Puhas pilgar ja palang

Kuus kuulsat krüsanteemi ilmusid lavastuses „Siuru õhtu 100“ kogu oma müütilises hiilguses – kõik, mis teada ja märgiline, ühel või teisel määral esindatud.

DORIS KAREVA

Eesti Kirjanike Liidu „Siuru õhtu 100“, eestvedaja Riina Roose, kunstnikud Anu Konze, Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt. Mängivad Ester Kuntu, Christopher Rajaveer, Karl Laumets, Kaspar Velberg, Jürgen Gansen, Tõnn Lamp, Liisa Saaremäel, Laura Kalle ja Jaak Jürisson (klaveril). Esietendus 23. IX Estonia talveaias.

Siuru 100! Maagiline sõna, mis oma salajasel paabulinnusammul sahises juba mõnda aega üle parkettide ja kogunes koridorides pisukeste pahvakutena – seda põnevam oli näha, mismoodi tollane tuluõhtu tõepoolest taasetendus Estonia talveaias 23. septembril, 100. sünniaastapäevast kaks päeva varem, täie aplombiga, väike ärevus, mis seltskonna kuraasikalt kohevile ajas, kaasa arvatud.

Kuus kuulsat krüsanteemi ilmusid kogu oma müütilises hiilguses: Adsoni laitmatu hoolikus saatmas Underi rauget sarmi, Gailiti mänglev nõtkus ja Visnapuu mäslev pulbitsevus, Semperi väljapeetud stiilsus ja Tuglase ülev retoorilisus – kõik, mis teada ja märgiline, ühel või teisel määral esindatud.

Aja- või kultuuriloost tuttavate isiksuste taaskehastamine on teadagi riskantne ettevõtmine, mis kipub tahtmatult võrdlemiseni viima. Välimust või isikupärast väljendust matkida on andekale näitlejale küllap suhteliselt lihtne, kõige raskem on ehk edasi anda vaikset, teesklematut suursugusust. Nii oli Ester Kuntu kanda mõnes mõttes kõige keerulisem, kuid näitlejale oivaliselt sobiv roll. Tõsi, esiotsa mõjus tema kehastatud Under ehk pisut tütarlapselikuna – seejuures lisas kaunitari käevanguline reserveeritus õhku vaikset särinat, mis võimaldas järgnenud stseenidel seda mõjusamalt esile tõusta. Kindlasti kasvas Printsessi teadlikkus omaenda magnetismist ka elus järk-järgult. Tõenäoliselt avaldub Underi nähtamatult seltskonda elektriseeriv aura laval üha veenvamalt järgmiste etenduste käigus.

Kaspar Velbergi lavale ilmumine oli nii loomulik, nagu jalutanuks tõepoolest sisse Adsoni vaim. Karl Laumets kandis samamoodi Gailiti kõrge kuju ja kerguse hästi välja. Kui Tõnn Lamp oma tüpaažilt ka päriselt kokku ei langenud minu ettekujutusega Tuglasest, pole rollisooritusele midagi ette heita. Jürgen Gansenis Semperi ja Christopher Rajaveeres Visnapuu rollis säras samuti sünnipärane anne ja tegemise rõõm.

Siuru seltskonda täiendasid värvikalt veel kaks anderikast näitlejat: Liisa Saaremäel Siurulinnu ja Ella Ilbakuna ning Laura Kalle Loreida Valdesena. Nagu Jürgen Gansen Paul Pinnana, nii kehastusid nemadki üha ümber uuteks pisirollideks, vürtsitades õhtut meeleolukate laulu- ja tantsunumbritega, mis põimitud omaaegsete ajalehekuulutuste ja Siuru arvustustega. Sõna said nii Hugo Raudsepp kui ka Karl Menning, Peeter Põld ja Johannes Aavik. Ka etendusele järgnenud loterii ja oksjon Christopher Rajaveere ja Riina Roose nakataval juhtimisel möödusid hasartses õhustikus: õnneliku uue omaniku leidsid „Väikese Illimari“ nime kandev roosipuuistik, „Akt“, mille Liisa Saaremäel oli selleks puhuks maalinud, Piret Kalda naivistlik pidulik Siuru-pilt ning Johannes Võerahansu 1935. aastast pärit peen ja tundlik naisakt.

Rõõmustavalt jäi üsna mitmesuguseid lahendusi võimaldav lavastus hea maitse piiresse, skandaale pigem markeerides, näiteks Birkenruh’ suvi anti diskreetselt ja vaimukaltki edasi ennekõike kirju läbiva palavikumotiivi kaudu. Lõpulaul vajutas õhtule küll pisut ootuspäratult härda kunstmuinasjutulise pitseri, aga mõjutas meeleolu iseenesest hästi. Võib-olla oleksid just need kaht etendust lahutanud sajast aastast puudu jäänud kaks päeva andnud trupile võimaluse rahulikumalt lavastus ette valmistada, kuigi kohatine pisut rabe palavikulisus tundus igati autentsena.

Kokkuvõttes võib öelda, et „Siuru õhtu 100“ on hoogne, hariv ja huvitav. Selliseid kultuuriloolisi lavastusi on ehk kõige järjekindlamalt juba kolmkümmend aastat viljelnud teater Varius Heidi Sarapuu juhtimisel. Vaatamata minu mõningasele võõrastusele kord elanud isiksuste tegelastena lavaletoomise suhtes, tuleb tunnustada tänuväärset tööd kultuurimälu säilitamisel – teatril on siin kooliõpikuga võrreldes tohutuid võimalusi.

Mõnevõrra üllatas, et kultuurilooliselt nii tihe ja rohketel allikatel põhinev tekst sai sündida mitte mõne kirjandusteadlase aastatepikkuse usina pingutuse tulemusena, vaid näitetrupi rühmatööna. Muidugi andis tunda Anu Lambi kool, trupi eelmiste lavastuste („Keeleuuenduse lõpmatu kurv“, „Elagu, mis põletab!“) kogemus ja taust ning Riina Roose pühendunud ja järjekindel valgustustegevus. Võrreldes omaaegse tuluõhtuga avanes tänapäevase vaataja ees märksa avaram pilt ajastust, oludest ja valitsevatest meeleoludest – eriti noorele vaatajale hindamatu võimalus mõista, mis ja mis põhjusel tol ajal õieti toimus. Tänuväärselt informatiivne on kavaleht. Karl Ristikivi kokkuvõte Siuru ajajärgust „See oli nagu üleöö puhkev ja kiiresti õitsev Lapi suvi“ mõjub selge ja meeldejääva kujundina, tabades ainsa lausega olemuslikku.

Hugo Raudsepp märkis oma saja aasta taguses Siuru õhtu arvustuses kriitiliselt: „Siuru on mureta linnuke, kes hüppab oksalt oksale ja laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud. Ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsialset kriisist, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulke …“ Siiski oli sealsamas Estonia teatris 6. mail 1917 tagasi koju pöördunud Siuru-Prints Tuglas pidanud kõne revolutsioonist ja kirjandusest, öeldes otsesõnu: „Oleme suuremate sündmuste kaasaegsed, kui seda on olnud ükski teine rahvapõlv praeguse maailma ajaloos. Oleme kannatanud kõige suurema sõja koleduste all ja oleme leegitsenud ühes kõige suurema revolutsiooniga.“ Selles pinges ja palangus, Juhan Liivi sõnul „Ei valust me enam räägi, / ei räägi sa, ei ma. / Oh, teda on küllalt, küllalt, / mis tast veel kõnelda!“ oli Siuru reaktsioon mõneti reaalsuse eluterve eitus ja tulihingeline kunstitunnustus, taas Tuglase sõnul: „Loomise rõõm – see olgu me ainus tõukejõud!“

Nii nagu tugevate ja erisuguste isiksuste kooslus Siuru mõneks ajaks elektriseeris, niisama paratamatult pidi see nad peagi ka lahku vedama. Arusaadavalt ei sobinud Ge ja Visna veendumus, et iga siurulane pidi olema santlaager, Printsessile, kes oma ülevas „Hümnis hommikule“ oli „rõõmu röövkäigul väljas“, või nagu Siuru õhtut avavas „Proloogis“ rahulikult selgitab Paaž: „Ei ole me jaoss ajamärke, mässo, sõta, / ei muud, mis rahvas maha jätta’i täi, / me jutulanga säält maalt üles võta, / kon tema sõa aigo saisma jäi – / on himo laulda tuust, mis süa lõi – / „Siin saisami nink tõistviisi ei või!“

Omamoodi on sellest kahju, siurovski santlagerski polk oleks olnud võimsalt ajamärgiline ja üldinimlik sõna – aga mis parata, esialgu polnud seltskond printsessimängudest veel küllastuda jõudnud. Arbujateni tuli oodata.

Nii ei kandnud Siuru hoogne tuluõhtu vähimatki märki samaaegselt Estonia teatritiivas kontserdisaali rajatud laatsaretist, kus näitlejad, selleks et tohtida teatrisaalis toimetada, pidid end arvele võtma sanitaride ja ravitsejannadena.

Ega sellestki, et enam-vähem ümber nurga Siuru-toakesest majas nr 34 Pikal tänaval oli suremas Siuru „nähtamatu külaline“ Jaan Oks. Tuglase sõnul: „Samal ajal kui meie Pikal tänaval Siuru „mesinädalaid“ pidasime, lamas kõrvalmajas haiglas purutõbisena Jaan Oks – luukõhna näoga, mida katsid valged vistrikud, takuste juuste ja hambutu suuga. Käsivarred kui tütarlapsel, nii peened. Ta põdes luutiisikust. [—] Jaan Oks lõi nagu vulkaan, mis ühesuguse jõuga heidab taeva poole nii sulametalli kui tuhka. Muidugi, ta haiguse vastu ei saanud me ju ette võtta midagi, kuid me võisime välja anda ta teosed. Nüüd on Siurul oma haige hoolealunegi ja ühtlasi nagu maskott olemas – nagu Noor-Eestil Juhan Liiv.“ Jaan Oksaga kõige veenvamalt unisoonis kõlab küllap Visnapuu ja kohati ka Underi hilisem luule – Liivi ja Oksa äratundmise, nähtavaletoomise eest tuleb aga küll ennekõike Tuglast tänada. Oksa talle saadetud kaardil leidub ka lause, mis võinuks vabalt keerduda Siuru vapikirjana: „Kunst on see ainuke, keda teenides inimene häbi ei tunne.“

Omajagu mõtlemapanev on, et Siurul juhtus nii vähe kokkupuuteid olema samal ajal Helsingis, Riias või Peterburis tegutsenud kirjandusringkondadega. Tõsi, Visnapuu kohtas Toilas Igor Severjaninit, „vene siurulindu ja poeeside kuningat“ nautimas ja põlistamas ananasse šampanjas, sellest kõnelevad vastastikused pühendusluuletusedki. Küll aga ei juhtunud saatus ega Gailitki Siurut kokku viima Riia modernistist luuleuuendaja Aleksandrs Čaksiga. Veel kummalisem on, et 1915. aasta jaanuaris Petrogradis kunsti- ja kirjandushuviliste ringis mõnevõrra salapärases õhustikus esmakordselt omavahel kohtunud Semper ja ilmselt äsja Soomest saabunud Tuglas ei ole kumbki meenutanud kokkusaamisi vene kirjanikega. Kas tõesti ei puutunud nad Petrogradis kultuuriliselt nii eredail aastail üldse kokku ei Bloki ega Belõi, Jessenini, Hlebnikovi ega Majakovskiga, mitte ka Mandelštami, Gumiljovi, Ahmatovaga, kas nad kordagi ei sattunud tunnistama mõnd plahvatuslikku kirjanduslikku ülesastumist või ei astunud siis tõesti õhtuti läbi Hulkuvast Koerast?

Kui kummaline, et tagantjärele nii ootuspärane, endastmõistetav kultuurisild jäi sada aastat tagasi loomata. Siit tahaks kujutlus juba kergejalgselt edasi lipata, kokku sõlmida seosed, mis peaaegu oleksid võinud olla, toetudes Semperi sõnadele: „Elu laval pole reaalne elu. Laval on oma loogika. Teatrisse ei minda otsima elu illusiooni, vaid kunstilist tõde.“

See oleks aga juba ühe teise lavastuse lugu.