Rõlgelt rahulolev puusanõks

„Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ on praegu vaata et poliitilisim näidend Eesti teatris ja selle üle võib vaid heameelt tunda.

OTT KARULIN

Vene teatri ja Vaba Lava Narva teatrikeskuse „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“, autor Paweł Demirski, tõlkija Irina Kisseljova, lavastaja Juri Muravitski, kunstnik Piret Peil, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Vladimir Džumkov, koreograaf Olga Privis. Mängivad Karin Lamson, Tatjana Kosmõnina, Natalja Dõmtšenko, Alina Karmazina, Sergei Furmanjuk, Aleksandr Domovoi, Ivan Aleksejev, Igor Rogatšov, Daniil Zandberg. Esietendus 18. I Narva Vabal Laval.

Pole midagi parata: ajakajalised tekstid on sageli ka kohakesksed. Paweł Demirski on Poolas tuntud nii näitekirjaniku („Armastusega Poolast“, „Wałęsa“) kui ka aktivistina, kuid Eestis pole tema näidendeid minu teada varem mängitud. Nüüd on seegi viga parandatud, kuigi Tallinna Vene teatris lavastatud „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ on kirjutatud juba 2006. aastal ja see annab veidi tunda. Tõsielusündmustel põhinev näidend võõrkapitalistide ahnuse tagajärjel surma saanud tehasetöölise lesest ja tema paratamatult läbikukkumisele mõistetud ristiretkest õigluse nimel on maailmavaatelt üksjagu sirgjooneline, aga sellegipoolest tõepärane sissevaade tagajärgedesse, mis tingitud äkilisest üleminekust turumajandusele. Olukord, kui kapital on võõras ja kohalik inimvara kergesti asendatav, pakub äratundmiskurbust ka eestlastele, kuigi oleme harjunud kahtlustavalt vaatama pigem Rootsi pankurite kui Itaalia töösturite poole. Igal juhul on „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ praegu vaata et poliitilisim näidend Eesti teatris ja selle üle võib vaid heameelt tunda.

Näidendi omailma tehaselikkust rõhutab ka Juri Muravitski lavastuse vorm – techno-draama. Masinlikule kordusele üles ehitatud helitaust kehtestab ka misanstseenide lahenduse: tegelased kõnnivad sirgjooni pidi etendamispunktini, võtavad sisse oma signatuurkehahoiaku ning annavad teksti otse publikusse, ise samal ajal muusikasse sammudes (ikka samm kõrvale paremale, samm kõrvale vasakule ja nii üha uuesti, kuni tekst on öeldud ja tuleb rollist välja ja lavalt ära astuda). Seesugused vormivõtted ei jäta tõlgendusele palju ruumi, kuid neis on potentsiaali aktiveerida pealtvaatajas kogemuslik taju. Tähendustasandil ongi Muravitski lavastus kõnekas, sest tegelase olemus väljendub tema liikumisviisis. Olgu siis selleks lese ebakindlalt raiuv, advokaadi õpitult ükskõikne, direktori võistlus(tantsija)lik, itaallasest juhataja rõlgelt rahulolev või töölise muhedalt hoolimatu kõrvalsamm.

Daniil Zandbergi rõlgelt rahulolev itaallasest juhataja.

Vene teater

Näitlejat selline lähenemine mõnevõrra piirab, sest väliste vahenditega pole võimalik rollikaart luua – see on esimesest sammust kõrvale ette näidatud. Seega on pidevale liikumisele vaatamata näitleja peamiseks väljendusvahendiks kõne. Õnneks võimaldab Demirski näidend variatsioone ning mõnel ilusal hetkel varjutab teksti poeesia kõik muu. Neid hetki võinuks rohkemgi olla, kuigi ilmselt on lavastaja usaldanud ennekõike autori sõnade ja valitud vormi kandvust. Sellegipoolest on „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ tugeva näitlejaansambliga lavastus.

Ühemõttelisele tõlgendusele vastupanu osutamise mõttes on huvitavaim Karin Lamsoni lesk: justkui B-divisjonist kõrgliigasse mängima sattunu püüab kramplikult korrata teiste puhul nii loomulikuna näivaid tantsusamme, kuid ometigi pigem ärritab kui tekitab kaastunnet. Kas süüdi on see, kes suudab süsteemi enda kasuks pöörata, või hoopis see, kes seda teha ei oska, jääb üheselt vastamata, küll aga häirib selle küsimuse esilekerkimine meeldivalt lavastuse muidu ehk liigagi otsejooneliseks jääda võivat paatost.

Kõige klaarimad rollid on aga Aleksandr Domovoi tööline ja Daniil Zandbergi itaallasest juhataja (vastavalt siis muhedalt hoolimatu ja rõlgelt rahulolev). Pole kahtlustki, et see tööline sebib igast asendist mõne naise ära (kui ta tahab – ja pigem tahab alati, sest miks ka mitte). Ilmselt ei tee ma talle ka liiga, kui arvan, et sõna „naine“ ta sebitute kohta semudele aru andes ei kasuta, nagu ka ei morjenda teda eriti kellegi teise fataalne saatus (aga kui on vaja kättemaksuks kellelegi molli anda, siis seda ikka saab – sest miks ka mitte). Fantaasialendu (tekstist me seda kõike töölise kohta teada ei saa) kehutab seegi, et Domovoi paistab kogu trupist tundvat end selles olukorras kehaliselt kõige mugavamalt.

Zandbergi juhataja, kes veidi peale­tükkivalt ettepoole koogutab, hoides keharaskust kavalalt ühel puusal ja andes helitu sõrmenipsuga liikumisele hoogu, lausa purskab saali mugav­olemist, mis omandatav vaid regulaarselt peegli ees trenni tehes. Selline tüüp ei pea lanti välja viskamagi, sest saak järgneb talle ise mööda kujuteldavat rahvuse stereotüübi ja raharada koju ning uuristab küsimatagi enne lahkumist ka sälgu voodipäitsisse.

Ehk just tänu sellistele lihakatele rollilahendustele (neid on lavastuses veelgi) on suuresti kõledale vormiskeletile ehitatud „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ pälvinud ka publiku poolehoiu. See on väga nutikas lavastus, kus on doseeritud harjumuspäratu serveerimisel õige annus ootuspärast juurde. Selliseid lavastusi võiks olla rohkem nii Vene teatris kui teisteski repertuaariteatrites, kuigi alati on lihtsam väita, et publik pole eksperimentideks valmis, selmet vaatajad ette valmistada, nad sammhaaval kangema kraami poole juhatada.

Mulle kui staažikale laksutajale jäi „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ puhul küll veidi poolde vinna vormivalikuga justkui lubatud kogemuslik tajutasand. Techno-rütm ja korduv­liigutused võimaldanuks luua näidendi omailmale performatiivse lavalise lisakihi, kus tegevuse rutiin väljendub peale tähendustasandi ka intensiivses kehalises kohalolus ja füüsilise soorituse reaalses (väsitavas) mõjus kehale. Kuna aga lavastaja pole seda ilmselt kavatsetudki, siis võib vaid tõdeda, et saanuks ka teisiti.

„No ja mis siis,“ ütleks siinkohal tööline ja heidaks üleoleva pilgu itaallasest juhatajale, kes oma veiniklaasilt peegelduvale minapildile silma teeb.