Puude taga on laps

Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.

AURI JÜRNA

Tallinna Linnateatri „Poiss, kes nägi pimeduses“, autor Rasa Bugavičute-Pēce, tõlkijad Anni Leena Kolk ja Carmen Karabelnik, lavastaja Marta Aliide Jakovski, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Jan Ehrenberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu, Priit Pius, Allan Noormets, Maris Nõlvak ja Tõnn Lamp. Esietendus 11. II 2023 Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Nii Tallinna Linnateatri lavastuse kui ka selle algteoste, Rasa Bugavičute-Pēce näidendi ja romaani „Poiss, kes nägi pimeduses“ üks kiiduväärseid tahke on see, et pimedad või vaegnägijad on seal pigem kui kontekst, taust või toimuva tingimus, mitte peateema. Mõistagi peab erivajadustega inimestest rääkima, nende olemasolu privilegeeritud, erivajadusteta inimestele teadvustama, ent rõhk on siin sõnal „inimene“. Tabavalt väljendab seda erivajadustega inimeste teadvustamise kampaania ja festivali „Puude taga on inimene“ pealkiri: jah, puue on esimese hooga kõige nähtavam, aga selle taga on inimene, ootamatult tavaline inimene oma puudest sõltumatute soovidega. Mida rohkem on neid, kes puude taha näevad ja viitsivad vaadata, seda parem kõigile.

„Poiss, kes nägi pimeduses“ on laval ja ka tekstina nii orgaaniline ja detailselt spetsiifiline, et põhjalik elukogemus selle loomisel on ilmselge. Kui lavastusmeeskond on proovide käigus küsinud nõu Põhja-Eesti Pimedate Ühingult ja Terateatrilt, siis Rasa Bugavičute-Pēce ise sai inspiratsiooni oma abikaasa kogemusest, kuigi „rõhutab, et tegemist pole dokumentaalse looga. Pigem segunevad raamatus tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori emakogemus“.¹ Ja kuigi sobiva vormi otsing venitas teose sündi mitme aasta jagu, oli see kindlasti viljakas ja ootamine tulemust väärt, sest mitmete auhindadega pärjatud romaan ja näidend on silmapaistvalt meisterlikud.

Näidend pole siiski romaani dramatiseering, vaid samal ainel kirjutatud iseseisev teos – ning see on selgelt tajutav ja oluline tugevus. Romaani ja näidendi keskmes on muidugi sama lugu ning autori käekiri on äratuntav, ent need on valminud meediumiga arvestades. Kui romaan on pigem täiskasvanud jutustaja pihtimus, õrn ja lühidusele vaatamata pikaldane, siis näidend on juba kirjapildis tempokas ja hoogne, jutustaja lapsminana kärme ja humoorikas. Tugeva lavatajuga Bugavičute-Pēce laseb romaani jutustajal ennast ja oma minevikku läbivalt analüüsida, kuid jätab näidendi jutustajale hulga varjatud tagamaid, mis mõjutavad noore Jēkabsi kasvamist. Seetõttu on näidendi tekst ladusam, seletusi vähem ja koomilisi olukordi rohkem.

Marta Aliide Jakovski on oma lavastuse tarvis infot ja tunnetust ammutanud mõlemast tekstist, leides tasakaalu tempokate, lapse vaatenurgaga seikade ja pikkade tummiste pauside vahel. Nostalgia kibe magusus seguneb naiivse otsekohesuse ja eluterve musta huumoriga, sekka puudetagust eneseirooniat ja jõuetut ahastust.

Eraldi väärtustasandi loovad aga Tallinna Linnateatri näitlejad, kelle tõttu eesotsas Külli Teetamme (ema Zelma), Indrek Ojari (isa Zemguss) ja Jan Ehrenbergiga (Jēkabs) on lugu arusaadav ja puudutab vaatajat. Kuigi näitlejad mängivad teatrilaval sageli tegelasi, kes on neist endist füüsiliselt väga erinevad, on pimeda mängimine alati keeruline. Nägemist kui inimese primaarset meelt (kuni 80% infost tuleb silmade kaudu) on sihilikult ignoreerida või välja lülitada peaaegu võimatu, sest on raske elu jooksul õpitud reflekse alla suruda või varjata. Ometi on trupp sellega toime tulnud, sest nägemisvaegusega tegelasi kehastatakse austuse, südamlikkuse ja osavõtlikkusega. Mis veel tähtsam: loo edenedes jääb pimedus inimlikkuse ja suhete puntra ees siiski tagaplaanile.

Lühidalt kokku võttes on „Poiss, kes nägi pimeduses“ Jēkabsi, pimedate vanemate nägija poja kasvamise lugu. Paralleelselt jookseb laval kaks aega: minevik, mil Jēkabs oli poisike, alates kuuendast eluaastast kuni viieteistkümnendani; ning olevik, kui ta on kolmekümnendates mees, kellel juba oma lapsed. Ühtaegu lihtne ja keerukas, helge ja traagiline, põhjapanev ja elu muutev, nagu kõik kasvamise lood.

Ka fookus ema ja poja suhtel ei tee seda lugu ebatavaliseks, pigem südantlõhestavalt mõistetavaks ja mitme­tasandiliseks. Pimedate vanemate palavalt soovitud lapsena sündinud Jēkabs on varaküps ja iseseisev poiss, kelle lapse­ea tegemised tulevad alati alles pärast muid tähtsamaid kohustusi. Esmalt peab ta olema vanematele ja teistele ühiselamu elanikele silmadeks, käskjalaks, kulleriks, tõlkijaks ja vahendajaks. Koolieelikuna ja teistsugust elu tundmata täidab ta oma ülesandeid tõrkumata, õppides nagu möödaminnes ka mängima ja mõnda olukorda enda kasuks pöörama.

Ent koolis olukord muutub. Jēkabs hakkab järk-järgult oma eristumist mõistma ja selle vastu mässama, tema ema Zelma aga poja eemaldumise vastu aina vägivaldsemalt võitlema. Pille-Riin Purje: „Kõige valusamaks teemaks saab ema Zelma pime armastus poja vastu. Ja seda laadi klammerdumine kasvab üldistusjõuliseks, sest eks ole pimedusega löödud iga lapsevanem, kes ei suuda oma võsukest vabaks lasta. Külli Teetamme roll ongi kõige vastuolulisem ja raskem. Ema depressiivne enesehaletsus muudab ta poja vastu ülekohtuseks, üha keerulisem on emale kaasa tunda ja teda hinnanguvabalt mõista.“²

Teetamme Zelmale kui pimedana sündinud sihikindlale ja kangekaelsele naisele on poeg elu kese ja tugipunkt, mis kõikuma lüües ajab sassi ta meelekindluse ja maailmavaate. Vaatamata sellele, et ta oma poega jäägitult armastab ja on tema nimel kõigeks valmis, tekitab lapse lahkukasvamine ja emast eraldi arenev elu temas aina suuremat raevu.

Abikaasa Zemguss, kes rahumeelse partnerina suudab algul veel konflikte neutraliseerida, ei pääse enam teismeliseks saanud Jēkabsit ja Zelmat liitma. Vastupidiselt nende agressiivsele mässule sulgub endasse. Lugu raamivates algus- ja lõpustseenides, mil täiskasvanud Jēkabs ja Zelma köögis vestlevad ja vaikivad, meenutabki Jēkabs pigem oma isa. Ta on aastate jooksul õppinud oma ema teisiti nägema ja omal moel mõistma, ning – ja see on veel olulisem – aktsepteerima. Zelma tahab, nagu alati, näidata, et saab kõigega hakkama ning Jēkabs on lõpuks õppinud seda soovi austama, sest see on olulisem emale, mitte talle. Kasvuvalud on kõigil ja neist rääkimine enam midagi ei muuda.

Teistest tegelastest on raske kedagi konkreetselt välja tuua, sest kõigil neil, nii ema sõbrannal Dainal (Elisabet Reinsalu) ja tema mehel Ivariņšil (Priit Pius), Jēkabsi sõpradel Laurisel (Tõnn Lamp) ja Lienel (Maris Nõlvak), on oluline roll nii tegelaste kui ka lavastuse elus. Aga ega Allan Noormetsa kassist muidugi mööda pääse. Kuigi pealtnäha, näidendi mustvalgel, võiks seda pidada lihtsalt väikeseks koomiliseks episoodiks, aga ometi on see rohkemat.

Jēkabsile on kass Hunt pöördeline punkt kahes mõttes: esiteks on kass talle esimene päris oma sõber, teiseks teeb ta loomast loobumisega raske otsuse, mis jääb pikaks ajaks kummitama ja muudab lõpuks suhet emaga. Lavastuslikult on Jakovski otsus anda pisikese halli kassipoja roll trupi kõige suuremale näitlejale ääretult tabav, nii sellepärast, et Allan Noormetsa koomikataju tõttu on peaaegu sõnatu stseen ääretult naljakas, aga ka seetõttu, et pisike kass ongi murdepunkt perekonna sisekliimas. Raske on meenutada, millal viimati teatris nii südamest naersin, kuigi ses stseenis on jaburat hellust ning eriti loo edenedes on Jēkabsi kahetsus seda valusam.

Tallinna Linnateatri „Poiss, kes nägi pimeduses“ on pärl, sest selles avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks. Eelarvamustest ja häbist läbimurdmiseks ongi vahest vaja üht head last, kes lõikab teismelisena ema põllepaelad läbi.

1 Evelin Arust, Lugu pimedate vanemate nägijast lapsest. – Sirp 26. XI 2021.

2 Pille-Riin Purje, Sa ei ole mind ammu vaadanud. – Postimees 6. III 2023.