… räppiv pulss ja toores liha …

Johhan Rosenbergi lavastusi vaadates võib vaataja jõuda tõdemuseni: „Ma ei tea, mis see on, mida ma näen, aga see meeldib mulle.“

URMAS LÜÜS

„Traps“, koreograaf ja esitaja Johhan Rosenberg, kunstnik Júlia Sára Vavra, helikunstnik Karl Saks, valguskunstnik Priidu Adlas, dramaturgid Netti Nüganen ja Maike Lond. Esietendus 2. V Kanuti gildi Pühavaimu saalis.

Arvustuse pealkirjas tarvitatud sõnadega juhatatakse saatetekstis sisse mai algul viiel korral Kanuti gildi Pühavaimu saalis etendunud Johhan Rosenbergi soololavastus „Traps“. Tema lavastustest juba emotsionaalselt tuttava lo-fi õõvaoru tekitasid seekord laest rippuvad võrgud, koopaseinu imiteerivad kortsus jõupaberipaanid, liga-löga libedal põrandal ning ruumis ringi lendavad Tartu ülikooli entomoloogialaborist laenuks saadud ogakärblased.

Narkoüledoosist zombistunud Ariel Pinki stiilis Rosenberg võttis inimesed vastu apaatselt uksepiidale nõjatudes. Publik jaotus ruumis laiali asetatud poodiumidel etendajaga samale tasandile. Lavastuse vaadeldavus sõltus seega sellest, kuidas huupi koha valinul positsiooniga juhtus vedama. Ruumis ringi uitava karakteri askeldused kõikusid täieliku apaatsuse ja pulbitseva ekstaasi vahel.

Rosenbergi lavastused on tekitanud mu tutvusringkonnas väga äärmuslikke arvamusi. Enamasti postinterneti suundumusest lähtuvate kunstiringkonna vaatajate tingimusteta kiindumusele oponeerivad põhjalikuma teatrikogemusega publiku kriitikanoodid. Tema eelmist lavastust „Kõdu“ olen juba Sirbis lahanud* ning seetõttu üritan end siinkohal mitte korrata.

Kohati on keeruline vaadata „Trapsi“ täiesti eraldiseisva lavastusena. Suuresti kattuvad dramaturgilised, etenduslikud ja stiililised valikud varasema „Kõduga“ ning Jette Loona Hermanise soololavastustega „Elegy of Ergot“ ja „Torque Vulnerati“. See pole muidugi imeasi, sest õpiti Amsterdamis koos ja ühiselt loodud „Eden Detail“ võitis tantsukategoorias Eesti teatri auhinna. Sedasi toimivad need viis lavastust mul peas kokku nagu ühe maailma episoodid.

Dramaturgiline allumatus. Olen mitme inimesega rääkides jõudnud tõdemuseni, mille võib kokku võtta sõnadega: „Ma ei tea, mis see on, mida ma näen, aga see meeldib mulle.“ Tihti on vaatajana raske hinnata, miks on üks või teine stseen osutunud vajalikuks. Kui võrrelda „Kõdu“ ja „Eden Detailiga“, on „Trapsis“ järgitud rohkem klassikalise dramaturgia joont.

Teemaarendus kulmineerub jõulise, 2000. aastate alguses Ameerika lõunapoolsematest osariikidest levima hakanud trap’i stiilis räppimisega. Seejärel valguse ja muusika vahemäng, kui vulvalikku koopasuhu kadunud etendaja kostüümi vahetab, ja ekstaatiline sünni­päevapidu, kus lendab nii Red Bulli kui ka soolikaid, mis viib lavastuse justkui teise kulminatsiooni tippu.

Nüüd jäi veel oodata lõpupauku. Kuna laest oli nöörist tõmbamise peale juba mingit soga kaela sadanud, lootsin, et millalgi lõigatakse kütked läbi ning kogu etenduse pea kohal varitsenud võrk langeb publikule kaela. Otseses mõttes lõksu püütud, nagu peal­kirjastki ennustada võiks. Pall oli viimseni õhku täis puhutud, aga lõpupauku ei tulnud. Seevastu hakati drama­turgiliselt pallist vaikselt õhku taas välja laskma.

Rosenberg liikus publiku vahel ringi. Aeg-ajalt võttis mõnel käest. Noogutas kutsuvalt. Inimene hakkas järgnema, kuid etendaja liikus omadega juba edasi. Keegi ei teadnud, kas kaasa minna või kutset ignoreerida. Kaasaminejad jäeti üksi piinlikkuse kätte ja ignoreerijad vaevlesid piinlikkuses, sest ei teadnud, kas tegelikult ikka oleks nad kaasatud või jäetud ka nemad piinlikult tühja vahtima.

Täiesti arusaamatule suhtlemisele järgnes Rosenbergi pikk monoloog, kuidas ta ajab seal omaette oma asja. Õhupall järjest tühjenes ning lõpuks jäi etendaja põrandale lebama ja enda sõnul surnut mängima. Kuna laval enam miskit ei juhtunud ja ka Igor Mang ei oleks suutnud tähemärkide järgi mingit arengut ette ennustada, jäeti tühi õhupall, jalad seina najal, lebama ning rahvas lahkus saalist. Osa proovis plaksutada.

Jääb tunne, et see vibe’i tapmine on täiesti teadlik ratsionaalne otsus. „Eden Detaili“ puhul lõppes lavastus mõttetu apelsiniveeretamisega. Eesti kunstiakadeemias etendunud „Kõdu“ puhul sättis publik end plaksutama, aga siis avanes galeriid suurest kaldauditooriumist eraldav vahesein ning inimesed suunati istuma ja vaatama pikka arusaamatute seostega loengut. Ei ühtki pauku, ikka tühi kumm põrandal. Juba kolm korda järjest ei saa see võte enam juhuslik eksimus olla.

Traditsioonilisemad teatrivaatajad sellele väitele alla ei kirjutaks. Rosenberg on Amsterdamis lõpetanud SNDO (School for New Dance Development) ja selle stiilikäekiri muidugi õhutabki dramaturgilist allumatust. Pakub vett, aga serveerib äädikat, annab tüki kooki ja enne kui teist tükki pakub, laseb eelmise välja oksendada ja uuesti ära süüa – petetakse teadlikult ootusi ja eeldusi.

Infoküllus. „Traps“ on märksa ühejoonelisem kui „Eden Detail“ või „Kõdu“. Seejuures, motiivide rohkusega pole tagasi hoitud. Varasemas artiklis tõmbasin paralleele ühismeediajärgsusega. Kui Instagrami või Facebooki seinal kerides vahetub üks teema järsult teisega, siis võib ka Rosenbergi lavastustes eurotrance’i eufooria minna suurema ettehoiatuseta üle ambient’seks agooniaks. Üleminekud on järsud nagu telekanalite klõpsimisel. Oma kunstniku­vestluses mainis Rosenberg, et kui temast vanemate kolleegide meelest toimub laval kõik liiga kähku ja uus suutäis tuleb peale enne, kui eelmist mäluma sai hakatud, siis nooremad ei näe selles suuremat probleemi. Rööprähklemine on lihtsalt niivõrd tavaline ja endast info läbilaskmise valulävi sedavõrd kõrge.

Kuigi ma ei pea ennast mingiks mädanenud rondiks, on tunne, nagu oleks teismelisena esmakohtumisest arvutiga juba sajandeid möödas. Kui alguses edastati internetis oma ideid lehekülgede viisi blogides, siis mahu poolest on edastatav info järjest lakoonilisem. Praeguseks vanainimeste keskkonnaks muutunud Facebookis, kus surnud kasutajaid on rohkem kui elavaid, võib postitus veel mitu lõiku pikk olla, aga Twitter piirdub paari lühilausega. Tiktoki videod kestavad vaid kaks kuni viis sekundit.

Kuigi pikema kogemusega teatripublikule võib tunduda, et Rosenbergist nooremat lavapõlvkonda pole olemaski, jääb vägisi tunne, et kultuuripõlvkondi ei saa infovoogu uputatud inimeste puhul enam liigitada sigimisvanuse ja sündimise intervalli järgi. Pigem oleneb see sellest, millist tüüpi ühismeedia saatel õrnas eas kujuneti. Sedasi võib ka kaheaastane vanusevahe põhjustada põlvkondliku lõhe. Oleks põnev kogeda, mis võiks olla ühtse terviku moodustava eklektilisuse piir, mida etendaja füüsilises ruumis esitada suudab.

Õõvaoru lood. Mulle meeldib, et Rosenberg ei tundu võtvat oma tegemisi surmtõsiselt, vaid ta lavastusi kannab triksterlik vembutamine. Tõsiseltvõtmise all pean silmas sellist elu ja kunsti segunemist, kus igasuguse taganemisteeta suurte universaalide mõtestamise peale välja minnakse. Selline süvitsi­minek eeldab elukogemust, mille najal näiteks Lembit Peterson otsib Theatrumis olemise tuuma kõige väiksemate aineosakeste hõõrdumisel tekkinud vibratsiooni kaja. Abramović ja Ulay kõndisid lahkuminekutseremooniana peaaegu 5000 kilomeetrit mööda Hiina müüri, et vaid viimast korda silmast silma silmata. Ron Athey veristab end laval kõikvõimalikel viisidel, et kombata elu ja surma piiri. Rosenberg ja Hermanis mängivad aga mardisante, ja hea ongi, kui pseudofilosoofiast eemale hoitakse. Noore, hoogu sisse saava loojana on oht näida selliste olemise olemust lahkavate teemadega õhuke ja võlts.

Võib öelda, et kõik viis lavastust, mis Rosenberg Hermanisega koos või ilma temata on teinud, sobituvad stiililt ühte ja samasse maailma. Umbes nii nagu Terry Pratchett mõtles välja Kettamaailma, kuhu ta asetas enamiku oma raamatute tegevustikust. Mõnikord tuleb varasema teose tegelane uues jutus juhtumisi külla, eksib ära või jääb järgmises raamatus poolkogemata kaadrisse. Annaksin Rosenbergi ja Hermanise planeedile nimeks Ugri 2000. Seda maailma kannab müstiline etnopaine, mis seguneb kahetuhandendate retromaailmaga. Mardisandid, tribal-tattoo’d, soomülkad, tränamuusika, mardused, helendav okse, vikatitega inimeste niitmine, lögaburksiputka ossibiit, kõdunemine, gängstaräpp, kodukäijad, haldjad, jumpstyle. Umbes nagu Muumioru lugude Urr ja hatifnatid oleksid „Airport Jamile“ ära eksinud.

Kunagi tudengiajal läksid järjekordse retrolaine ajal kaheksakümnendate asemel moodi üheksakümnendad. Hakkasid pihta igasugu retrofestid ja 2 Quick Start ummistas taas kõik raadiokanalid. Mäletan, kuidas istusime kursusevennaga EKA peol ja nentisime, et üheksakümnendad on veel okei, aga peaasi et kahetuhandendad kunagi tagasi moodi ei tuleks. Seda jälkust ära ei talu. Üheksa­kümnendate stiiliheerosed olid meile piisavalt kaugel, et mitte mäletada, seejuures olime ju olemas ja seega täieõiguslikud üheksakümnendate kodanikud. Kahetuhandendad seostuvad aga põhikooliaegsete higiste ja vinniliste klassiõhtute ja esimeste Haapsalu staadioni taga pimeduse varjus kambakesi ühest Kissi siidrist vintitõmbamistega. Jälk. Rosenberg on sündinud kümnend hiljem ning seega täieõiguslik millenniumimäluta retrokodanik. Sama ajastut kasutab põhilise refleksioonipunktina oma esteetikas ka postinterneti suundumus.

Mängulisuse tõttu võikski seda viiest lavastusest koosnevat seeriat kutsuda muumide vaimus Õõvaoru lugudeks. Soome eksperimentaalmuusik Jussi Saivo kollektiivist Sabotanic Garden nentis teatrimaailmas populaarseks heli­kujundajaks saades, et kui järjekord ukse taga liiga pikaks venib, tuleb aadressi muuta. Oma Õõvaoru lugudega sobituvad Rosenberg ja Hermanis väga hästi alternatiivkultuuri peavoolu ning maagiline postinternet müüb alati saalid välja. Kui lavastustes töötatakse teadlikult publikule vastu, siis tekib uudishimu, kas noortel etenduskunstnikel on kuhjunud trotsi hästi veerema saadud vankrile kaigas ise kodaratesse visata ja turunduslikult hästi peale mineval esteetikal meelega õhk välja lasta või on oodata turmahaldjas Jette ja triksterkratt Johhi kuuendat naasmist Õõvaoru radadele?

* Urmas Lüüs, Armastusega Amsterdamist. – Sirp 17. XII 2021.