab ja armu heidab.“2 – ning lõikab etendaja viimased kleeplindiahelad argiselt kääridega katki. Etendajast hakkab kahju, ent kannatus lunastust ei too. Etendaja kaob lonkides lava taha ja teise inimese sekkumine, mis võiks olukorda pöördumatult muuta, on aset leidnud justkui möödaminnes.

„Holy Rage“ mõjub peamiselt viha ja vägivalla demonstratsioonina ning kannatusest lunastuse otsimisena, mis näib olevat suunatud eelkõige iseendale. Negatiivsete emotsioonide kuhjumine nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil on kahtlemata ohtlik ning võib viia nende võimendumiseni. Inimese surumist teatud rolli võib võimendatud kujul vaadelda ka vägivallana ja autor puudutab vaieldamatult olulist teemat. Kas on aga publik palutud kannatust kaasa tunnistama või kannatama? Võib-olla vastab sellele Händeli aaria: „Laske mul nutta raske saatuse üle, sest õhkan vabaduse järele.“ Kunstnik võib vihapisarais nutta, aga kas ka hoope jagada?

1 Stella Kruusamägi, Noore kunstniku dilemmad hallis argipäevas. – Tantsuinfo Kuukiri 2019, nr 83.

2 G. F. Händeli aaria „Lascia ch’io pianga“ eestikeelne tekst. Tlk Malle Ruumet. EMTA vokaalteoste tõlgete andmebaas Loreta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht