Röövliromantika kultuurikaoses

EVA-LIISA LINDER

Kui Otfried Preussleri „Röövel Hotzenplotzis“ on rõhk seiklusel, siis Mirko Rajase maskide ja rütmidega lavastust juhib žanrimääratlusena „röövlimürgel“.

Nukuteatri „Röövel Hotzenplotz“, autor Otfried Preussler, tõlkija Vladimir Beekman, dramatiseerija Priit Põldma, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Kalju-Karl Kivi, laulusõnade autor Helena Läks, rütmikonsultant Reigo Ahven, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu, Doris Tislar, Getter Meresmaa, Karl Sakrits ja Risto Vaidla. Esietendus 15. IX Ferdinandi saalis.

Tänuväärselt avas Nukuteater oma 68. hooaja uuslavastusega „Röövel Hotzenplotz“, mis toob vaheldust Otfried Preussleri mängimise repertuaari, kus on trooninud populaarsena „Väike nõid“ ja „Krabat“. Raamatu- ja lavalugu on siiski eri žanris: kui Preussleri teoses on rõhk seiklusel, siis Mirko Rajase ühevaatuselist maskide ja rütmidega lavastust juhib žanrimääratlusena „röövlimürgel“.

Eelmise sajandi saksa lastekirjanduse fantaasiameistri Otfried Preussleri (1923–2013) röövlilood on saanud inspiratsiooni ajaloolisest nukuteatri-traditsioonist, mida nimetatakse peategelase Kasperle järgi Kasperli teatriks. Sellele tugineb ka Preussleri tegelasansambel ehk tarmukad poisid Kasperl ja Seppel, vanaema, röövel, politseinik ja nõid, samuti rohke dialoog, keelenaljad jms. Preussleri käe all valmis selle alusel isikupärase käekirjaga röövlitriloogia, kus nutikas kurikael pakub põnevust keset armsa väikelinna hubast vaikelu.

Nukuteatri lavastus on teisest puust. Võsarüütli juhtumised on uputatud kultuuriviidete ja teatrivahendite kastmesse, kust leiab peale algupäraste Kasperli mängu elementide laia metateatraalse raami, Itaalia commedia dell’arte stiilis poolmaskid, Lõuna-Ameerika rütmipillide cajón’ide saateansambli, kuuleb estraadlikku laulu ja stiilipuhast laadanalja.

Röövlihirmu ja -romantikat õhutavad Hotzenplotzi-raamatud on saadaval nii poodides kui ka Nukuteatri kavalehelaual enne etendust. Lisaks triloogiale kirjutas põnevusmeister nukunäidendi „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett“, mille vormistas proosateoseks tema tütar. Lugejaskonna huvi röövlilugude vastu tõendab ka eestimaise kirjaniku Martin Vergi Hotzenplotzi-lugudest inspireeritud ja röövliseiklustele (telkimine, küpsetamine) meelitav „Rangelt salajane röövli käsiraamat“.

Nukuteatri lavastuse aluseks on triloogia teine osa „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“, mis on jõudnud (Priit Põldma dramatiseeringus) teadaolevalt esimest korda eesti kutselise teatri lavale.

Preussleri hoogsas ja värvikas teoses toimub tegevus muinasjutulises linnas, kus kõik tunnevad kõiki ja seiklused rulluvad lahti pinevates paikades: politseijaoskond, pritsimaja, vanaema ja selgeltnägija majakesed, mets koos röövlikoopaga jne.

Karuse karismaga röövel (Anti Kobin) on jalustrabavalt sümpaatne oma inimlikult siira pilgu ja rahuliku hoiakuga.

Siim Vahur

Tegevusliin keerleb turvalisust õhkava vanaema ja kurikavala röövli väärtuskonflikti ümber – justkui Lind­gren koos ekstra põnevusega. Selgub, et Kasperli vanaema on püstitanud auravate hapukapsaste ja praevorstidega endale linnakodanike silmis muljetavaldava monumendi. Vanamemme hõrgutisi meenutatakse suure austusega peaaegu igal leheküljel. Röövli arsenaliks on aga seitse nuga ja piprapüstol. Tema elab röövlikoopas keset metsa ja peab oma üleannetustega üksi tasakaalustama kogu linna nunnusust, toeks vaid röövlilugude traditsioon, mis annab talle võimsa antikangelase aura.

Sündmused saavad alguse, kui röövel põgeneb vangistusest, seob kinni ülemvahtmeistri ja pistab nahka vanaemal valmis saanud praekapsad. Seepeale asuvad vanaema lapselaps Kasperl ja tema sõber Seppel õiglust jalule seadma.

Kuid röövlil õnnestub hoopis vanamemm kinni nabida, lunaraha nõuda ja tagatipuks poisid aheldada. Üks seiklus järgneb teisele: vuratakse rattaga läbi linna, põrutatakse tuletõrjeautoga läbi pritsimaja seina ja kihutatakse röövlit jälitades läbi terve maakonna. Lõpuks õnnestub selgeltnägija ja vanaema abiga kord jalule seada.

Röövliloo teatrikeelde tõlkijale on Preussleri seiklusmöll paras pähkel. Kuidas mahutada pöörase liikumisega põnevuslugu lavalaudadele? Võiks arvata, et tulemuseks on tornaado tikutopsis. Mirko Rajase lavastuses on valitud siiski tinglikum tee, teater teatris. Tornaado tõsisemad tuuleiilid on suunatud vaataja kujutlusvõimesse. Ümberjutustuse ja markeerimise teel kuvatakse publiku vaimusilma ette nii värvikad sündmuspaigad kui ka kiired liikumised.

Eesriide avanedes seisab laval rändteatri vanker, mis troonib seal etenduse lõpuni. Ehkki suvi on möödas, viiakse publik justkui laadaplatsile või linnaväljakule, kus on äsja peatunud rändtrupp. Kujundus (kunstnik Kalju-Karl Kivi) toetab sündmuste vanaaegset atmosfääri: värviliste lipukeste, akna ja minilavaga vanker, röövliloo stiilis lohvakad ja lapitud kostüümid – retrohõnguline pakett.

Kogu tegevus toimub suuresti vankri ees ja peal, vahepeal ka saalis ja treppidel (liikumisjuht Hanna Junti). Siiski katab tinglike tegevuspaikadega mänguala Ferdinandi saali suurest lavaruumist vaid kuuendiku, mistõttu jääb etenduse ajaks publikut piiluma ka vankritagune tumm pimedus.

Rändtrupi näitlejad jagavad rolle, et mängida röövliloost rollikatkeid. Lauldes korratakse lauset „Kes mängib keda, kes peab vahti?“, mis paljastab tegevuspõhimõtte: ühed mängivad ja teised toetavad, jutustavad ning kommenteerivad. Metateatraalseid viiteid sajab kogu etenduse vältel. Kui üks rändnäitleja magab maha märgusõna, sünnib omaette etüüd, kus unelenu toob sahmides ja vabandades esinejale rekvisiidid. Rollidesse sisse ja sealt välja hüppamine, kostüümide ja rekvisiitide vahetamine kogub hoogu. Näitlejad jooksevad vankri juurde esinema ja tagasi oma kohtadele kastipillidel. Teater-teatris-mäng tõuseb lavastuspinge üheks tipuks.

Vankri ette paigutatud kastikujulised rütmipillid cajón’id annavad röövlimuusikale põhitooni. Kätega trummeldades toetavad rändnäitlejad saateansamblina kaaslaste rolliloomet. Mõnel hetkel sünnib röövlikõlalisest cajón’i-mängust kontsert. Tempokasse helitausta pikivad estraadlikke pause Helena Läksi sõnadele loodud laulud, mis toovad rambivalgusse teksti ja tunded.

Rollimängu haaratakse commedia dell’arte laadis poolmaskid, mille ilmenüansid panevad igatsema kammerlikumat saali, kus need paremini mõjule pääseksid. Üheski episoodis ei elustu täisverelisena ei commedia dell’arte stiil (nagu „Armastuses kolme apelsini vastu“) ega Kasperli mängu nukuteatri­esteetika. Kultuuriloolised lisandid on jäänud viideteks.

Rändtrupp esitab röövliloo episoode pigem ajatus laadateatri laadis, rohkete laulude ja pillimängu vahepaladega, sündmusi sõnadesse valades ja markeerides. Enamik osalisi liigub pärisnäitleja, rändtrupi näitleja ja röövliloo identiteedi vahel. Nad hüppavad rollikatketesse, mis sähvatavad mõneks minutiks. Meenuvad legendaarse lastesaate teatrivankriga ringi reisinud vandersellid.

Täisvõimsuse hetkedel toetab žanrimääratlust „mürgel“ laiem lavamahtra: pang pähe, panniga näkku, vile ja koomusk, ketid ja ämbrid, komistamine ja kiirkõne, publikut innustatakse aplodeerima. Teatrivahendite pillerkaaris puuduvad vaid Kardemoni linna röövlid, kes laulaksid „Kus mu püksid on, kus mu traksid on?“.

Rollidega on võimendatud Preussleri loos peituvat paroodianooti. Kasperl (Risto Vaidla) ja Seppel (Karl Sakrits) ei näi mitte ahjukapsaste peal kasvanud poisipõnnidena, vaid linna peal hängides sekeldustesse sattuvate noorukitena. Näpitsprillide ja pika ninaga kunksmoorilik vanaema (Getter Meresmaa) tatsub küürus, kuid suudab samas üllatavalt kärmelt ringi sibada ja häälega kõrgemaid noote tabada. Ülemvahtmeister Dimpfelmoser (Mihkel Tikerpalu) püüab röövli kurikavaluse kiuste väärikust säilitada ja selgeltnägija proua Schlotterbeck (Doris Tislar) kiirgab kostüümikuhja alt salapära, käes sädelev kristallkuul, saatjaks maagiline suits ja muusika.

Ehkki rändtrupi rollijagamisel jäi viimaseks röövli osatäitja, kes magas norinal vankripõues, näib just tema olevat esimesest hetkest rollis. Karuse karismaga röövel (Anti Kobin) on jalustrabavalt sümpaatne oma inimlikult siira pilgu ja rahuliku hoiakuga, mis püsivad muutumatuna keset killustunud metamängu, postmodernistlikku kultuuriviidete maru. Röövlinägu oleks justkui äsja nina metsast välja pistnud ja avastanud, et aeg on ümberringi muutunud. Tema pärineb veel saba ja sarvedega romantilisest röövliraamatust, muistsest kangelasajastust. Enesekindlalt teatab ta: „Ma olen õppinud röövel – ja teie olete sündinud puupead!“ Oma täisverelise karakteri ja sihikindla tegutsemisega erineb ta kontrastselt ülejäänud ansamblist.

Lavastuse lõpus hakkavad sündmus- ja suhteliinid kokku jooksma ja vastandid üksteisele lähenema. Röövel röövib vanaema, käsib tal suppi keeta, paljastab oma kuritegude motiivi – armastuse vanamemme kokakunsti vastu, ent vanaema trumpab ta kavalusega üle. Pettunud võsarüütel solvub ja tahab ameti maha panna, sest „maailmas ei ole väsitavamat asja kui pidevalt kurja inimest mängida“. Tema avaldus saab tähenduse nii rändteatri- kui ka röövliloo kontekstis, raam ja sisu sulavad kokku. Humoorikas möll päädib üldistusega ühiskonna teatraalsusest: kui röövel ähvardab linnast lahkuda, kutsuvad ülejäänud tegelased ta tagasi. Tõesti, romantikat on tänapäeval vaja – ja mitte ainult röövli-, vaid ka kodu- ja köögiromantikat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht