Rändlindude kolmnurk paplilatvade kohal

Vene teatri „Kangelaste“ suur väärtus on kolme eriilmelise ja isiksusliku näitleja – Aleksandr Ivaškevitši, Rain Simmuli ja Ģirts Krūmiņši – kohtumine laval.

PILLE-RIIN PURJE

Vene teatri „Kangelased“, Tom Stoppardi adaptsioon Gérald Sibleyrasi näidendist „Paplid tuules“, tõlkija Pavel Rõžakov, lavastaja ja muusikaline kujundaja Rolandas Atkočiūnas (Leedu), stsenograaf ja kostüümikunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Anton Andrejuk. Mängivad Ģirts Krūmiņš (Läti), Rain Simmul ja Aleksandr Ivaškevitš. Esietendus 10. X Vene teatri väikeses saalis.

Prantsuse kirjaniku Gérald Sibleyrasi komöödia „Paplid tuules“ („Le vent des peupliers“, 2003) on meie teatripublikule juba tuttav. Vanemuise väikese maja laval esietendus see näidend 2013. aastal, lavastaja Uku Uusberg, mängisid Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste. Tollase lavastuse musikaalsust, poeetilisust ja mängulusti võib vabalt võrrelda Vene teatri uuslavastusega, seepärast panin praegusele kirjutisele nimme ligilähedase pealkirja, kui kandis vastukaja üksteist aastat tagasi.* Ent loomulikult on iga andekas lavastus kordumatu maailm ja olevikulist teatrikunsti mõjutab tingimata ümbritsev aeg.

Uku Uusbergi lavastust olen sahtlimärkmetes kirjeldanud kui helget, lüürilist, naljakat. Viited sõjale olid toonases Liina Tepandi lavakujunduses isegi otsesemad, ehkki liivakotid ja okastraat polnud olustikulised, vaid vilksatasid kui irreaalsed mälupildid. Nüüd, üksteist aastat hiljem, läbistab lavastust nagu vaataja hingegi ärev, rahutu sõjaaimus. Leedu lavastaja Rolandas Atkočiūnas on valinud Tom Stoppardi adaptsiooni, mille pealkiri „Kangelased“ („Heroes“, 2006) üksjagu sardoonilisem, kuivem kui „Paplid tuules“. Esmases vaatamismuljes ei tundunud Stoppardi versioon kuigi erinev originaalist, aga võrdlev tekstianalüüs ei ole kärme vastukaja eesmärk, ma pole jõudnud Stoppardi „Kangelasi“ veel lugeda.

Lahtisemat naeru võis „Kangelaste“ esietendusel kuulda üsna harva. Ise tundsin lakkamatult, kuis tragöödia on siin ja praegu võimalikum žanr kui komöödia. See ongi see meie aja tunne. Sellega seoses ütlen südamelt ära, et hirmus raske on mõista mustvalgeid väiteid, otsekui näeks sõjakajastusi meie teatrilaval liiga vähe. Kindlasti on igaühe isikliku valuläve kõrgus erinev, aga tahan uskuda, et see erinevus ilmneb pigem millimeetrites kui meetrites. Püsib ju sõja vari ja puudutus nii näitlejate kui ka vaatajate (ala)teadvuses. Kas pole isegi pealispinnal ilmsüütum komöödia seetõttu peaaegu välistatud?! Kurjuse kujundlik mõtestamine on vajalik. Aga kas pole teatri üks pealisülesandeid, eriti praegu, hapra psüühika tervendamine ja vaimse tervise hoidmine? Julgus ja tahe unistada – „Kangelaste“ läbiv teema.

Sibleyrasi näidendi kolm tegelast on Esimese maailmasõja veteranid, kes 1959. aastal viibivad vanadekodus. Lavastaja Atkočiūnas ja kunstnik Rosita Raud loovad Vene teatri väikeses saalis ajatuma atmosfääri, üksiti heidutava sõjaläheduse. Kui laval kõlab täpsustav küsimus, millisest sõjast käib jutt, on lakooniline vastus: viimasest. See põgus repliik võimendab nagu muuseas äratundmist, et kolm meest kannavad endas üsna värsket sõjatraumat. Nõnda aimub tegevusajana käegakatsutav olevik – või kujuteldav tulevik …?

Lavastuse suur väärtus on kolme eriilmelise ja isiksusliku näitleja kohtumine, kes on ka enam-vähem eakaaslased. Vene teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš, Rain Simmul Tallinna Linnateatrist ja Läti näitleja Ģirts Krūmiņš, keda meiegi publik mäletab Alvis Hermanise lavastustest Riia Uues teatris. Sedavõrd väärikas partnerlus, mis murrab välja püsitrupist, on teatris tõesti pidupäev.

Vahest kõige militaarsema hoiakuga torkab vanadekodu sõprade kolmnurgas silma Rain Simmuli Philippe (Sibleyrasil kandis see tegelane nime Fernand): ühelt poolt sitke treenituse tõttu, teisalt regulaarselt korduvate atakkidega, milles kerge langetõve varjund. See omakorda loob sundimatu allusiooni Dostojevski „Idioodiga“. Simmuli lavaelu on terake teatraalsem kui partneritel. Või oleks täpsem öelda: tõelisusest irduvam. Näitleja pilgud kompavad publikut, aeg-ajalt provotseerivalt neljandat seina mõrastades, ehkki sootuks teisiti kui Põrandaaluse rollis Tallinna Linnateatri lavastuses „Ülestähendusi põranda alt“ (Fjodor Dostojevski, Rainer Sarnet, 2023).

Läti näitleja Ģirts Krūmiņš köidab Gustave’i rollis terava, distantseeruva, hetketi dändiliku sarmiga. Kord trotslike, kord läbinägelike reaktsioonidega. Kõik kolm tegelast on omal kombel ego­tsentrikud, seda selgemaks sõnumiks kasvab vajadus üksteisega arvestada, hoolida.

Aleksandr Ivaškevitš, kes erisugustes lavaeludes oskab mängleva kergusega, näiliselt nagu nipsust oma sarmi ja sisemaailma teisendada, imbub Henri rolli kuidagi märkamatult, sujuva pehmusega, alustab tibake töntsivõitu vanaduse karikeerimisega. Proloogis tuterdavad kõik kolm vanadekodu asukat parasjagu paroodiliselt, vallatlevas stiilis: täna mängime vanakesi. Ent igal persoonil ses kentsakas kolmnurgas on varuks oma metamorfoosid, üllatavad noorenemised ja valusad taasvananemised. Ivaškevitši Henri liipavasse liikumisjoonisesse ilmub viivuks, publiku suureks rõõmuks, nõtkelt lonkav stepptantsupuhang.

Pingestatud ärevust loob Rosita Raua stsenograafia, koosmõjus Anton Andrejuki valguskujundusega: väike lava muundub jahmatavalt suureks vohavaks džungliks, samas aga kitsukeseks pelgupaigaks, kujutluste oaasiks kolmele isepäisele mehele. Kuuldes kusagil ülal pea kohal ülemõe kontsakingade resoluutselt klõpsuvaid samme, viskavad mehed sängidele pikali või tarduvad nähtamatuks. Rosita Raua lavaruum meenutab kaudselt Eesti Noorsooteatri „Plekktrummi“, tekib mingi vaistlik ja valulik assotsiatsioon, võib-olla „Kangelaste“ ripplae kaitsevõrgu ja õhuliste vitraažikildude kombinatsiooni tõttu. Peeglid ja peeglilauad lavakülgedel aga seostuvad näitleja garderoobiga, mängust välja astumisega, iseendaga tõtt vaadates. Misanstseenid suunavad tegelasi ka publiku-uksest välja ja sisse, eriti mõjusa absurdihingusega moment on Philippe’i naasmine kalmistult, kui Simmul kallab kingadest liiva välja, viirastub Samuel Becketti „Godot’d oodates“.

Esimesest lavahetkest peale kisub kaasa helikujundus, leedu helilooja Giedrius Puskunigise sugestiivne muusika tõuseb meelekindlalt argisema komöödia kohale. Oma saladust sisaldavad prantsuse šlaagrid, Simmuli teise vaatuse laul vallandub dramaatilise sisemonoloogina.

Kolm osalist hoolitsevad koos terviku musikaalsuse eest, igaüks oma isikupäraste variatsioonidega. Esietendusel hakkas pisut häirima kostüümivahetuste rohkus, õigemini sellega kaasnev lohisev või logisev rütm. Mõistagi oli see taotluslik krutski: osatada vanadekodu argipäevade tobedat rutiini. Aga isegi säärases meistrite kolmnurgas on esietendus alles lendu tõusmise algus. Aeg näitab, kuidas kõlksuvad kokku-lahku iga tegelase hinge meloodiad ja kakofooniad, kuidas ristuvad põikpäisus ja igatsus, lojaalsus ja mässumeelsus, uljas põgenemiskihk ja alistuv abitus … Kirglik püüdlemine tuules õõtsuvate paplilatvade ja puude kohal lendavate rändlindude poole. Kuni pealkiri „Kangelased“, see õõnsaks ja võltsiks leierdatud sõna, saab tasase, vapra, sügavalt isikliku tähenduse.

Oh jah, kahjuks on veel üks põhjus, miks igatsen just lavastuse lõppu uuesti näha. Põhjus, millest piinlik jälle kirjutada, aga olen sunnitud. „Kangelaste“ esietendusel suutsid paar naisterahvast tühistada kirgastava finaali­stseeni, kuna pildistasid innukalt kolme meest laval. Tean, et kummardamist on viimasel ajal ergutatud pildistama, salvestama, jagama. Aga kuni etendus kestab, kahjustab selline küüniline tegevus näitlejate kohalolekut, hävitab valgusrežii, lõhub elamuse. Kui kinosaalis ähvardatakse salvestustehnika konfiskeerimise ja rahatrahviga, siis just Vene teatri väikses saalis olen korduvalt märganud telefoniga pildistajaid, kellest kiirgab ülbust. Muidugi ei loe need teatrikülastajad Sirpi, aga probleemi võiksid teadvustada teatri juhid ja publikuteenindajad. Kas on veel rohtu, millega ravida ajaomast enesekesksust? Või jääb üle alandlikult oodata järgmist „atraktsiooni“, mida juba elavalt vaimusilmas näen: kuidas keset etendust sammub väikses saalis lava ette mõni naiskodanik, efekti ja sirge seljaga nagu Smuuli polkovniku lesk, et teha selfi: mina ja minu iidol Ivaškevitš.

Palun vabandust „Kangelaste“ lavastajalt, kunstnikult, näitlejatelt õelutsemise pärast. Ja ärgu jäägu mõruks puändiks labasuse fikseerimine. Ma tõesti tahaksin näha „Kangelasi“ millalgi kümnenda-kahekümnenda etenduse paiku, kui kolme intelligentse meistri rõõm koosmängust on kristalliseerunud veel mitukümmend korda nüansipeenemaks, rütmitäpsemaks, põhjatult tragikoomiliseks.

„Kas te teate, miks nad lendavad kolmnurgas? – Ei. – Esimene lõikab õhku, et teised ära ei väsiks. Ja kogu lennu ajal astuvad nad kordamööda juhi kohale.“

* Pille-Riin Purje, Kolm rändlindu ja ootav tuul paplilatvades. – Sirp 7. III 2013.