Puhas ja valmis tõusma tähtedeni

Maria Petersoni lavastus „Kuningas sureb“ on kõige paremas mõttes ionescolik: naljakas ja ohter, detailne ja üldistav.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Theatrumi „Kuningas sureb“, autor Eugène Ionesco, tõlkija Marius Peterson, lavastaja Maria Peterson, kunstnik Laura Pählapuu, liikumisjuht Tiina Mölder, helikujundaja Tõnis Leemets, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Lembit Peterson, Liina Olmaru, Sandra Uusberg, Laura Peterson, Marius Peterson, Ott Aardam ja Tarmo Song. Esietendus 13. X Theatrumi saalis.

Maria Petersoni lavastus tuli väga õigel ajal ning käsitleb väga tänapäevast teemat. Selleks pole mitte surm, kuigi surma on meie ümber neil aastail tavalisest rohkem, vaid meie kõikehõlmavus. Ionesco keskne teema näidendis „Kuningas sureb“ pole niivõrd suremine, vaid see, mis juhtub surma äärel inimesega, kellel pole olnud ajamõistmist, tuksuvat, ühetasast tiksumist, mille suhtes inimese omaaeg saab olla maailmaaeg.

Tänapäeval pole keeruline olla mitmes paigas korraga, isegi mitmes ajas korraga. Videokõne viib meid sõbra juurde teise maailma otsa. Kerides Facebooki edasi ja tagasi, satume uuesti aastatetagustesse hetkedesse. Kas meil ongi enam arusaama minevikust, tulevikust – ja olevikust, olemisest nüüd ja siin? Ionesco näidendi raskuspunkt pole mitte kuningal, vaid inimesel: ei sure kuningas, vaid inimene, väga tänapäevane inimene.

Kuningas ja igamees. Lembit Petersoni mängitud kuningas Bérenger I on oma nime poolest tuttav juba Ionesco näidendist „Ninasarvik“. Õieti on Ionesco kirjutanud neli näidendit, milles Béranger või Bérenger on tegelane: esimene neist on „Mõrvar kutsumusest“ („Tueur sans gages“, 1958), 1959. aastal järgneb „Ninasarvik“ („Rhinocéros“), seejärel 1962 „Kuningas sureb“ („Le roi se meurt“) ning lõpuks lühinäidend „Õhuskõndija“ („Le Piéton de l’air“, 1963).

Näidendis „Mõrvar kutsumusest“ otsib Bérenger väikelinnas tegutsevat mõrvarit. Too osutub äbarikuks mehikeseks, kes Bérenger’ küsimuste peale ainult itsitab. „Ninasarviku“ Béranger istub kaheksa tundi päevas laua taga, joob, aeleb ümber, ja kurdab, et ei suuda eluga kohaneda. Näidendi finaali­monoloogis, kui linnaelanikud on muutunud ninasarvikuteks, ahastab Béranger: „Häda sellele, kes oma originaalsust säilitada püüab!“ Aga Béranger ei anna alla, ta otsustab end kaitsta, olla „viimane inimene“ ja jääda selleks lõpuni.

Ionesco nelja näidendi Bérenger’de puhul ei tasu otsida mingisugust kronoloogiat või narratiivi, kuigi mõttelise võimaluse selleks kaks viimast näidendit annavad: „Kuningas …“ Bérenger sureb ja „Õhuskõndijas“ avastab võime lennata, aga ei leia eest taevast või põrgut, vaid „lõputud kuristikud“, tühjuse – võib mõelda, et elu mõttetuse.1 Viimane on neist neljast näidendist ka kõige metafüüsilisem.2 Bérenger pole Ionesco kangelane, vaid tegelane, tüpaaž, kes kordub näidendist näidendisse: veidi nagu Pierrot või Pantalone – ta esitab küsimusi inimolemuse ja meie väljavaadete kohta muutuvas maailmas inimeseks jääda. „Kuningas …“ käsitletakse selle küsimuse kõige intiimsemat aspekti: kuidas jääda inimeseks surmas?

Lembit Peterson ei mängi surevat kuningat, vaid surevat vana meest, inimest. Bérenger on siin inimene nagu kõik meie, kes elame ja keeldume suremast: Bérenger pole „Ninasarviku“ peategelane, kellest ühtäkki on saanud kuningas, vaid siin arendab Ionesco Bérenger’ igamehesuse3 totaalseks. Kuningas Bérenger I on käskinud oma alamaid, pilvi taevas ja tuult – kõike, ta on olnud seaduseülene ja ise seadus: „Riik, see olen mina.“ Ta on hõlmanud kõik oleva, aga see, kes on kõik, on ümbritsetud eimiskist: kuningas Bérenger ei saa olla „millegi suhtes“, temast ei sõltu midagi, nagu igamehestki.

Lembit Peterson ei mängi surevat kuningat, vaid surevat vana meest, inimest.

Gabriela Urm

Kuningat võib Ionesco näidendis vaadelda kui igamehesuse kehastust: „Nemad (Das Man), mis pole midagi kindlat, ja mis me kõik oleme, kirjutab ette igapäevasuse olemisviisi.“4 See igapäevasus on Ionescol maailmakord, kuningriik, mis on nüüd, enne surma, hakanud sõna otseses mõttes lagunema. Nagu Liina Olmaru Marguerite seda kirjeldab: „Selle asemel, et maapinda kindlustada, laseb ta hektareid ja hektareid maad neelduda põhjatutesse kuristikesse. [—] Ta oleks võinud kindlustada, istutada liiva okaspuid, tsementeerida ohualuseid maid. Aga ei. Nüüd on kuningriik täis auke nagu hiiglaslik šveitsi juust.“5

Olemine surma suunas. Kuningas on abiellunud teist korda noorema naisega, Mariega, keda mängib Sandra Uusberg. Marie on elav, kiire, eksalteeritud, emotsionaalne, ta hoiab kuningat elu küljes kinni, seejuures kui Liina Olmaru reserveeritud ja külm kuninganna Marguerite esindab surma: „Sa sured pooleteise tunni pärast, sa sured etenduse lõpus.“

Marie ja Marguerite moodustavad samamoodi täiendava ja vastandava paari nagu Tarmo Songi arst/timukas ning Laura Petersoni hooldaja/teenijanna. Olmaru ja Uusberg peavad koos Lembit Petersoniga kandma lavastuse sõnalist raskust, Laura Petersonil ja Tarmo Songil on vähem kaalu, nad täiendavad. Aga ainuüksi Tarmo Songi (kõige paremas mõttes) mingit metamorfilist kitse meenutava arstirolli pärast tasub Theatrumi „Kuningat …“ vaatama minna.

Üle jääb hellebardiga valvur, kelle paariliseks (kui neid paare juba otsima hakata) võiks pidada kuningat ennast – sõdur on kuninga sõnade ja tahte edastaja ning täideviija. Tal ei ole oma mõtteid ega soove, ta on kuninga positsioonilt vaadates see, mis rahvas olema peaks.

Aga kuningal endalgi on sama vähe soove: ta allub täielikult oma noore naise ehk elu tahtele. „Ah, elamise magusus,“ pilkab kuningat Marguerite: „teie ballid, teie lõbustused, teie rongkäigud; teie pidulikud õhtusöögid, teie vigurid ja teie ilutulestikud, teie pulmad ja pulmareisid!“ Ja veidi hiljem: „Teie lasteballid, teie ballid vanuritele, teie ballid noorpaaridele, teie ballid eluga pääsenuile, teie ballid aumärgistatuile, teie ballid kirjaneitsitele, teie ballid ballikorraldajatele. See ball siin saab toimuma pereringis, tantsijate ja tantsuta.“

Marguerite heidab Bérenger’le ette: sa ei ole teadlikult elanud surma suunas. „Inimesed teavad. Nad teevad, justkui nad ei teaks! Nad teavad ja nad unustavad. Tema, ta on kuningas. Tema, ta ei tohi unustada. Tema pilk peaks olema suunatud ette, peaks tundma etappe, teadma täpselt oma teekonna pikkust, nägema sihtpunkti,“ ütleb Marguerite päris lavastuse alul.6 Ja veidi hiljem: „Sa olid surma mõistetud, sellele oleks pidanud mõtlema esimesest päevast peale ja siis iga päev.“

Martin Heideggeril on üks maailmas olemise (Dasein) alustõdesid „olemine surma suunas“ (Sein zum Tode): surm lõpetab kõik. Ainult teadlikuna enese surmast, ajalikkusest, on võimalik elada autentselt. Lihtsalt öeldes on kuningas elanud elu raisates, lootes elada igavesti: küll järgmise balli järel teen riigi korda. See on väga tavaline igamehekäitumine: „täna söön kommi, küll homme lähen trenni“, „uuel aastal jätan suitsetamise maha“ jne. Omamoodi paradoksaalne, et elu ise nõiub meid end unustama: me võtame asju ja inimesi enda ümber iseenesest mõistetavana, ei märka, et need on.7 Kuningas on unustanud ise-olemise ning muutunud pelgaks näitlejaks: ta on „mere player“, kellele tema roll annab teksti ette. „Vaid näitlejad“ on nagu lusikad sahtlis, omal kohal, täidavad rolli, aga ei mõtesta oma olemist.

Olemine ja aeg. Kuninga probleem sugeneb sellest, et aeg on talle kaotanud tähenduse. Ta käsutab aegagi nagu sõdureid või pilvi: „aeg pöördugu tagasi“, millele Marie vastab: „Et me oleks kakskümmend aastat tagasi … Et me oleksime eilses õhtus. Aeg, pöördu tagasi, … aeg peatu.“ Marguerite nendib: „Aega ei ole enam. Aeg sulas tema käes.“ Kuningas mõtleb nii, nagu inimene ikka, kui vältimatu on kätte jõudnud: „Kui mul oleks veel sajand ees, ehk leiaksin aega!“

Sandra Uusberg mängib Marie’d üsnagi sama nivoo peal, aga kaugeltki mitte üheülbaliselt: tal on õrnuse ja meeleheitehetki. Ta katsetab kõiki nippe, et Bérenger’d elu küljes hoida, nõuab, kavaldab, anub. Üks Marie relvasid on nostalgia: „Meenuta, ma anun sind, seda juunihommikut merekaldal, kus me olime koos, rõõm valgustas sind, läbistas sind. Sinus oli see rõõm, sa ütlesid, et see oli kohal, kõikumatu, viljakas, ammendamatu. … See hiilgav koidik oli sinus. Kui see oli sinus, on see sinus endiselt. Leia see taas üles. Sinus eneses, otsi seda.“ See on viis, kuidas kuningas oleks pidanud elama: rõõmu ja hämmastusega, aga kuningas vastab ainult: „Ma ei saa aru.“

Rõõm ja hämmastus on need olemise viisid, kui aeg tehnilises tähenduses (vulgärer Zeitbegriff) kaotab tähenduse, nostalgiagi laseb möödunud hetkes elada. Aga kuningas, kuigi ta riigiasjadega tegelemisest räägib, pole hoolinud ilmast enda ümber, pole märganud seda, ja nüüd on ta ilma ajast kui olemise struktuurist, mälestustest, või ka kaastundest, sest riigi elanikud on lihtsalt ära surnud. Ei aita ka Marie palve või meeldetuletus: „Ole olev, ole olev!“8

Aga kuningal ei ole enam pidepunkti siinses maailmas, olevas, ta vastab: „Ma olen olev vaid minevikus.“9 Kuningas Bérenger’le aeg ei kehti, ta on veendunud, et sündis viie- ning abiellus kolme minuti eest, aga Marguerite tuletab meelde: sellest on 283 aastat. Seeläbi pole kuningal olnud olevikke, mille suhtes „aeg möödas“ ja „tulev aeg“ võiksid kehtida. Tal pole olnud sihtpunkti: „koguaeg olemasolevat“,10 mille kohta võiks ütelda ka Dasein.

„Ole olev“ on üks näidendi võtmerepliike ja kaob publiku naeru sisse. Seejuures, ja see käib vist kõigi Ionesco tekstide kohta, mis etenduse jooksul on naljakas, muutub hiljem järele mõeldes kriipivaks. Kas sina oled olev, või oled „väeti näitleja, kes vangub-veikleb sel viivul, mis ta päralt, üle lava“?11

Elu enne surma. Küllalt tsitaatidest, märkustest ja paralleelidest! Marie tuletab kuningale meelde, et „surm“ ja „olemine“ on ainult sõnad, mis me ise loome. Neid sõnu ignoreerides ei või miski meisse puutuda. Aga just mõtlemata või mõtestamata kõne, loba, on see, mis meid irrutab päriselt olemisest – lobisemine (Gerede) varjab ära ainsa kindla asja siin elus, surma. Kaob teadlikkus surmast, kaob ka perspektiiv, liikumine millegi suhtes mingis suunas.

Teatrivaatleja Pille-Riin Purje ütles esietenduse järel, et „Kuningas sureb“ on teraapiline lavastus. Milles selline teraapilisus seisneda võiks? Ionesco näidendites kipub tegelasi lavale juurde tulema, „Kuningas…“ jääb neid vähemaks, kuni lõpuks ongi laval kahkjas-kollases valguses kuningas, üksi oma troonil. Pragu, mis läbistab lossi, on laienenud kuristikuks: pööraks kuningas pea, ei vaataks ta enam läbi prao, vaid kuristikupõhjast üles. Horisontaal muutub vertikaaliks, üldisest lobisemisest – tegelased on rääkinud lakkamatult – saab vaikus.

Maria Petersoni lavastus on kõige paremas mõttes ionescolik: naljakas ja ohter, detailne ja üldistav. Erilise nõtkusega on ta lavastanud aga finaali, mis viib meid olematuse äärele. Sellest ei saa rääkida, sellest võib vaid vaikida. Me oleme kuninga surma kaasa teinud, õppinud kuninga näitel surema. Kuid pea! Me ei ole veel surnud! Me läheme koju oma tegemiste juurde ning säilib lootus, et oskame sõnadetagi märgata hiilgavat koidikut meis enestes. Märgata – elada.

1 „Apres, il n’y a plus rien, plus rien que les abimes illimites …“

2 Äärmiselt põnev teatritöö oleks nelja näidendi lavastamine: kõik Bérenger’d ühe õhtu jooksul. Ma ei ole kuulnud, et seda proovitud oleks, kuigi „Ionesco õhtuid“ on tehtud küll. Praegu annab väikese, aga ilmeka Bérenger’-kaare Sander Puki „Ninasarviku“ lavastus Eesti Noorsooteatris.

3 Igamees: everyman. Martin Heideggeri „Olemises ja ajas“ on see üks keskseid mõisteid: das Man, prantsuse keeles lihtsalt On. Otsetõlkes: „nemad“, aga pigem umbisikuline olemisviis. „Öeldakse, et …“ või „Üldiselt arvatakse, et …“ viitavad niisugusele täpsustamata nendesusele.

4 Das Man, das kein bestimmtes ist und das Alle, obzwar nicht als Summe, sind, schreibt die Seinsart der Alltäglichkeit vor. (Martin Heidegger, Zeit. Max Niemeyer Verlag, 1967, lk 127).

5 Marius Petersoni näidenditõlkest. Kas need on needsamad kuristikud, mis ilmuvad „Õhuskõndijas“?

6 See repliik tuleb väga tuttav ette Shakespeare’i näidendi „Nagu teile meeldib“ (II, 7) kontekstis: „Maailm on lava / ja mehed-naised kõik vaid näitlejad. / Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel on elus palju osi; vaatusteks on seitse eluiga …“ (Georg Meri tõlge).

7 Marie tuletab asjade järele küsimist Bérenger’le meelde, kuigi too vedu ei võta: „Sa oled, nüüd, sa oled. Ole vaid üks lõputu küsimus: mis see on, mis see … [—] Ole üllatunu, ole hurmatu, kõik on kummaline, seletamatu. Painuta laiali vanglatrellid, lammuta selle müürid, põgene definitsioonidest. Sa saad hingama.“

8 Marie: „Pea meeles, olevik on lõpuni, kõik on olevik, ole olev. Ole olev.“ „Mon chéri, mon Roi, il n’y a pas de passé, il n’y a pas de futur. Dis-le-toi, il y a un présent jusqua’au bout, tout et présent; sois présent. Sois présent.“ (Eugène Ionesco, Le Roi se meurt. Gallimard, 1963).

9„ Hélas! Je ne suis présent qu’au passé.“

10 „Aeg mis on möödas ja tulev aeg / mis võinuks olla ja mis on olnud / viitavad sama sihtpunkti, koguaeg olemasoleva poole.“ (T. S. Eliot. Burnt Norton. Hortus Litterarum, 1999, lk 46. Paul-Eerik Rummo tõlge).

11 Šoti näidend: VII, 5.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht