Seest on õõnes … Kurjuse kardiogramm Möbiuse lehel

Iga element Daniel Kötteri loodud tervikus, iga kujundiks kerkinud dokumendifragment freesib meie tegelikkustaju aspekte eri nurga alt, moodustades vaat et hõlmamatu, ent ometi ahistava terviku.

HANNO SOANS

„Maastikud ja kehad“, autorid ja lavastajad Daniel Kötter, Sarah Israel ja Elisa Limberg (kõik Saksamaa). Etendused 15. – 17. IX Viimsi Artiumis.

Laenan pealkirja saksa ökokunsti multitalendi Daniel Kötteri installatsiooniga „Põlevkivi. Maastikud ja kehad #5“ kaasa antud samanimelisest raamatust. Installatsioon oli bonus-track massiivsele keskkonnateemalisele interaktiivsele lavastusele „Vesi ja koltaan. Maastikud ja kehad #3 & #4“, mida eksponeeriti üheskoos, sõlmides kokku kaevandusmaastike kohalikke ja üleilmseid perspektiive.

Nende kahe teose kontekstis, mida näidati Tartus ERMis rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil „Performa Borealis“ ning hiljuti ka vastavatud Viimsi Artiumi kultuurikeskuses, tähistab fraas „seest on õõnes“ igati asjakohast ebamugavustunnet, tekitades vaatenurga, milles isikliku õõva subjektiivne mõõde ühildub katastroofilise tegelikkuse objektiivse mõõtmega. Üksnes näiliselt vastanduvate vektorite – sisemise eneseväljenduse ja välise maailmakirjelduse – efektsest koostoimest võib ökokunst ammutada piisavalt mõjujõudu. Ökoloogiline ülev, see Nicolas Bourriaud’ hiljuti kasutusele võetud mõiste, avaldub vaid siis, kui see tõstab kellegi vererõhku. Sõna otseses mõttes. Poliitiline saab personaalseks, kui reaktsioonid on füsioloogilised.

Kötter, kunstnik, kelle tegevusvaldkonnad ulatuvad virtuaalprillidega vaadeldavast osaluskinost ruumiinstallatsioonide ja performance’ite kaudu dokumentaaltrükiste ja muusikateatrini, on suurepärane jutustaja. Iga element tema loodud tervikus, iga kujundiks kerkinud dokumendifragment freesib meie tegelikkustaju aspekte eri nurga alt, moodustades haralise ja vaat et hõlmamatu, ent ometi ahistava terviku.

Sisendite paljususest saab sisuline küsimus. Väljundite puudumine teadvustub poliitilise probleemina. Üleilmse kaevandusäri üksteisega läbipõimunud protsesse modelleerivat kahetunnist megaetendust täiendas tunniajane videoinstallatsioon Ida-Virumaa teemadel, tagasihoidlik, ent siinsele vaatajale siiski vajalik. Rahvuslik mikrotasand resoneeris rahvusvahelises tegelikkuses, partikulaarne kõlas vastu universaalis.

Et viiest osast koosneva koguteose, millest Eestis esitati vaid kolme, üldise moralitee seisukohast on üpris ükskõik, kuidas Kötteri ja tema kaasloojate Sarah Israeli ja Elisa Limbergi kunsti määratleda, siis jätan siin žanrilised probleemid kõrvale. Mulle pole praegu eriti oluline, kuhu paigutub see teos nüüdisteatri ja -kunsti kiirelt rikastuval vahemaastikul. Tähtis on pigem lugu, mida teos räägib, ja selle suhe lugudega, mida räägime endale, et ümbritsevast maailmast sotti saada. Tähtis on kunsti suhe ühiskonda lõimivate metanarratiividega.

Teos tuli esitusele tosinasse konteinerisse paigutatud tsüklis, mida viiestesse gruppidesse jaotatud publik läbis peaaegu kümneminutiliste ampsudena. 360kraadise vaatega virtuaalfilmid vaheldusid vahetu suhtlusega Kongo päritolu immigrantidest „reisisaatjatega“, kes esitasid traumaatilisi pihtimusi avamaakaevanduste tööliste elust. Elust, millega – nagu siit välja tuleb – oleme siin maailma jõukamas osas läbi oma aplalt koltaani tarbivate nutiseadmete kõik kaudselt, ent kaheldamatult seotud.

Toon ära tsitaadi installatsiooni „Põlevkivi. Maastikud ja kehad #5“ tekstiraamatust: „Kui sa võrdled kaevandatud ala ülejäänud Eestiga, siis see on nagu vähkkasvaja. Sa ei näe seda maastikku pealt. Aga sees on pidev protsess. See on alt tühi. Kaevandus tekitas neid vahvlimaastikuid karstilehtritega. Treenimata silm vaatab seda maastikku ja ei näe, et see on alt kaevandatud. Metsad ja põllud on veel samasugused. Aga meile see teadmine, et seest on õõnes …“

Siinkohal kaevandusregiooni nimetuks jäetud põliselaniku monoloog katkes. Olime just teada saanud, et jutustaja sünnikodu paiknes 50 meetri kaugusel tulevase kaevanduse mäest ja et 1970. aastate alguses tuli tal sealt lahkuda, „sest üks mägi läks põlema ja isale öeldi, et võta oma asjad ja pere“. Inimese ja maastiku ühise saatuse Lei­tmotif leiab siin väljundi kohaliku tasandi mikro­rändes. Sama motiiv inimese ja maastiku ühise saatuse teemal kordub ulatuslikumalt teoses „Vesi ja koltaan“, väljendudes Kongo kaevandustööliste väljarändena Euroopasse. Ei midagi erilist. Business as usual.

Masendava ebavõrdsuse detailirohkete esituste abil – groteskseim lugu rääkis naisest, kes oli röövitud teel tööle kaevandusse ja keda sunniti vangistuses sööma oma tapetud kaaslaste liha – portreteeriti kaevandustööstust tänapäeva Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Sellega vaheldusid lavastuses kujutluspildid Euroopa suurimat tööstusrajooni, Ruhrgebieti lähitulevikus tabavast üleujutusest.

Iseenesest on selline „tagasivaade“ justkui juba ära toimunud tuleviku perspektiivist tänapäeva ökokunstis juba korduvalt kasutatud võte, ent mõjus sellegipoolest. Et pilt ja heli olid videos sageli teineteisest lahti kistud, nii et auditiivseid katastroofistsenaariume saatsid võimsad vaated veeringlust käitavatest ehitistest, mis näivad püsivana nagu püramiidid, toimis lavastus korraga mitmes ajarežiimis ning erisugustel tinglikkuse tasanditel.

Tõsiasi, et enam-vähem kiviaja tingimustes üleilmsele elektroonikatööstusele koltaani kaevandava inimese värvikaid õuduslugusid vahendati kohati sedasama maaki vajavate iPhone’ide vahendusel, rääkimata ülejäänud lavastuse tehnoloogilisusest, tekitas matrjoškaefekti, mida võimendasid veelgi üha korduvad kujunduselemendid univormsetes konteinerites, elemendid, mis olid laenatud meist 7000 kilomeetri kaugusele jäävast elutegelikkusest. Istudes Aafrikas humanitaarabiprogrammide käigus laiali jaotatud kollastel kanistritel, millega Kongos käiakse igapäevaselt kahetunnise teekonna tagant joogivett toomas, ja hõõrudes sõrmede vahel mustjat koltaaniliiva, mille ümber kogu see mäng seal käib, omandas „võõras mure“ korraks suisa käegakatsutava mõõtme.

Üleilmseid huvivõrgustikke kohaliku kurjaga siduvate nüansside kooskõla andis teosele hädavajaliku väljapääsmatustunde. Hädade org näis rutiinne ja lõputu. Kui tsiteerida Charles Eisensteini kui ühte tänapäeva keskkonnakaitsediskursuses olulist autorit, on näha „harva tabavat selgitust selle kohta, kuidas kapitalismi süvastruktuur, nii nagu me seda teame, muudab ökotsiidi jätkumise vältimatuks“. Just sellele osutab veenvalt kaevandusökoloogiat käsitlev teosetsükkel „Maastikud ja kehad. #1–5“.

Nicolas Bourriaud’ „uus ökoloogiline ülev“ erineb Edmund Burke’i ja Immanuel Kanti arendatud esteetikakontseptsioonist, mis osutus erakordselt mõjukaks XIX sajandi romantikute hulgas, eelkõige selle poolest, et sellest magusast õudusest, mille rakendav kunst on vaatajas tekitanud, pole justkui enam võimalik traditsiooniliselt kunsti toimimiseks vajalikku eetilise huvipäratuse distantsi võtta. „Globaalne taristu on lühendanud vahemaid ja iga punkt ruumis resoneerib nüüd teistega: COVID-19 kriis on meile näidanud, milliseks kajakambriks maailm on muutunud ja kuidas üks imepisike olemisvorm võib levida globaalselt vaid päevade jooksul,“ kirjutab Bourriaud tänavuse Veneetsia biennaali programmiga kaasneva näituse „Planeet B. Kliimamuutus ja uus ülev“ kataloogitekstis.

Inimese maailma on hakanud kujundama nähtused, mida filosoof Timothy Morton on kutsunud hüperobjektideks: kliima, looduse progresseeruva väljasuremise suured tsüklid ning eriti tujuka ja kujukana tuumareostus, mis võib ajas ulatuda kuni 500 000 aasta taha. Need on mõjult ja ulatuselt sellised, et traditsiooniliste inimkesksete väärtusmõõtmete ja ajaskaalade rakendamine pole nende puhul enam mõeldav. Tuleb harjuda, et kõik ökoloogiline on ühtaegu kohutavalt kaugel ja üllatavalt lähedal. Enese ümberprogrammeerimiseks teiselpool determinismi musta masenduse horisonti on vaja käegakatsutavaid lugusid, mille esitlus võib aga omakorda kogu oma kõrgtehnoloogilisuses olla karjuvalt erakordne luksus.

Personaalne saab poliitiliseks, kui …