Sealpool head ja kurja?

Raadio on võimas meedium, mida saab tarbida taustana, kuid mille abil võib välja lülitada ka kõik teised meeled peale kuulmismeele, et olla sel kombel täielikult toimuva kohalolusse kaasatud.

MADIS KOLK

Levila kuuldemäng „Üks päev Mati Alaveri elus“,¹ lavastaja Tambet Tuisk; lavastaja, helirežissöör ja muusika autor Janek Murd, helioperaator Ekke Västrik, teksti autor Eero Epner. Mängivad Gert Raudsep, Mirtel Pohla, Eva Koldits, Jaak Prints, Sergo Vares, Tarmo Tiisler, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Kristel Eplik, Janek Murd ja Ekke Västrik.

Veebruari lõpus alustas avalooga „Alkoholi lapsed“² tegevust portaal Levila, mille eestvedajad on Eero Epner, Daniel Vaarik ja Madis Ligema. Levila kummutab tarmukalt käibearusaama, justkui ei soovi ega suuda tänapäeva inimene süveneda pikkadesse tekstidesse.

Eriolukord lõi sassi tavapärase elukorralduse ning tekitas ärevust ja ebakindlust tuleviku suhtes, kuid ilmselt aitas see pealesunnitud katkestus revideerida ka argist arusaama igapäevaelu tempokusest, mispuhul toimub millessegi süvenemine justkui mingite tähtsamate elueesmärkide arvelt. Paljuski sugereerime seda hoiakut endile ju ise, lükates nõnda läbimõtlemist vajavaid probleeme edasi, kuhjuma ning kinnistades nõnda meediatööstuse klišeereegleid.

Muidugi ulatab Levila oma publikule siinkohal ka abikäe, võimaldades Eero Epneri pikki ja mahlakaid artikleid näitlejate esituses kuulata. Kodus karantiinis olles saab sellise meediumi abil samal ajal tegutseda, näiteks sahtlitesse ja kastidesse aastate jooksul kogunenud pahna sortida. Aprillikuus tegin koduseid koristustöid „Rahva oma kaitse“ arhiivi kuulates, õhtuti sauna küttes olen kuulanud ERRi kultuuriportaalist Meelis Oidsalu vestlussarja „Silt viltu“. Kuuldemängu „Üks päev Mati Alaveri elus“ panin esmalt käima toiduvalmistamise kõrvale, aga kolme minuti pärast sulgesin arvutiekraani, sest seda pole võimalik kuulata keskendumata, ise samal ajal teiste asjade kallal nokitsedes. See nõuab tähelepanu ja kuulajapoolset panust.

Kõik need on erisugused žanrid, mis sest, et justkui ühes ja samas raadioformaadis. Raadio on võimas meedium, mida saab tarbida taustana, kuid mille abil võib välja lülitada ka kõik teised meeled peale kuulmismeele, et olla sel kombel täielikult toimuva kohalolusse kaasatud. Raadiot kuulates säilib tavaliselt vabadus. Ta ei sunni televiisori vaatamise kombel diivanil lösutama, kuid vajaduse korral võib enese kõrvaklappide abil olmemüra eest sootuks sulgeda.

Eero Epneri kirjutatud ja Tambet Tuisu lavastatud „Üks päev Mati Alaveri elus“ on ühelt poolt publitsistlik teater, nii nagu mitmed omaaegsed teatri NO99 ühiskonnaelule kiirreageerivad aktsioonid, kuid see publitsistlikkus ei vähenda selle (ega muidugi ka NO99 mainitud aktsioonide) esteetilist nõudlikkust, meediumiteadlikkust ja -tundlikkust nii tegijate kui ka auditooriumi poole pealt. Oma mängureeglite poolest on tegemist raadioteatriga, mitte pelgalt audiopublitsistikaga.

Peaosatäitja Gert Raudsep rääkis Vikerraadio hommikustuudios,³ et algselt oli tegijail plaanis film, kuid kui otsustati kuuldemängu kasuks, tehti seegi mõnevõrra filmilike meetoditega. Mindigi Tehvandile kohale, valiti täpsed asukohad ja pandi selga õigesti sahisevad spordiriided. Ainult kaamerapilt ongi puudu.

Siit tuleneb selle kuuldemängu vahest kõige huvitavam aspekt. See, et kaamerapilt ongi puudu. Kui kuuldemängu teisest toast kuulata, siis hakkavad pildid silme ees jooksma ja jääb mulje, justkui jookseb televiisorist mängufilm. Kui aga kuulata seda kui raadioteatrit, eriti veel kõrvaklappidega, siis on mõju väiksem. Algusest peale (näiteks ERRi raadioteatri stuudios) audioteatrina loodud kuuldemäng kasutab võib-olla tehnilisi illusiooniloome petu­trikke, kuid kõik vahendid on rakendatud selleks, et luua muidu ka kõigi teiste meeltega aistitavale maailmale üksnes auditiivne tajuvaste. See ei pea kaugeltki olema olmerealistlik, pigem vastupidi, raadioteater, mis eeldab publiku usaldust üksnes kuulmismeele suhtes, võib turvalise sideme visuaalse reaalsusega täiesti katkestada ning triivida oma auditooriumi sootuks tundmatusse voolusängi. Aga taotluse poolest on sellest maailmast müra eemaldatud.

„Üks päev Mati Alaveri elus“ on selles mõttes ehe ja realistlik, et kõik helid – suuskade määrimine, tablettide WC-potist allaloputamine jne – on eeldatavasti ehtsad, kuid just see toob kuulmismeelde sisse müra, sest me seome selle kohe ja üheselt mikrofonitaguse Tehvandi-reaalsusega. Tajume seda visuaali puuduolevana oma pseudo­dokumentaalsest audiopildist.

Küllap taotleti selle ehedusvõttega sedasama, mida enamik kunstilisi libadokumentaale – hägustada tõe ja vale piire, panna vaataja-kuulaja tundma, et väide, mida eelmises stseenis juba uskuma jäädi, saab järgmises kummutatud, nii et kõikuma ei löö üksnes fakt, vaid ka usaldus omaenda tõe- ja eetikatajusse. Sisu poolest kogu kuuldemäng ju sellises tajupiiri nihutamises seisnebki.

Raudsepa kehastatav Alaver seisab silmitsi nii endisest sponsorist ehitusettevõtja Toomase (Sergo Vares), spordiajakirjanike (Tarmo Tiisler ja Eva Koldits) kui ka naabrimehega (Jaak Prints), tõestades pidevalt ja veenvalt, et tõde on uskumise küsimus ja mõlemal väitlejal on täiesti erisugused eeldused. Peale selle kuuleme peategelast edasi-tagasi kerimas salvestisi Salt Lake City olümpialt jm spordireportaažidest, ka kuulus intervjuu Anu Sääritsale⁴ on äratuntavalt markeeritud. Ometi ei tundu need võtted olevat rakendatud stiiliteadliku pseudodokumentaali või feature-kuuldemängu teenistusse, vaid on pigem illustreerivad lisakaunistused. Ja küllap seetõttu see mürana mõjubki, takistades peategelasel ehk psühholoogiliselt täielikult avaneda.

Eero Epner annab kuuldemängus fiktsioonilisele Mati Alaverile sõna. Ta tahab näidata, et ka negatiivsel kangelasel on oma tõde, ka tema tegudel on psühholoogilised ja eetilised motiivid ning need ei tarvitse taanduda ainult esmatasandi omakasupüüdlikkusele, vaid kuriteoga on seotud kogu ühiskond. See on teatrile põnev ja viljakas materjal, kuid just see ühiskonna dominant Epneri kuriteokäsitluses loobki liigse ballasti, mis ei lase peategelase kõigisse võimalikesse maailmadesse täiel määral sisse elada.

Tundsin end kodus kõrvaklappide vahel mitmel hetkel, nagu istuksin teatri NO99 saalis. Ma imetlesin väga NO99 ülihäälestatud lavastustervikut, kus peale laval toimuva olid läbi lavastatud ka publiku lubatud ja mittelubatud reaktsioonid, kuid mõningail hetkedel see ka piiras. Võib-olla oli seegi teadlik samm, Semperi-Ojasoo-Epneri loomelaboratooriumis ette nähtud ümberlülitushetk, kus publik peab end ise järgmisele tasandile lülitama, kuid ma pole kindel.

Kui kuulasin Gert Raudsepa Mati Alaveri, tuli selgelt tajumeelde kahe ja poole aasta tagune „Heasoovijate“⁵ SS-Obersturmbannführer Maximilian Aue, kes veenis mind Raudsepa esituses selles, et koonduslaagri timukas on üksnes osa süsteemist, millele mina tavainimesena vaid rohelist tuld näitan. Ega ma ju tegelikult selles kahtlegi. Asju saab ka niimoodi näha. Aga nii tugevate mõttekonstruktsioonide puhul on kahju raisatud energiast, mis kulub selle publikus istuva lihtinimese süüdistamiseks. Saan kuuldemängus Jaak Printsi väga nauditavalt esitatud naabrimehe kaudu üha uuesti ja uuesti teada, kui naeruväärsed on tugitoolisportlase nutukrambid teemal „Eesti rahvale niimoodi teha“ või „me oleme nüüd nagu venelased ju“, aga selle asemel, et kuulata Kindrali vastuargumente endast palju nõrgemale tegelasele, oleks huvitav ja hariv saada osa protagonisti positiivsest programmist. Mõtteviisist, kuidas see eetika kehtiks nii, et sellele ei eelneks meeldetuletus ehitusärimees Toomasele, et hoopis tema on kohtus süüdi mõistetud.

Midagi sellist „sealpool head ja kurja“ kangelast võis tunda Epneri koos Tarmo Jüristo ja Aare Pilvega kirjutatud „Savisaares“,⁶ kuigi seal aitas käsitluslaadi tugevamalt rakendada ehk asjaolu, et autorid ei olnudki oma kangelase suhtes kuigivõrd kaastundlikud. Alaveri-kuuldemängus kombime kohmetult sel inimpsüühika piirialal, et kui süüdistame süsteemi, aga süsteem koosneb inimestest, siis oleme kõik kaasvastutavad. Võib-olla kõige julgemalt annab Alaverile õiguse Mirtel Pohla kehastatud abikaasa (vihjates võimalusele, et hoopis naised oma ambitsioonikuses on meeste tegudes süüdi). Aga tegelikult saaks oma suveräänses eetikamaailmas elava psühhopaadist antikangelase motiive uurida ka täiesti väljaspool suhet naljakate naabrimeeste ja hagijatest spordireporteritega.

Mäletan siiani selgelt oma pisaraid 1988. aasta septembrikuus. Olin öösel kella kolmeks äratuskella helisema pannud, et Soome televisiooni otseülekande kaudu elada kaasa Souli olümpiamängude meeste 100 meetri sprindis Ben Johnsonile. Ta oli mind innustanud nii metsajooksule kui ka hantlitreeningule. Ja kui koolist tulles kuulsin, et tema tulemusel polnud suurt pistmist ei metsajooksu ega hantlitega, siis nutsin siiralt. Sellest ajast peale ei tundu mulle enam ketserlik aeg-ajalt väljendatud arvamus, et tippsporti (rõhutan, tippsporti, mitte noortesporti või muud kehakultuuri) ei peaks üldse riigieelarvest toetama. Sest see on maailm täiesti oma reeglitega. Ja selles mõttes ei peaks kuuldemängu alguses Mefistofelese tsitaati Goethe „Faustist“ „Ma olen osa jõust …“ Alaveri suhu panema mitte trikitsev-distantslikult, vaid täiesti siiralt ja otseselt, uurideski järgneva kuuldemängu jooksul seda küsimust. Austades sellega kangelase valikuid ja inimlikku suurust ning mitte põhjendades neid argieetika tasandilt.

1 https://levila.ee/raadio/uks-paev-mati-alaveri-elus

2 https://levila.ee/raadio/alkoholi-lapsed

3 Gert Raudsep: Lavaigatsust mul praegu ei ole. – ERRi portaal Menu 30. IV 2020; https://menu.err.ee/1084009/gert-raudsep-lavaigatsust-mul-praegu-ei-ole

4 Anu Säärist, Süüd tunnistanud Alaver ERRile: Andrus Veerpalu veredopingut ei tarvitanud. – ERRi spordiportaal 1. III 2019; https://sport.err.ee/915909/suud-tunnistanud-alaver-err-ile-andrus-veerpalu-veredopingut-ei-tarvitanud

5 Teatri NO99 lavastus „Heasoovijad“, instseneerija ja lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus 22. XII 2017 kammersaalis.

6 Teatri NO99 lavastus „Savisaar“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Esietendus 6. II 2015 Nordea kontserdimajas.

 

---