Sadisti kahekõne endaga

Rait Avestik

Näitlejad ei valda ainult brechtlikku näitamist, vaid on võimelised ka stanislavskilikult näitlema.  

“Vaenlase kosmeetika”: Margo Teder

 ja Tanel Saar. Rait Avestik

 

Amelie Nothomb, “Vaenlase kosmeetika”. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Hardi Volmer, heli-, muusika- ja videotausta organiseerija Triin Hook. Mängivad Tanel Saar ja Margo Teder. Esietendus VAT-teatris 13. IV.

 

Ilma suurema meediakärata valminud ning samamoodi ka esitletud VAT-teatri “Vaenlase kosmeetika” on peaaegu märkamatult tekitanud siinkirjutajas vastakaid mõtteid (seda nii retseptsiooni kui lavastuse kontekstis), kuigi esmapilgul tundus, et selliseid tundeid ei tohiks nagu tekkida, sest lavastus paistis esmamuljelt iseenesest üsna pretensioonitu.

Esiteks on pisut kummaline (kui mitte heasoovlikult eksitav) teatri koduleheküljel ja pressiteates lavastuse tutvustus, mis muu hulgas kokkuvõtvalt ütleb: “Amelie Nothombi “Vaenlase kosmeetika” on võimas ja vajalik tekst. See on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui inimene oma fantaasiaid liiga kaua maha surub. Kahe mehe dialoog lennujaamas toob surma teema vaimukalt ja põletavalt teravas kastmes vaataja ette. Armastus ja surm saavad ühiskonnakriitilise käsitluse osaliseks, sest meie ajastu julmus ei seisne madalas moraalis, vaid teadlikus püüdes panna inimene moraaliküsimusi unustama. Armastus tähendab tulusat partnerlust ja seks stabiilset tarbekaupa ning keegi ei taha teada, et armastuse ja seksiga on lahutamatult seotud ka surm.”

Inimhinge anatoomia

 

Kas lavastaja on tahtnud sellise tutvustusega, kus reklaamitakse olustikulist näitemängu, teha lavastuse võimalikult “söödavaks”? Minu meelest oleks võinud julgelt välja öelda, et me näeme hoopis hetke, “kus hüsteerilised sümptomid näivad mäletavat sündmusi, mida patsient ise ei ole võimeline meenutama” (Sigmund Freud, “Inimhinge anatoomia”, TÜ, 1999; kõik tsitaadid sealtsamast). Me näeme psühholoogilist teatrit tõsistel teemadel, millele Freud on juba ammu tähelepanu juhtinud. Kaasajakõnekas on see näitemäng muidugi, eelkõige sellepärast, et tegevus toimub lennujaamas, kus üks “sinisärklane” on sunnitud ootama edasilükatud lendu ning see piinav ootamine osutub saatuslikuks, kui sel ajal pöördutakse iseenda vastu. Ja kui palju sellistes hüsteeriahoogudes tehakse enesetappe või terrorismiakte…

Õige pea saame aru, et lendu ootav hea välimusega ärimees Jerome Angust (Tanel Saar) on tegelikult sadist, kes on aastaid tagasi oma naise vägistanud ning tapnud. Üsna pingestatult keriva looga tuleb lagedale keegi Tekstor Tekstel (Margo Teder), kes esmapilgul tõesti tundub kahtlaselt palju teadva ja kahtlaselt jultunud tüütajana. Irve Jerome’i näolt kaob aga varsti…  Kuna võõra tüütaja saab kas või füüsiliselt ära  koristada, siis mida teha omaenda Minaga, kui see sind “terroriseerima” tuleb? Ära ei saa ka ju tappa… Nimetatud “pisiasja” ei jäta Tekstor Jerome’ile meelde tuletamata ning ärgitab seda masohhistliku kirega lausa ette võtma. Tekstori masohhistlikkust seletab Freud: “…pöördumine iseenda isiku vastu muutub meile mõistetavaks sellise arutluse kaudu, et masohhism on ju oma Mina vastu pööratud sadism.” Kuigi mul on olnud rõõm mitte erilist huvi tunda Freudi avastuste vastu ning ma pole kaugeltki pädev kõnealuse teema osas, on siiski (ilm)selge, et Amelie Nothomb valdab mingilgi määral teemat, lisaks näidendikirjutamise oskusele.

Kui Jerome tõrjub füüsiliselt Tekstorit endast eemale, s.t me näeme kaht meest kaklemas, käib Jerome’is tegelikult freudistlik väljatõrjumistegevus, mille “olemus ei seisne mitte tungist tuleneva kujutluse kõrvaldamises või hävitamises, vaid selle kujutluse teadvustamise vältimises”. Kahestunud Jerome tung (Tekstor) on muutunud tema vastandiks, mis räägib armastuse muundumisest vihaks. “Kuna need mõlemad esinevad eriti sageli samaaegselt, suunatuna samale objektile, annab see kooseksisteerimine ka kõige ilmekama näite tunnete ambivalentsi kohta.”

Freudi psühhoanalüütilise ringi paljud liikmed lõpetasid oma elu enesetapuga.

Tanel Saare tegelane tegeleb enese psühhoanalüüsiga ja teeb seda sama, mida Freudi ringi liikmed.

 

Näitleja töö iseendaga

 

Võib-olla on kõik eelnev mingite allasurutud tunnete tõttu nähtud ja kirja pandud. Võib-olla rääkis lavastus ikkagi tüütust ja pisut metafüüsilisest hollandlasest ja tublist ärimehest, kes kohtusid lennujaamas. Kummaline ja samas ka oluline on hoopis see, et lavastus sellises suunas mõtlema ajas. Sest lavastusest võib tõesti erinevaid asju otsida ja leida, nagu on tõestanud ka hõre vastukaja: keegi otsis ja leidis ühiskonnakriitikat, keegi otsis, aga ei leidnud kõhtulahtistavat huumorit.

Kui nüüd vormist rääkida, siis Peeter Raudsepa lavastuse lakoonilisus koos seda rõhutava Hardi Volmeri kujundusega võib meeldida või mitte. Võib-olla mõnevõrra igav, õigemini vaene see visuaalne pool oli, aga mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et sellevõrra on rohkem auru läinud tööle näitlejatega. Ja näitlejate tööle iseendaga?! Eelkõige on see vilja kandnud VAT-teatri kontekstis. Tanel Saarel ja Margo Tedrel on võimalus mängida nii, nagu neil tihti just ette ei ole tulnud, ehk “vanas heas” psühholoogilise teatri võtmes. Nagu ka kunagi seoses “Tormiga” sai mainitud, oleks äärmiselt vajalik rakendada VATi näitlejate kallal näitlejaid murdvat lavastajat (“Torm” tõstis selle vajaduse veel kord esile). Seal on tarvis lavastajat, kes oleks eelkõige näitejuht, inimhinge insener, mitte strateeg ja arhitekt. Pedagoog Raudsepp on seda oskust korduvalt tõestanud (ka aastal 2001 VATis – David Williamsoni “Näost näkku”) ning  “Vaenlase kosmeetika” on eelkõige oluline teatrile endale. Küll kõikus veel (esietendusel) Saare ja Tedre sisemise pinge säilitamise kunst, aga nüüd on vähemalt selge, et VATi näitlejad ei ole kadunud ainult brechtlikku näitamisse ja markeerimisse, vaid on võimelised ka “stanislavskit tegema”. Oluline ongi see teadmine, mitte sellega tegelemine!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht