Seal, kus lõpeb iha, algab kultuur

Meelis Oidsalu

Kui Harry enam ei mäletanud, kuidas ta Sallyt kohtasEnne Rakvere teatri uue lavastuse „Kui Harry kohtas Sallyt” vaatamist otsisin Internetist taustamaterjale ja sattusin muu hulgas 22. septembri Postimehes ilmunud Eva K übara arvustusele „Video ja teatri abielu”, mille jätsin targu lugemata, et jõuda Rakverre võimalikult muljumata olekus. Etendusejärgsel päeval klikkisin artikli aga uuesti lahti ja ennäe: Eva Kübara muljeisse on lavastus jätnud enamvähem samakujulise jälje nagu minul, ainult  et tagurpidise reljeefiga.

Nietzsche ütleb, et pole tõsiasju, on vaid tõlgendused. Sestap ei panegi imestama, et nii mõneski kohas, kus minu hinnanguis haigutab lohk, leian naiskolleegi muhu üle rõõmustamas ja vastupidi – ilmne märk, et Jaanika Juhansoni lavastusest siiski leiab ühe tõsikindla asja: selgelt tajutava struktuuri. Võib-olla on hinnangute erinemise põhjuseks autorite häälestatuse lahknemine teatrisse minekul.  Vastupidiselt Eva Kübarale sisenesin saali kõrgete ootustega, ja just seetõttu, et kui keegi on võtnud lavale tuua tüütuseni ekraanidel kedratud Hollywoodi komöödia, siis peab nii dramatiseerijal kui ka lavastajal enda õigustuseks olema ette näidata midagi silmapaistvat. Seda enam, et lugu ise on lihtsakene: New Yorgis advokaadiametit õppiv Harry (Tarmo Sõmer) ja ajakirjanikukarjäärist huvituv Sally (Ülle Lichtfeldt) kohtuvad, sõbrunevad ja tunnevad  pärast mõningaid pooliku väärtusega suhteid lõpuks teineteises ära selle „õige”, kellega elu lõpuni õnnelikult elada.

Armuõnne kestmise võimalikkuse ongi dramatiseerija Marcy K ahan filmiloo teatrilavale kohandamist õigustavaks uurimisteemaks võtnud. Vaatajale ei serveerita tüüpilist Hollywoodi lääget narratiivi, lavalugu hakitakse väikesteks piltideks nii, et peategelaste ja neile sekundeerivate sõbrannade-sõprade teravmeelselt  esitatud kohtumiste vahele on pikitud kaadrid dokumentaalfilmist, kus vanemaealised pika abielustaažiga paarid muljetavad oma esimesist kohtinguist ja püüavad pingsalt leida õigustust aastakümneid kestnud kooselule. Video- ja lavategelaste vahelduvate etteastetega taotletakse seisundite vastandust: armurägastikes ekslevate noorte entusiasm saab hoopis sügavama ja kurvema värvingu kontrastis „päris elust” pärit pensionieelikute elutarga leppimise, otsinguist loobumisega.

Võte on huvitav ja põhjendatud, video- ja lavaelu tasakaalustatud ohjamise korral võinuks tulemuses olla parajalt lõbusust, liigutavust ja sügavust – mida muud sa hing teatrilt tahta oskakski. Pean nentima, et sedapuhku on tulemus lääpas ja seda tugevalt video kasuks. Kui tavapäraselt oleme harjunud nägema videot teatris tausta, allteksti loova, informeeriva või laval  toimuvat võimendava meediumina, siis siin on midagi teisiti: elus energia, loomulikkus, fokuseeritus, mitmeplaanilisus, koomilisus – kogu see heaväeline jõud, mis lava keskel troonivale kangale kuvatud inimeste olekust saali särab, lummab ja haarab, lõbustab ja paneb järele mõtlema. Susan Sontagi mõtet laenates: pildistamine on ennekõike temperamendi ja alles seejärel aparaadi fokuseerimine.¹ Videote režissöör Kati Kivitar on suutnud haruldase  järjepidevusega häälestada kõik paarid ühele elutruule, kuid sealjuures teatraalselt kummastavale lainele. Ei tea tema muudest tegemistest, aga siirad, intensiivsed, tragikoomilised kaadrid kümmekonna küpse abielupaari enesemääratlemise katseist on kunsttükk omaette.

Huvitav on jälgida, kuidas abikaasad (perekonnanimede järgi oletan, et nende seas on ka laval esinevate näitlejate isad-emad) üksteist  meenutamise käigus parandavad, sest nii mõnigi kord ei mäletata esimese kohtumise faktigi, kaasnenud tunnetest rääkimata, või mõelda sellele, miks vanahärra A ei lausu intervjuu jooksul mitte üht sõna, kui tema jutukas naine nende loo üheselt ja vastuvaidlemist sallimata ette kannab. Kas see oli ka suhte alguses nii? Kas vanahärra A üldse mäletab, milline tema jutukas ülekaaluline abikaasa neljakümne aasta eest oli? Mis hoiab abielu üleval  siis, kui esimene kirg, iha on lahtunud, tunded jahtunud? See külg abielusuhtest – teadmine, et kooselu jätkamiseks on vaja veel midagi peale tundlemise, oskust „meid” mõtestada, õigustada, mäletada ja seeläbi värskendada – tuuakse Kivitari videotes nii elavalt esile, et vormub lavastust  mõtestavaks ideeks. Seal, kus lõpeb iha, algab kultuur. Pikaajalise kvaliteetse kooselu võti ei peitu niivõrd ihkamistes ja õhkamistes, vaid kultuursuses, „meie” reflekteerimise, „meie” teadvustamise ja mäletamise oskuses. Videote sisuline ja vormiline intensiivsus saab lavastuse terviklikkusele saatuslikuks.

Kui siin üldse video- ja teatrikunsti abielust rääkida saab, siis ainult ebavõrdsest, sellisest,  millest keegi päris elus heameelega midagi kuulda ei tahaks. Ei suuda Ülle Lichtfeldt ega mürakas Tarvo Sõmergi suure saali laval midagi kolmemeetriste rääkivate peade vastu, näitlejate toimetused surutakse tagaplaanile, ekraaninägude kõrval pisikesena tunduvate tegelaste tundlemine jääb võõraks, illustreerivaks. Suurus loeb, aga mitte ainult. Näitlejad jäävad elule alla: Kati Kivitar on oma hoolealustest välja pigistanud midagi märksa mahlakamat  kui lavastaja Jaanika Juhanson ja nii sööb dokumentaalfilm teatrietenduse, vanemad neelavad omaenda lapsed, ilma et nende vahel tekiks mõjusat, kõnetavat dialoogi. Huvitav, et lavastaja laseb söömaorgial üha hoogu võtta: mida edasi, seda vähem, episoodilisemalt, näeme Harryt ja Sallyt ning nende sõpru-tuttavaid, seda tihedamini videoid. Lõpus läheb laval serveeritav hõredaks ja lahjaks  nagu vesine supp, mida naljad mõnevõrra maitsestavad, ent mis tilkhaaval serveerides tundub veelgi lahjem.

Nii juhtub, kui mõni element mõjub liiga vängelt: lõhub terviku ja jätab ülejäänud väärt võtted ja mõtted kõrvalise garneeringu staatusesse. Video ülemvõimu vastu oleks saanud ehk klippide tagasihoidlikuma  doseerimisega – nii ekraani suuruse kui mahu osas –, näitlejate mõjulepääs nõudnuks ka väiksemat saali, aga mis sa vaene lavastajahing teed, kui teatril, mille palgal sa õnnekombel oled, on vaja romantilist kassamagnetit ja mitte liiga keerulist tükki, et rasketel aegadel ellu jääda. Lavastuse pikkus eeldanuks teises vaatuses muutusi ka vormis. Video- ja lavapiltide vaheldumise võte saab esimese vaatuse ajal piisavalt selgeks, teises lavastuse vorm aga  ei arene, ikka seesama tuim kordamine: video, näitemäng, video, näitemäng, video …

Kahel meediumil – laval ja linal – ajab kaks lavastajat kaht eraldi asja. Teine vaatus lausa karjub lavastuse vägivaldse ja monotoonse rütmi lõhkumise järele, natuke algtekstist eemaldumist, võõritust, dekonstruktsiooni või muudmoodi „keerulist” lavakeelt aidanuks näitlejatel suurtele rääkivatele peadele koht kätte näidata. Tarmo Sõmer ja Ülle Lichtfeldt teevad  oma tööd juba nähtud kvaliteedis. Uusi tahke Sõmeri puhul mina märgata ei osanud: tema on ikka tore siiras mehemürakas, olgu siis Morna linna konstaabli või New Yorgi advokaadina, aga võib-olla on see olnud selgemini märgatav mõne teise etenduse aegu. Igatahes nii Lichtfeldti kui Sõmeri kiituskirjale kirjutan alla küll. Anneli R ahkema (Sally sõbranna), kes on sümpaatsena meelde jäänud lavastusest „Üks joodik sõitis rongiga”, pole oma õiget  kohta lavastuses veel leidnud: üksilduse halenaljakus, mida tegelaskuju kaudu rõhutada taheti, jäi välja mängimata. Erni K ase kehastatud Harry sõber mõjub aga usutavama ja elusamana kui viimati nähtud roll lavastuses „Teisel pool” – sümpaatne töö.

Üks asi, mis hingel, ja mille Juhansoni/Kivitari lavastus ilmekalt taas esile toob: tänapäeva eesti näitlejate võimetus mõjuda filmilindil usutavana. Miks on tänapäeva Eestis haruharvaks  erand, et teatrinäitleja suudab kaamera ees mängida ilma läbinähtava teadlikkuseta näitlemisest, ikka on sees mingi lavalt tuttav üleintoneeritus, -mängimine, -forsseerimine, -poseerimine, mis mõjub filmiribal kohatuna. Kivitari videoklipid tekitasid alguses kahtluse, kas „päris inimeste” pähe ei serveerita mitte suurepäraseid näitlejatöid: niivõrd täpselt olid stseenid pingestatud, intoneeritud, mõtestatud, nüansseeritud ja seda kõike ühelt poolt  ilma vähima kunstlikkuse ja teiselt dokumentaalfilmile omase liigse argise hõreduseta. Lavastuse viimaseks stseeniks kolivad Sõmer ja Lichtfeldt lavalt linale: neid näidatakse juba abielupaarina kõrvuti istumas. Sarnaselt teiste paaridega, keda dokumentaalfilmis intervjueeriti, püüavad nad meenutada, mida kumbki esimesest kohtumisest mäletab. Sedakorda ei ole aga suudetud neid teiste meenutajatega samale lainepikkusele, sama loomulikkuseni häälestada ja nii jääb puäntlik lõpp – kahe vastanduva seisundi sulatamine või siis lavalt pärit noorusliku lootusrikkuse võit videosfääri leppimismeeleolude üle – loomata. Lõpuks linale pääsedes on näitlejad „päris” inimestest vähem mõjusad, ehtsad, usutavad. Olen ikka mõelnud, et tõeliselt hea teater võiks mõjuda nii, et hakkad tavaelus kahtlustama teatrit ja teatris usud, et see ongi „päris”. Usun, et Jaanika Juhanson on selliseks kunstiks suuteline,  kui talle ainult võimalusi jagub.

1 Susan Sontag, Fotograafiast. Tänapäev, 2006, lk 134.