Robinson ja Reede Sorgu saarel

Kaks mõtlemapanevat järeldust saab „Sorgu tuletorni saladusest“ teha küll: ei maksa uisapäisa panka röövida ega teemante keele all hoida.

VEIKO MÄRKA

Pärnu Suveteatri „Sorgu tuletorni saladus“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Sepo Seeman ja Piret Laurimaa, musitseerib Olavi Kõrre. Esietendus 6. VII Pärnu jahtklubi purjekakuuris.

„Sorgu tuletorni saladus“ ei püüdle vapustava ega sügava teatrielamuse loomise poole. See on lihtne, kuid meeldejääv lugu üksindusest. Sõnapaar „aus teater“ on iseenesest nonsenss: vastupidi, mida rohkem fantaasiat ja mängu, seda parem. Ent „Sorgu tuletorni saladuse“ puhul võib seda terminit kasutada küll. Täpselt nagu õpetaja Laur Tootsile soovitas: kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise. Lavastus on lühike, vaid kahe näitlejaga, muutumatu lavakujundusega ja teksti-, mitte tegevuspõhine. Aga see on tõesti ise tehtud ja hästi tehtud.

„Sorgu tuletorni saladuse“ põhiteema on üksindus. Kujutada üksindust nii, et vaatajal igav ei hakka, on kindlasti raske. Seda lavastust vaadates ei hakka. „Nüüd ma räägin vahet pidamata. Iseendaga.“ Tõsi: sama palju kui üksindusele, pööratakse näidendis tähelepanu ka üksinduse ja ühiskondlikkuse konfliktile – ja see on juba täiesti teatraalne teema. Muidugi mõjub lummavalt seegi, et laval on näiliselt täiesti isoleeritud erak, saalist vaatab teda aga üle saja silmapaari.

Tekstist saab kindla pidepunkti tegevusajale: mees küüditati üksikule saarele 1913 ja on seal elanud kaksteist aastat. Aga kõik võiks toimuda ka tänapäeval, sest miljöö pole muutunud. („Üksik saar. Lage meri. Lõputu silmapiir.“)

Tiit Palu suvelavastused on jätnud vaata et isegi huvitavama mulje, kui mõni tema külmema aastaaja saavutus. Tundub, et just suveteatri sundimatus ja veidi anarhistlikuski miljöös saab ta oma ambitsioone kõige pingevabamalt täide viia. Nii „Minu pere ja muud loomad“ kui ka „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ on mul siiani hästi meeles. Aga nende algimpulsiks oli siiski kirjandusteos, ehkki nii Durrelli kui ka Gailiti puhul läks lavastus sisuliselt täiesti oma teed. Selles mõttes väärib „Sorgu tuletorni saladus“ isegi suuremat aplausi. Tekst on kandev, vaimukas ja tempokas. „Kannatasin nälga. Pidin söögiks kormorane püüdma. Neid on palja käega väga raske püüda.“ „Mere ääres kasvanud poisid ei oska ujuda, sest nad on harjunud paadiga sõitma.“

Tõsi, lõpu poole muutub kunagine juveelivarguse lugu, mille tõttu mees üksikule saarele majakavahiks pagendati (ja see on veel kerge saatus!) ning ka naine kannatab, üsna segaseks. Nii segaseks, et tekib tahtmine „Sorgu tuletorni saladust“ veel kord vaadata, et kogu jutulõnga üheks tervikuks sõlmida. Eriti seda, mis puudutab kõige hinnalisema kalliskivi saatuse ja asukoha ümber keerlevat. Aga kui vaataja tahab mingit lavastust teist korda näha, on see ju voorus, mitte puudus.

„Sorgu tuletorni saladust“ võib nimetada poolmonolavastuseks. Sepo Seeman majakavahina on pikemat aega üksi laval ja tema roll kokkuvõttes määrav. Seemanit kui koomikut on tema karjääri jooksul küllaltki üle ekspluateeritud. Seetõttu on igati meeldiv, kuidas ta „Sorgu tuletorni saladuses“ lahendab koomikavaba rolli hiilgavalt, seejuures oma lavasarmi ja näitlemismõnu kübetki kaotamata.

Piret Laurimaale majakavahi kunagise saatuse- ja mõttekaaslasena jääb väiksem ja tagasihoidlikum roll. Tegu oleks nagu kirurgi ja tema assistendi vahekorraga, kus teise missiooniks on esimese nõudmisi täita: „Skalpell!“, „Käärid!“ jne. Aga nii nagu on vältimatu operatsiooni assistendi töö, kaotaks ilma Laurimaa panuseta Sorgu majakavahi, endise pangaröövli lugu palju. Teisisõnu: Seeman on selle lavastuse hing ja Laurimaa selle sära. Aga kui maailmakirjandusest paralleele leida, siis Seeman on selles loos Robinson Crusoe ja Laurimaa Reede.

„Hea meelega räägiksin sulle oma elust. Hea meelega kuulaksin, kuidas sina oma elust räägid.“ Naise ja mehe kaksteist aastat tagasi katkenud üsna ebamäärane suhe jääb ebamääraseks etenduse lõpuni ning see just ongi huvitav. Kaks mõtlemapanevat järeldust saab vaataja Sorgu loost ka teha: ei maksa uisapäisa panka röövida ega teemante keele all hoida.

Ka muusikaline saade on huvitav. Lavaruumi serval vahepalu pakkuva Olavi Kõrre esimesed etteasted mõjuvad kuidagi kohatult, võõrkehadena majakavahi lihtsa, kuid kaasakiskuva loo vahel. Aga mida edasi, seda rohkem sulanduvad ja sobituvad kitarrilood lavastuse pretensioonitusse, kuid ikkagi tõsiseltvõetavasse atmosfääri.

Selle teatrisuve üldine pilt on vist kurvem kui kunagi varem. Lavastatakse tükke, mida on varem korduvalt mängitud ja mõnest isegi film tehtud. Reklaamides hõigatakse suisa lollusi, nagu „Eesti Avatar“, „Eesti Hamlet“ ja „Eesti Marylin“ (Monroe). Igast nurgast vahivad vastu alasti kommerts ja ideeline mannetus. Sellel süngel taustal mõjub „Sorgu tuletorni saladus“ valgustava sähvatusena. Tõsi, üsna lühikese sähvatusena, sest lavastus on ainult pisut üle tunni pikk. Aga eks neid sähvatusi on olnud teisigi ja mõni tuleb kindlasti veel.

Ühest asjast on selle lavastuse puhul siiski kahju. Nimelt sellest, et seda mängitakse Pärnu jahtklubi purjekakuuris, mitte (Naissaare suvelavastuste eeskujul) tegevuse paigas – vähem kui kuue hektari suurusel asustamata, kuid tuletorniga Sorgu saarel Kihnu ja Manilaiu vahel. Mõju oleks olnud palju vapustavam ja eksootiline mängukoht kindlasti publikut ahvatlenud. Tõsi: arvestades vaatajate edasi-tagasi veo kulu, oleks pileti hind saanud ilmselt pöörane.