Raamid ja läbipääsud

Lavastuses „Untermarionette“ on selgelt tunda, et sündmuste faktuur ja masinate liikumisvõimaluste spekter on põhjalikult läbi töötatud, protsessid on häälestatud ja lihvitud.

ANDRUS LAANSALU

„Untermarionette“, lavastaja ja DIY-valgustite autor Erik Alalooga, masinate ehitajad ja etendajad Karolin Poska ja Sigrid Savi, helikujundaja Kenn-Eerik Kannike. Esietendus 6. IX Cabaret Voltàs.

Kohe alguseks tuleb ära öelda, et Erik Alalooga loomingust kirjutades ei asu ma traditsioonilisel arvustajapositsioonil. Olen koos temaga teinud mitmeid sarnase mustriga lavastusi ega saa seetõttu kuidagi olla neutraalne kõrvaltvaataja. Aga vaevalt see kirjatükile mingit suuremat kahju teeb, sest saan kirjutada kogu selle möllu keskel olemise kogemusele toetudes. Tehnoloogilistes esituskunstides ei paista saalist vaadates kaugeltki kõik lahenduskäigud ära, aga sellega kokku puutunu saab neile lähemale liikuda.

Õigupoolest selgus, et ega ma tegelikult ikka nii hästi Alalooga lahendustest enam aru saagi, et kohe teaks, kuidas miski on tehtud. Mitmete tuttavate füüsiliste elementidega instrumentaalsed lahendused olid mulle võib-olla isegi sama hämarad kui ettevalmistamata vaatajale. See tundus hea: tähendab, Alalooga on oma meetoditega nii kaugele edasi liikunud, et kui varem nägin selge struktuuriga lahendusi, siis nüüd näen summutavat tehnoloogilist udu, millest ulatuvad välja juhtmed, jätked ja emotsioonid, aga mille tuum jääb varjatuks.

Vähemalt osaliselt on tehnoloogilised esituskunstid kogu aeg just sellise efekti suunas liikunud: oluline on vaataja emotsioon ja vahetu füüsiline läbielamine, mitte juhtmete ja hammas­rataste võrgustiku äraaimamine. Tehno­loogia esiplaanile nihutamine oli aktuaalne tehnoloogiliste esituskunstide algusajal, 1990. aastate lõpus ja nullindate alguses. Edasi tõusis üha enam fookusesse vaataja kogemus, reaalajas looma moodi kohalolek. Ehk siis: üha tähtsam oli siin-ja-praegu-olek ja üha vähem tähtis tähenduspõhine tõlgendamine.

„Untermarionette’s“ on kohti, kus tähenduspõhine tõlgendamine hakkab mingeid piirpindu mööda lähemale libisema, aga päriselt tähendused dominandiks ei tõuse. See tundub teadliku kompositsioonivõttena: pakutakse välja võimalus, et võib-olla ulatuvad siiski mõned poosid, liikumised või helid kuhugi väljaspoolsesse kultuuriliste kokkulepete ruumi mõneti läbi. Aga just siis, kui seda pakkumist uskuma jäädakse, minnakse ilma igasuguse dramaatikata füüsiliste kogemuste väljale tagasi ja jätkatakse motoorsete kordustega, mis üsna selgelt lõhuvad ja katkestavad inimliku dramaturgia mõtestatuse.

Sellistel motoorsetel kordustel on oma loogika ja see kuulub rohkem nende kogemuste klastrisse, milles aega ei mõõdeta ja tegevuse käivitab füüsiline impulss. Inimkultuuris on selles klastris näiteks tundide kaupa šamaanitrummi tagumine ja reiv või üldse igasugune stroboskoopide ja pimedusega määratletud tantsupidu. Normaalne ajakogemus läheb kõigis nendes läbielamise vormides üsnagi katki ning kõige selgemalt tajutavalt ongi seal sees olles olemas üksnes reaalaja seisev fragment, milles sisaldub kogu käesoleva hetke füüsiline toorus.

Just sellise reaalajaga „Unter­marionette’s“ opereeritaksegi. Aeg on sellises olekus täpselt ühe korduse pikkune, ainult et neid kordusi saab üksteise järele paigutada lõputult. Kui algse läbielamise tugevus hakkab vaibuma ja tekib küsimus, mis siis nüüd saab, liigub „Untermarionette“ lihtsalt nii kaua algset vektorit mööda edasi, kuni selline küsimus korduste kaskaadi all täielikult vaibub. Alles siis saab füüsiline läbi­elamine hakata oma päriskuju võtma.

Seejuures ollakse siin ajafaktori talutavuspiiridest väga hästi teadlik. „Untermarionette“ ei ole kestusperformatsioon, kus osalejad ja vaatajad sageli kompavad päriselt oma füüsilise vastupidavuse piire. „Untermarionette’s“ kasutatakse kordust ainult selleks, et keskendumisest keelelisele tähendusele välja pääseda. Ka füüsilistel kogemustel on oma dramaturgia ja seda tajub Alalooga väga täpselt. Kordus võib muidugi jääda ka lõputusse luupi, aga „Untermarionette’s“ on esil üks teine kompositsioonivõte. Mõnes plokis oli rõhk erisuguste ja mitte ülemäära reeglistatud korduste liitmisel ja sulatamisel, millest tekkis rütmipilv, kus elemendid on teada, aga nende omavaheline kombineerumine mitte. Pingsa jälgimise alus moodustus kombineerumiste ootamatusest, mänguväli genereeris üha uusi ja uusi liitumisi ning see oli isegi ainult abstraktse mustrituvastuse mõttes huvitav. Neil kombineerumistel oli mõistagi ka tugev füüsiline mõju.

Võrreldes Alalooga varasemate sama tüüpi lavastustega on kogu teostus saanud uue lihvituse kihi. Kunagi varem opereerisime muretult juhusega: kui miski, mida polnud piisavalt läbi proovitud, läks laval katki, siis oli see omaette alus improvisatsioonideks ja uute mängude väljamõtlemiseks – pidi lihtsalt olukorraga toime tulema. Vea võimalusega opereerimisest kujunes tehnoloogilistes esituskunstides lausa omaette suund.

Nüüd on Alalooga selle lähenemisviisi ilmselt läbi mänginud ja võib-olla ka ammendanud. „Untermarionette“ lavastuses on selgelt tunda, et sündmuste faktuur ja masinate liikumisvõimaluste spekter on põhjalikult läbi töötatud, protsessid on häälestatud ja lihvitud. See ei tähenda, et tegevuse reaalajaline toorus on kaduma läinud, pigem saab selle nüüd hoopis järsemalt ja teravamalt lahti mängida. Masin on reguleeritud väga täpseks ja see võimendab kogu pingevälja mõjuvust.

Lihvitust on tunda kogu laval oleva seltskonna puhul. Liikumiste pidurdused, kiirendused ja stoppkaadrid on nõelaga graveeritud, kuid seejuures ikkagi jõulised. Helipilved liiguvad varasemast enam tonaalse muusika piirimail, aga ei suubu sinna. Tehnoloogiline müra on endiselt peamine materjal, kust akustilised lahendused välja kasvavad. Valgus on nähtavalt käsitsi suunatav, aga ometi jääb mulje keerulisele programmeeritud alusmustrile toetumisest. Ehk siis: komponeerimise alused olid tuttavad, aga kõike on sel määral tihendatud ja koondatud, et nägin senisega võrreldes mingit täiesti uut teatrit. Sellisel leiutamisel otseselt piiri ees ei ole: ükskõik kui täpselt elemendid ka eelnevalt siduda, laotub laval lahti puhas improvisatsiooniline väli, millel on alati võimalik teha midagi uut. Seda nad ka teevad.